11.11.2021
Kliimakonverentsil Glasgow`s.
„Eks ole, maailma liidrid – vähemalt suurem osa neist – sõitsid eralennukitega Glasgow’sse, et merd piitsutada ja lõkke ümber vihma välja tantsida. See kõik on olnud. Ja alati on olnud neid, kes lihtsalt ei vaevu seda etendust kaasa tegema.
Ja siis muidugi need, kes üritavad aru saada, miks ikkagi meri ja taevas nii halvasti käituvad. Aga see jääb hetkel vaatluse alt välja, sest ega mina ka ei tea, mis on õige. Aga kuidagi pettasaanud tunne on, kui ma näen järjekordse kliimahullu vehkimist mingi graafikuga. Vaja pole ju rohkemat, kui otsida välja pikema perioodi graafik – nii elementaarne pettus avaneb, sest vehitakse sobivasse skaalasse topitud sobiva tükiga ja vähegi suurem pilt on, ütleme, hulga informatiivsem.
Ja see, et enamik teadlasi millegagi nõus on, ei ütle mitte esimest korda ajaloos midagi. Olid ju kunagi enamik teadlasi nõus, et Maa on lame; teised küpsetati lõkkel ära. Ja siis olid Vene teadlased nõus, et geneetika on mingi lääne võltsteooria; teised sattusid polaarjoone taha raudteed ehitama. Praegu asjad nii karmid ei ole, aga kogu raha istub kliimaposimise all. Oli kunagi üks tegelane, kel oli hea observatoorium ja ta nägi Marsil kanaleid. Kõik, kes tahtsid tema juures töötada, nägid ka kanaleid.
Jah, tuhat korda on korratud ka seda litaaniat, et kas te ei näe, et kliima muutub? Muidugi muutub. Alati on muutunud. Tõenäoliselt – kordan: tõenäoliselt – on siin ka inimkäsi mängus. Ja väiksemas skaalas on seda tõepoolest ka väga selgelt näha – kui kusagil on vesi ära kulutatud või ära solgitud, algavad tolmutormid ja inimesed jäävad haigeks.
Ja asi ei ole isegi mitte selles, mis juhtub planeediga, kui seda samas tempos edasi raadata ja fossiilne kütus ära põletada. Võimalik, et see on inimkonna lõpp (koos suurema hulga muu eluga). Tõeliselt ebausuvääriliselt nõmedaks teeb kliimakohtumise fakt, et päris suur osa riike maailmas ei kavatse mitte midagi ette võtta saastamise peatamiseks. Ja suuremad-julgemad neist ei tulnud isegi kohale (Venemaa ja Hiina).
Nii et piltlikult öeldes oleme olukorras, kus näe, meie veristame oma viimase tallekese altaril, et jumalad vihma annaksid, aga see tolgus seal plangu taga soristab niigi kuivanud kaevu…
See kõik on olnud – igas skaalas. Näiteks sattusin mõne päeva eest lugema muidu huvitavat ja asjalikku dokumenti („Tallinna ja Harjumaa kergrööbastranspordi teostatavus- ja tasuvusanalüüsi lõppraport”), ja seal on kirjas: „Aastaks 2050 on Eesti sihiks vähendada kasvuhoonegaaside heidet ligi 80 protsenti, võrreldes 1990. aasta tasemega. Mõjude hindamine näitas, et eesmärk on täidetav ja sellega kaasneb tõenäoliselt positiivne mõju majandusele ja energiajulgeolekule”.
Eks ole, see on ju nii täielik härjasitt, et siin ei ole õieti midagi kommenteerida – mis 2050, me juba maitseme täna rohejampsi kibedaid vilju! Meie majanduse konkurentsivõime on vähenenud tänu energiahindade järsule tõusule ja meie energiajulgeolek on langenud. Selliseid jaburusi saab vabandada ainult „parteilise ustavusega” – mäletate küll, nõuka-ajal tuli igasse võimalikku ja võimatusse kohta toppida mõni repliik arenenud sotsialismi üleolekust ja vältimatust võidust.
Meie ees terendavad tegelikult kolm stsenaariumi:
Esimene – läänemaailm jätkab enda kägistamist rohejampsiga. Selle ainus tulemus on, et meie tööstus ei ole pikemas perspektiivis konkurentsivõimeline, kuivõrd siin toodetule rakenduvad lisamaksud (sest oma olemuselt pole CO2 kvoodid ja taastuvenergiatasud ja kõik muu selline mitte midagi muud kui lisamaks, mille lõppkokkuvõttes maksab kinni lõpptarbija).
Asja parandaks tõepoolest pakutud „süsinikumaks” (mis rakenduks kogu importtoodangule, mis tuleb riikidest, kus kliimaebausk majandust ei ruineeri). Ent pikemas perspektiivis see ikkagi ei toimi. Me – läänemaailm – ei ole nii võimsad, et üleolek säilib ka siis, kui läheme sprindirajale kotijooksu tegema.
Jah, ka teised riigid teevad lollusi (Hiina näiteks ehitas ca viimase 10 aastaga Pekingisse teid niipalju, et mõnedel andmetel teepikkus kahekordistus – ja tulemusena linna ühest otsast teise jõudmise aeg neljakordistus…) Aga kellel on eelis – kas sellel, kes vigadest õpib, või sellel, kes keeldub seda tegemast ja – näiteks – järjekindlalt murendab oma energiajulgeolekut tehnikaajaloo prügikastist välja otsitud tuulikute toppimisega energiavõrku, kusjuures on teada, et kaks kolmandikku ajast need ei tööta, need on inetud, tapavad linde, lõhuvad maastikku ja nende tegemiseks kulub ikkagi niipalju ressurssi, et ilma räigete dotatsioonideta ei tasuks nende tegemine iial ära?
Tõepoolest: Quos Deus perdere vult dementat prius (keda jumal tahab hävitada, selt võtab ta kõigepealt mõistuse)…
Teine – läänemaailm suudab terve planeedi panna taeva pihta nooli laskma. Kes teab, võib-olla tuleb sellest isegi midagi head, kui kõik koos mõtlevad, kuidas teha nii, et nii inimene kui Maa ellu jääksid… Aga tõenäolisemalt jätkuks burlesk lihtsalt suurema arvu osalejatega.
Ja põhiküsimus – kuidas ikkagi painutada Hiina ja Venemaa USA ja EU otsuste alla? Lõpetagem jama, selleks on ainult üks tee – tuumapotentsiaal ja selge valmisolek seda kasutada. Esimene on veel piisav, et tagada oma piiride puutumatus. Teisega on hulga viletsamalt. Tegelikult nii viletsasti, et pole mõtete sel teemal edasi spekuleerida.
Ja lubatagu täpsustada – see, et tuumapotentsiaali rakendadatahtmisega on viletsasti, on ainult hea. Tõesti, ainult tuumarelvade massiline kasutamine on meil veel puudu täiuslikust maailmast…
Kolmas – me võtame kasutusele seni loodusele ja inimkonnale kõige vähem kahju teinud energia – tuumaenergia. Niisama lihtne see ongi – jah, tuumajaamade ehitamine on kallis ja jah, eks nendega ole üht kui teist juhtunud ka, ent see ei ole võrreldavgi sellega, kui palju inimesi igal aastal fossiilkütustega tegelemisel surma saab.
Prantsusmaa on alustamas uute tuumaelektrijaamade rajamist. USA-s oli sajandi alguses „tuumarenessanss” ja mis te arvate, mis selle tänaseks suuresti seisma on pannud? Roheline mõtteviis? Ei, kardinaalselt vastupidine asi – odav kildagaas. Saate aru – USA põletab gaasi süsinikuneutraalse tuumaelektri asemel sellepärast, et gaas on odav…
Eesti osa maailma GDP-s on teatavasti 0,03%. Umbes samas suurusjärgus on ka meie mõju planeedile ja tegelikult ka ülejäänud inimkonnale – aga seni, kuni meil on oma riik, oleme oma esivanemate ja järglaste ees kohustatud oma peaga mõtlema ja enda eest seisma.
See, et me laseme end, kõrvad lontis, lüpsta, sest ajalooliselt on meil just selline energiatootmine, nagu on, ei lähe mitte. Me peame olema valmis tegutsema päeval, kui lõppeb aeg, mil „… tornide pealt kostab lollide lalin…”
Ats Miller, kolumnist
