Ats Miller: demokraatia on väga halb valitsemisvorm, aga…

Arvamus,
- Updated
©Erakogu
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.

„… teised on veel halvemad.” (Vaba tõlge W. Churchilli kõnest USA kongressi ees 19. mail 1943.) Sarnaseid mõtteid on varemgi avaldatud ja muide, pikemalt näeb see lõik ta raamatus välja selline (Churchill by Himself, 2008): „Selles häda ja patu maailmas on proovitud ja proovitakse paljusid valitsemisvorme. Keegi ei väidagi, et demokraatia on täiuslik või kõikehõlmav. Tõepoolest, on öeldud, et demokraatia on halvim valitsemisvorm, välja arvatud kõik muud vormid, mida on aeg-ajalt proovitud.”

Sellega ei saa kuidagi nõus olla. Pigem on siin hoomata meeleheitlikku püüdu seda iga hinna eest tõeks kuulutada, ja jutt on siin nii Churchillist endast, kes parasjagu sõdis Hitleri diktatuuriga, kui selle mõtte hilisemast kordamisest mantrana. Demokraatia on end kahtlemata õigustanud teatud oludes. Nii et ühelt poolt on järeldus tihtipeale pigem see koht, kus mõte kinni jooksis, ja teiselt poolt on tegu katsega pühitseda demokraatia pseudoreligiooniks, et kahtlejatele annaks automaatselt autodafee korraldada.

Muidugi on see mõtisklus inspireeritud Suurbritannia kuninganna Elizabeth II surmast. Kas Inglismaa oleks see, mis ta on, ilma sellise monarhiata? Loomulikult kõik siin maailmas muutub ja eks me olime harjunud, et britte valitseb Elizabeth II… Jah, eks ta lõi oma valitsemisega rekordeid ja kuigi Ühendkuningriik on kaugel ja nii edasi, on ikkagi siiralt kurb tema surmale mõeldes. Jah, palju tal ikka reaalset võimu oli, kuid ometi oli ta selle kunagi poolt maailma valitsenud riigi väärikas sümbol.

Tagasi demokraatia juurde – kas oli Churchilli väljaöeldu sisuliselt rohkemat kui konstitutsioonilise monarhiaga riigi poliitiku katse meelitada demokraatliku valitsemisvormiga liitlast? Või küsime nii: miks pole kildugi demokraatiat üheski ülemaailmses korporatsioonis või vähegi edukas armees?

Vastus on tegelikult väga lihtne. Demokraatia suurim eelis on kõlbmatud valitsejad operatiivselt ja suurema verevalamiseta välja vahetada. Siit saab teha elementaarse järelduse, mis paraku juba mõnedel säästuajudel üle jõu käib – demokraatia toimib niikaua, kui võimalus võita on suurem kui kaotada.

Hoiatan kohe, et siit ei saa teha automaatset järeldust, et ühiskonda peaks valitsema nagu sõjaväge või firmat. Kõik ühiskonnad põhinevad ainult ühel elementaarsel ja täiesti vältimatul tehnikal (kasutan meelega seda sõna!) – kuidas kaitsta lapsi ja fertiilses eas naisi. Kõik muu on lisaväärtus; kui alustehnika ei toimi, saab ühiskond väga ruttu ajalooks.

Valitsemisvormi kontekstis tähendab see, et ühiskond peab kuidagi tegema otsuseid, mille mõju ulatub üle sajandite. Ühiskondlikud formatsioonid on vahetunud, riigid ja religioonid on tõusnud ja langenud vastavalt sellele, kellel on edukamalt õnnestunud kasvatada üles põlvkonnad, kes omakorda on suutelised üles kasvatama edukad põlvkonnad.

Punkt. Kõik muu kogu ajaloos ja ühiskonnateooriates on mull, mida on tore kusagil veini või konjaki kõrvale puhuda, aga millel ei ole mingit tähtsust ega väärtust, kui põhitehnika ei tööta.

Demokraatiad olid edukad läbi sajandite, kui maailm kiiresti muutus ja vanad tehnikad enam ei töötanud. Kui oli vaja lisaks seisustele, tsunftidele ja kõigele muule sajandeid püsinule üle parda heita ka kristlus, mis sisuliselt ei ole ju muud, kui põllumajanduslike ühiskondade kontrollimise instrument.

Siia juurde on paras tuua esimesena sellisel kujul Johann Wolfgang von Goethe väljaöeldud mõte, et areng käib mööda spiraali (ja mida muidugi K. Marx ja tema järgijad vulgaarselt lörtsisid). Kõigi inimühenduste üks põhiküsimusi on alati, kuidas panna inimesi tegema seda, mida vaja. Vajadusel end ka ohverdama, igapäevaselt ühiskonna vajadusi enda omadest ettepoole seadma – religioon ja patriotism on selles vaates kõigest instrumendid.

Tooksin siia kohe juurde ka teise poole, miks kõik majandusteooriad on vähegi pikemas perspektiivis kindlad enesetapuvalemid – turg on tore asi, ainult et lõpp on nukker, kui sa ei investeeri uutesse turulistesse. Nii et praktikas võib seda (muidugi väga lihtsustatult) vaadelda nii, et muidu läänemaailmale rikkust toonud turumehhanisme tuleb ohjeldada ühiskonna (riigi, rahva) püsimist tagavate valitsemismehhanismidega.

Ja nagu öeldud, viimastel sajanditel on olnud edukad demokraatiad – ja neist omakorda osa on täiendatud traditsioone ja järjepidevust tagavate mehhanismidega. Päritava võimuga, mis, tõsi küll, on pigem dekoratiivse väärtusega (vt patriotism ja religioon kui valitsemisinstrumendid).

Suurem osa inimkonna ajaloost on võim olnud päritav ja suurem osa inimesi elanud mingisuguse leebema-karmima türannia all. Ega mina ka neid aegu tagasi taha – vabadus on ikka tore asi.

Ainult et… mis mõttes on tegelikult vaba keskmine pangaori? Inimühiskonna areng tõelisest orjandusest üle pärisorjuse pangaorjanduseni on lisaks näilisele leebumisele tähendanud ka omaniku vastutuse vähenemist – omanduses oleva orja eest tuli vastutada, teda ravida ja hooldada, kui ta vanaks sai, pangaorja eest ei kanna pank mingit vastutust.

Ega ma tegelikult ei näe demokraatiale (vähemalt tänases Eestis) alternatiivi. Ja kuidas ja kuhu üldse õnnestuks demokraatiast minna?

Meritokraatiasse? Ei sõbrad, see on võib-olla üks selgemaid demokraatia praktilisi õppetunde – lolle on rohkem ja need hääletavad targad kohe maha! Paraku langeb demokraatia ainult läbi suure häda – ja täpsemalt jäävad ellu ainult ühiskonnad, mis suudavad raskel hetkel valida (õige, st võimeka) liidri.

Või küsime teisiti: kas kuidagi õnnestuks üle saada demokraatia suurimast hädast – et enamik inimesi ei saa tegelikult aru, mille poolt nad hääletavad, ega vastuta vähimalgi määral antud hääle eest? Kujutage ette, mis kisa tõuseb, kui valijatelt nõutaks mingisuguseidki teadmisi… Ei, lollid hääletavad maha igasuguse katse intellektilatt mudast tõsta. Muuta hääletamine avalikuks (nagu see on olnud suurema osa ajaloost)? Eh, naerukoht – meie valija ei julge ega taha vastutada.

Ja nii nad hapuks läksidki…

Tegelikult on liigagi selge, mis tuleb peale demokraatiat (kui see läbi katastroofi ei lange) – idiokraatia.

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused