Asi ei ole selles, et Soome ja Rootsi NATO-ga ühinemise poolt jätsid hääletamata kaks refi saadikut ja seega on jube hea arvutada, kellel on kõige suurem Eesti vaenlaste protsent. Asi ei ole isegi mitte selles, et millegipärast tõrgub just selle tegelase nupp, kes on teinud võib-olla kõige rohkem Eesti kaitsevõime hävitamiseks… kuigi tegu oli nii mõttetu demaršiga, et ilmselt tabasid isegi ta ülemused selle ära – et täiesti ilmaasjata ei ole vaja end paljastada…
Natuke tasuks vast analüüsida, mida ikkagi tähendavad meie jaoks NATO Madridi tippkohtumise otsused, kuid seda on juba korduvalt tehtud ja lubatagu vaid tõdeda, et taas kord on saanud kõige piinlikumaid tobedusi lugeda õuemeediast, ehk peavoolust – nagu oleks Eesti seal midagi saavutanud.
Et õiglane olla, ma täpsustaksin. Eesti kaitse paraneb kogu aeg; see on täna märgatavalt parem kui veebruaris. Ent esiteks tuleb aru saada, et loomulikult öeldi Madridis välja varem põhimõtteliselt valmis tehtud kokkulepete tulemid (ja hinnatav on peamiselt see, et need öeldi välja – et neid mõistetakse ühtmoodi). Teiseks tuleb mõista, kui aeglaselt siiski need bürokraatiaveskid jahvatavad.
Ja kolmandaks ei tohi unustada globaalset vaadet, mida on ju korduvalt mainitud ja mis ei muutu sellest, mida meie siin arvame. Mis, nagu näha juuresolevalt pildilt, ei muutu mõõdetavalt ka sellest, mida räägib või enda arust üritab praegune peaminister – Baltikumi kaitsmine on NATO jaoks problemaatiline. Pehmelt öeldes.
Siinkohal tahaksin taas pakkuda pisut laiemat vaadet sellele, et nüüd on Soome ja Rootsi NATO-s (olgu, formaalselt oleks õigem öelda, et peatselt).
Soome puhul tasub vast alustada irooniavõtmes, et nende vabanemine Venemaa mõjusfäärist algas 1993. a, pärast NL lagunemist sellega, kui nad autode rahvusvahelise tähise SF, ehk Soviet Finland, ära FIN-iks muutsid…
Soome, mis ka pidi Molotov-Ribbentropi pakti järgi Venemaale jääma, hakkas teatavasti vastu ja säilitas oma iseseisvuse suuremal määral kui Ida-Euroopa. Kuid riik oli ikkagi praktiliselt Vene mõjusfääris; Soome oli lisaks muule Vene eriteenistuste vahejaam ja treeninguplatsdarm ja Soome põgeneda siit ei tasunud, Soome andis põgenikud välja.
Soomlasi ma õpetada ei tahaks, nad peavad oma ajalootraumadega ise hakkama saama. Loodetavasti saavadki. Ent toimuvat võib vaadelda ka niipidi, et nüüd on nad, kui (sisuliselt, olude sunnil, eks ole) Natsi-Saksamaa liitlane lõpuks ometi vene vanglast välja lastud ja „korralike” riikide hulka vastu võetud.
Rootsiga on pisut teine lugu, ent teatud ühisosa selles Soomega paratamatult on. Neil tasus II MS kõrvale jääda. Tasus hüljata kõik sõbrad ja liitlased ja teha kivinägu kõige peale, mis nende ümber toimus. Nad jäid neutraalseks Talvesõjas, holokausti suhtes ja kogu järgnevas külmas sõjas. Ja see tasus neile roppu moodi ära!
Ma elasin-õppisin mõne aja Rootsis ca 30 a tagasi ja minu jaoks oli nende ühiskonna arengut vaadates selge üks lihtne asi, mis nende endi majandusteadlaste jaoks on tabu, mida peaaegu ei ole julgetud puutuda – kogu 1950-60-ndatel toimunud järsk majandustõus ja sisuliselt saavutatud küllus tuleneb peamiselt II MS ajal mõlema poolega kauplemisel saadud kasust. Ainult et sõjast on möödas ligi 80 aastat ja… jah, tõepoolest, see oli nii ammu ja maailm on muutunud.
Olgu, nüüd on Soome ja Rootsi täiega tsiviliseeritud maailma poolel. Millest tulenevat on siiski raske täielikult hoomata – küsime nii, et kas tõesti keegi arvab, et nende sõjaväelased ja ergumad poliitikud ei saa aru, et ühtlasi andsid nad lubaduse tulla ka Eesti (laiemalt Baltikumi) eest sõdima, kui orkid siin sigatsema hakkavad?
Maailm mõtleb teistmoodi kui meie. Me ei saa sulgeda silmi fakti ees, et õige paljud rahvusvahelised ettevõtted on hoidunud Baltikumi suuri investeeringuid tegemast, sest Vene oht on õhus. Meie enesesisendus siin ei aita – need, kes loevad raha (ja oskavad seda teha, sest muidu seda neil nii palju ei oleks), ei lase end petta sõnamulinast, nad vaatavad realiteete.
Mind on hurjutatud selle eest, et ma suhtun liiga soosivalt Euroopa Liitu – lisasin selle hoiatuse, et järgnevat nähtaks ainult kaitsepoliitilises kontekstis. Kui EU oleks riik selles mõttes, et esmajoones Venemaa tajuks seda riigina, oleksid suhted teised. EU kui „riik” näitaks Venemaale keskmist sõrme – lagunesid 1991. aastal, kaotasid territooriumid ja tagasi neid ilma sõjata ei saa; ja katsu sa mul!
Ent EU kaitsetahet me ju näeme vana Euroopa näitel – õigem oleks küsida, palju nad on nõus ohverdama? Sakslased, keda on II MS-ist alates maadligi hoitud… Prantslased, kes tegelikult on mõlemad maailmasõjad lüüa saanud, ainult et võitjatel on olnud kasulikum nad oma lauda kutsuda… Ja maailma lühim raamat on „Itaallaste kangelasteod II MS-s” – riik, mis vähemalt eelmisel sajandi algusest on liitlasena palju ohtlikum kui vaenlasena…
Külma sõja ajal ei saanud ju kuidagi meeldida eurooplastele NATO plaanid, mis vaatlesid olukorda realistlikult – et orkide tankimassid õnnestub peatada võib-olla alles kusagil poolel Prantsusmaal. Ja samavõrra ei saa meile kuidagi meeldida NATO praegused realistlikud hinnangud, mida võib lühidalt kokku võtta umbes nii, et kui me tublid oleme, jääb vast Loode-Eestisse sillapea, millelt on parem vasturünnakut alustada.
Ning ega meile ei saa meeldida, et Läänemeri on nüüd piirkond, kus tuumarelva kasutamise tõenäosus tegelikult kasvas – saagem aru, et nüüd, kui Soome ja Rootsi on NATO-s, on meie ohverdamise tõenäosus madalam, mis aga omakorda võib orkidel keema ajada selle väljaheite, mis neil ajude asemel on…
Nii et – me elame jätkuvalt ohtlikus maailmas ja endiselt sõltub meist, kas me oleme suurte mängus ettur või midagi tõhusamat – midagi, mille on tähendus.
Si vic pacem, para bellum.
(Ja muide, mis erakond kaitsekulutuste järsu suurendamise maha hääletas?)
Ats Miller, kolumnist ja kirjanik
