Ats Miller: Eesti kodanikuühiskond on kännu taga kinni

Arvamus,
©Uued Uudised
Stenbocki majas enam tervet mõistust ei kohta. Pilt on illustratiivne.

„Selle palju- ja enamasti väärkasutatud mõiste kurba lukku lisab oma panuse ka Vikipeedia: „Kodanikuühiskonna aluseks on vabadust nautivad kodanikud, kes on haritud ja laia silmaringiga, vaimselt ja materiaalselt sõltumatud /…/ mõistavad põhjuse-tagajärje seost ning oskavad hinnata langetatava otsuse hilisemaid mõjusid, tahavad osaleda oma elukeskkonna /…/ kujundamisel ning on valmis kandma vastutust.”

Esiteks ei ole sellised inimesi veel maailma ajaloos esinenud rohkem kui tühine protsent ühiskonnast ja teiseks põhineb definitsioon hägusel vabaduse mõistel, mis ühiskonnaelu paljudes praktilistes aspektides on vastandlik vastutuse kontseptsioonile. Samavõrra kitsas on katse taandada kodanikuühiskonda nn kolmandale sektorile (valitsuse ja äri kõrval, st peamiselt pere- ja eraelu) või lausa nähagi seda mingi vabatahtlikkuse kanaliseerimisena (läbi mittetulundusühingute).

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Peamine on kodanikuühiskonnast rääkides mõista, et seda kontseptsiooni vihkavad salamisi nii elukutselised poliitikud (eriti broilerid) kui eetikavabam osa äriinimestest – ja seetõttu tuleb eelpoolnimetatud käsitlustes – alates juba madaldavast sõnavarast „kolmas…” – näha katset kanaliseerida mingisse ohutusse vormi kodanike rahulolematus rohkem-vähem lonkava või teinekord lausa naljanumbriks muutunud esindusdemokraatiaga.

Kodanikuühiskonna kui mõiste juured ulatuvad – nagu see paljude väga põhimõtteliste asjadega kipub olema – Antiik-Kreekasse ja konkreetsemalt Aristoteleseni. Seda mõistet on läbi ajaloo kasutanud paljud mõtlejad (näit Hegel) ja usinasti arutleti, muide, selle üle Ida-Euroopas, Vene tääkidel püsivate totalitaarsete režiimide all (kusjuures, jah, erinevalt meist neil seal pisut suud paotada ikkagi sai…)

Kodanikuühiskonda on nähtud tihti kui teatud täiendust demokraatiale. Laskumata kõigisse detailidesse ja eriti mõiste ajalukku, pakun välja kodanikuühiskonna kui Eesti igasuguste positiivsete tulevikustsenaariumite võtmekomponendi peamiselt kahes aspektis: (1) et üle saada sooja keha demokraatia kriisist ja (2) et tuua poliitilisse ellu tagasi ausus, eetika ja vastutus.

Teisiti öeldes: me ei tohiks näha kodanikuühiskonda kitsalt kui teatud vastupanu- või kaitsemeedet „riigi” ja „turu” vastu. Samuti ei tohiks seda vaadelda pelgalt kui mingit heaoluühiskonna aseainet. Ei tahaks hästi laskuda ka vaidlusse selle üle, kas kodanikuühiskonda, mis, sekkudes poliitikasse, ikkagi toimib olemuselt demokraatia „tervendusmeetmena”, saab sel juhul üldse vaadelda millegi olemuslikult uuena; nagu ma juba eespool mainisin, algas see vaidlus vähemalt kahe ja poole tuhande aasta eest…

Me oleme siin harjunud (või meid on harjutatud) ühe suhteliselt kitsa demokraatia vormiga, mis mingis mõttes on demokraatia karikatuur – hääletada saavad kõik, kes kuuluvad inimliiki, suudavad säilitada kehatemperatuuri ja juhtuvad kohal olema; lisaks on hääletus salajane ja hääletaja ei kanna absoluutselt mingit vastutust oma hääle eest. Selle kohta võiks lühidalt öelda, et midagi lollimat on raske välja mõelda.

Enamik inimesi tahab leiba ja tsirkust. Kõik ninaotsast kaugemale ulatuv on „kellegi teise probleem”. Tulemuseks on palagan, kus ülevõlli reklaamiga ostetakse kokku eeslite hääled, et siis järgmine neli aastat neid samu lojuseid halastamatult lüpsta. Jah, muidugi on erakondi, kes kaugemale mõtlevad; ausaks jäädes – on selliseid inimesi tegelikult igas erakonnas. Aga valimistel nende poolt väga ei hääletata – nad ei luba ju midagi (toredat, seksikat…)

Ütleme, et ärgem seletagem Refi fenomeni eestlaste haruldase, lootusetu ja läbitungimatu rumalusega – samade probleemidega on hädas kõik sooja keha demokraatiat viljelevad ühiskonnad. Eks see ole ikka jube küll, kui juba peaaegu 20 aastat ajab üks seltskond täielikku kelbast, mis lendab prügikasti hetkel, kui valimiskastid sulguvad, ja edasi susserdatakse omadele eeliseid…

Jah, eestlastel oli oma riigi pidamises katkestus. Aga kaua leidub meil noori, teotahtelisi ja haritud inimesi, kes iga nelja aasta tagant astuvad rehale, saavad oma valusa laksu ja no ei õpi…? Kuidas on võimalik mitte näha valimislubaduste ja tegeliku tegutsemise hiigelsuurt vahet?

Tuleviku ajaloolased räägivad tõenäoliselt eesti riigielu stagnatsioonist XXI sajandi esimestel kümnenditel. Ja küllap imestatakse justnimelt selle „järjekindluse” üle, millega valijad ikka ja jälle ennast saamatute korruptantidena tõestanud tegelased tagasi valivad.

Me oleme viimastel nädalatel näinud, kuidas natukegi liikuma pandud mõistlikud sammud üksteise järel nullitakse. Kõige tähtsam on siinjuures mõista, et tegu pole üksikute ebaõnnestumiste või kontekstist välja rebitud näidetega – vastupidi, tuleb mõista kogu sellise tegevuse taga olevat süsteemi.

Teed – väga ameerikalikult on see kirja pandud Murphy seaduses, kummatigi on see tõsi: kus ei ole teid, ei liigu autod ja inimesed, seal ei liigu ka raha. Riigisisesed suuremad teed ehitati neljarealisteks (mitte alati kiirteedeks) mõnel pool enne teist maailmasõda. Olgu, Kurjuse Impeerium oli põlvkond arengus taga; olgu, pärast taasiseseisvumist kulus aega toibumiseks…

Aga kas juba naljakas ei ole? Miks on Eesti ühiskond nagu kännu taga kinni? Ja kui tuleb valitsus, kes pakub lahenduse, siis see tühjade lubadustega hääled kokku petnud seltskond astub jälle kõigi nelja jalaga pidurile…

Huviringide rahastus – aga milleks meile terved ja targad lapsed? Jah, võib-olla ühiskonna ülemisele sissetulekudetsiilile ei ole see probleem… aga paraku pole neil ka lapsi. Tegelikult on ka XXI sajandi tööstusriigid tohutu rikkad võrreldes mistahes varasema ajastuga, kogu probleem on selle rikkuse ümberjagamises. Ja siis on võimul seltskond, kes laseb kõrges kaares laste, ehk siis tuleviku peale…

Eluasemelaenu intresside maksuvabastus läheb samasse auku – no milleks meile noored pered.

Kütuseaktsiisi suurendamine on juba ainult meditsiiniterminites kirjeldatav tajuhäire. Sest plära võib ju ajada, aga kuidas ometi suudetakse mitte näha aktsiisi tõstmisega tehtud kahju Eesti majandusele ja sellele järgnenud olukorra paranemist, kui aktsiisi langetati?

Võib-olla koroonakriisi halduse sissetoomine on siin pisut ebaõiglane (noh, et olukord väljus kontrolli alt pärast valitsusevahetust), selles oli ja on väga palju määramatust. Ent ikkagi on jõutud jälle selleni, et igaüks võitleb enda eest; see, et laene võetakse vähe, on jäämäe veepealne ots ja kõiges ei saa süüdistada pankasid, sest majandust juhib ikkagi riik ja kui majanduse elavdamiseks mõeldud raha jagatakse nii, et pangad ei taha riski aktsepteerida…

Ühesõnaga, tore on tulevikust rääkida, aga kuni valijad endiselt masohhistlikult reha pedaalivad, on eestluse perspektiivide ilustamata kirjeldus eristamatu maniakaalsest depressioonist.“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused