Ats Miller: ekretiini argipäev ehk elu koos peenhäälestatutega

Ats Miller.

Rahvuskonservatiivist kirjanik Ats Miller tõstab lugejate ette peegli, kust siiski vaid vähesed tulevikku oskavad näha.

Rindejooned

Ühiskonna lõhenemist põlvkond pärast iseseisvumist võis ette näha. Loomulikult pole sellised ennustused kunagi täpsed ja toimuv üksipulgi lahti seletada on paremal juhul tagantjäreletarkus; ja halvemal katse ajalugu enda kasuks võltsida.

Me ei saa mööda vaadata faktist, et Nõukogude Eestis elas arvestatav hulk inimesi, kes nägid enda tulevikku „arenenud sotsialismi” paradigmas. Jah, nad püsisid võimul okupatsiooniarmee tääkidel. Tollal jooksis selge eraldusjoon keele baasil ja sellel oli kaks väga halba tagajärge – esiteks jättis see paljudele inimestele toimuvast lihtsustatud pildi ja teiseks võimaldas „õigekeelsel” vaenlasel end vaikselt üle värvida ja siiani „kapitalismi seestpoolt õõnestada”.

Võimalik, et see pole enam oluline – kes varastas kümme miljonit, kes EVP-sid, kes sadama… aga nad kõik on juba vanad ja „käibest väljas” ja statistika kinnitab, et ainult üks kuuest lotovõitjast, minema pääsenud pangaröövlist või muidu korruptandist-vargast suudab nodiga midagi mõistlikku peale hakata, ülejäänutel pudeneb see käest.

Järgnev ei ole üleskutse hoidumaks vihakõnest, millele siis järgneb rohkem-vähem peidetud vihakõne, näpuga näitamine ja ärapanemine. See on aus vihakõne. Vähemalt ühes saab Siim Kallasega nõus olla – suurem enamik rahvast on puruloll. Praegune ühiskonna lõhe ei jookse suuresti mõttetuks muutunud vasak-parem-skaalal; see ei jookse ka enam põlisrahva ja okupatsioonist jäänud kolonisaatorite vahel. See on teatud mõttes peegeldus ülemaailmsest lääne ühiskonna kriisist.

Kedagi ei saa keelata veendunud loll olla

Juhmi lühinägelikkuse üks säravamaid demonstratsioone on kiljatused stiilis „kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahangi elada!” Võrdluspildiks võiks siin olla need, kes tormavad tsunami eel tagasitõmbunud mere põhjast kuivalejäänut krabama. Muidugi räägitakse õhtumaa allakäigust juba sajandi – ühiskonna degradeerumine võtabki 3–5, mõnikord isegi 10 põlvkonda.

Meie praegune kriis on nende vahel, kes näevad, et nii edasi ei saa, ja üritavad midagi – midagigi; ja kahjuks teinekord ka midagi rumalat – ette võtta, ja nende vahel, kelle arvates on ajaloo lõpp saabunud ja edasi tuleb ainult natuke nokitsemist „üksikute veel esinevate puudustega” – peenhäälestus.

Neile viimastele tuleks tegelikult kaasa tunda, sest nii arvates on nad tõestanud, et inimlikku nutikust ja kujutlusvõimet on neil umbes nagu keskmisel oraval; isegi kui nad on mõned raamatud lugenud, ajalugu, ühiskonnateadusi ja filosoofiat õppinud, demonstreerivad nad ilmekalt, et pole peale sõnade esmase tähenduse millestki aru saanud.

Alusväärtused ja bioloogiline paratamatus

Teatud paradoksaalsel viisil on seisab täna konservatiivsus nende mehhanismide kaitsel, mis võimaldavad ühiskonnal kesta, samas kui liberalism neid ennasthävitavalt lammutab. Mõistmiseks, miks on renessanssi vaim tänaseks muutunud ohuks kultuurile, tuleb protsesse vaadeldagi alates vähemalt Prantsuse revolutsioonist (ja ühes artiklis saab seda paratamatult teha vaid väga pealiskaudselt, isegi karikatuurselt) – ühiskonna liberaliseerumine oli sajandeid väga positiivne. Seisusevahede leevenemine ja naiste tunnustamine täieõiguslike ühiskonnaliikmetena on suuremas plaanis käinud käsikäes näiteks arstiteaduse suhtumisega konnakudusse ja trepanatsiooni.

Ainult et kusagil on piir – niikaua, kui me ei muuda oma liigi bioloogilist olemust, annab kõige paremaid tulemusi laste tegemine viisil, mida juba miljoneid aastaid kasutavad kõik kõrgemad imetajad. Võimalik, et ühel päeval pole sel enam tähtsust – kunstlik viljastamine lubab valida järglase omadusi, kunstemakate töökindlus on lähedane kosmosetehnika omale ja robotid suudavad täita järglase animaalsed vajadused (näiteks ema ja läheduse järele), sellal kui sa ise elad virtuaalreaalsuses seda, mida sind on õpetatud eluks pidama. Võimalik, et me vaatleksime sel ajastul neid, kes ise keppi teevad ja pärast sünnitavad, umbes samasuguse natuke kaastundliku huviga, nagu täna neid, kes eelistavad elada kusagil kaugemal võsas ilma sooja vee, kanalisatsiooni ja elektrita…

Aga täna on rahvastikustatistikat vaadates neil, kel paar töötavat ajurakku, kuidagi liigagi selge, et meie – eestlased ja/või lääne inimesed üldisemalt – sinna ei jõua, sest me sureme enne välja. Teatud mõttes pole see üldse meie muregi – inimkond kas jõuab või ei jõua kunagi selleni, aga meie kindlasti mitte. Kui me teadlikult midagi ette ei võta.

Aga mida?

Võib-olla isegi suurem osa ennast konservatiivideks lugevaid inimesi pole endale teadvustanud, et kuhugi „tagasi” minna ei saa – tsivilisatsiooni läbi religiooniöö toonud ja seal kristalliseerunud ühiskonnamudel koos kõigi oma suhtumistega väga ilmselt ei sobi räniajastusse.

Konservatiivsus kõige paremas mõttes tähendab tänapäeva maailmas jätkusuutliku ja arenemisvõimelise ühiskonnakorralduse otsimist. Selliste mehhanismide otsimist ja soosimist, et võimalikult suurel hulgal vaimselt ja füüsiliselt tervetel inimestel oleks kasulik ja pakuks igas mõttes rõõmu ja õnne moodustada pere, kus kasvab mitte liiga palju, aga kindlasti rohkem kui kaks last, kes omakorda – tänu kasvukeskkonnale selle kõigis mõõtmetes – on huvitatud ja võimelised sellist pere looma.

Ja see ei tähenda kõige vähemalgi määral, et kedagi tuleks represseerida või põlata või kelleltki mingeid õigusi ära võtta. Inimkond on alati sünnitanud oma värdjad ja joodikud. Aga need ei paljune – kolmandas-neljandas generatsioonis neid enam ei ole, inimkond sünnitab alati uued.

Üks kasulik läbimurre meie teadvuses oleks mõistmine, et lumehelbekestel ei ole tulevikku. (Muide, pole oluline, mida „lumehelbeke” algselt võis tähendada; terminid muutuvad, saavad uue sisu; „lumehelbeke” tähendab enamasti üldarusaadavalt inimest, kes ei taha või ei suuda võtta vähimatki vastutust, küll aga nõuab seda kõigilt ümbritsevatelt).

Me peaksime suutma näha tragöödiat väljaütlemistes, nagu „ma olen otsustanud oma eluga midagi muud peale hakata” või „ma [minu keha/olemus/mõtted] ei ole kellegi [riigi/rahva/ühiskonna/inimkonna] oma” – 9 juhul 10-st tähendab see kõigest ja ainult, et too substants on välja langenud sellest nelja miljardi aastasest ahelast, mida nimetatakse eluks Maal.

Ära vihka, kasuta ära!

Ei, see ei tähenda, et kõik, kellel teatud vanuseks lapsi pole, tuleks multšiks muuta! Tänapäeva ühiskond on väga keerukas nähtus, mis küllalt ilmselt poleks praegusele tasemele jõudnud – kordame – ilma enamikule kättesaadava tohutu isikliku vabaduseta, mida veel poolteist sajandit tagasi nautisid ainult aadlikud (keda oli reeglina 1-2% ühiskonnast).

Me peaksime mõistma konservatiivsust pigem sihipärase tööna selle nimel, et meie mõtteid ja vaimulaadi, meie olemust ja elukorraldust kõige laiemas mõttes edasi kandvatel inimestel oleks hea elada. Ja see on see koht, kus jookseb kõige selgem vahe hetkel esmajoones kaitsepositsioonilt mõistusele kutsuva konservatiivsuse ja ahtolobjaklike mõrvaihalejatest inimvihkajate vahel.

Ajaloo lõpp…?

Ei, loodetavasti vaid enesetapjalikuks muutunud liberaalsuse, mitte lääne kultuuri.

Valimisjärgsel ajal on Eesti meedias ilmunud iga nädal vähemalt 2–3 artiklit, mis – vähem või rohkem irooniliselt – ahastavad, imestavad, ennustavad kadu või püüavad lohutada või endale ja teistele selgitada, mis toimus. Seda kõike jälgides tundub, et tasub välja tuua paari momenti, mida oleks tervel Eestil kasulik läbi mõelda ja teadvustada:

Esiteks, vaesekesed, kes ei paista siiani mõistvat, et konservatiivid on tulnud, et jääda. Pigem peaks imestama, kust üldse võis tulla veendumus, et inimkonnal on ainult üks tulevik – nivelleeritud, suukorvistatud, poliitiliselt korrektne (=ajusurnud), kõiki traditsioone ja kultuurinorme rõõmsalt ruunav sotsialistlik idiokraatia? Sellise inimkonna lõpp saabuks küllalt tõenäoliselt tõesti veel sellel sajandil ja see ongi toonud kainenemise ja toetuse sellele vastanduvatele jõududele.

Teiseks, võimalik, et islam on siin meile teinud teene – see seab meie ette peegli. See teeb – terrori, pommiplahvatuste, pealõikamiste, naiste vägistamise ja põletamise, homode hukkamise ja džihaadiüleskutsetega – ühiskonna suuremale, juhmile, peenhäälestatud osale valusalt selgeks, millega lõppeb süüdimatus, mida jutlustavad need, kes ise on kõige eelmainitu eest elevandiluutormides peidus.

Kolmandaks – trots. Üks nõrkuse ilminguid on katsed kedagi iga hinna eest alandada, millestki – eriti tõest ja viisakusest – hoolimata püüda naeruvääristada või demoniseerida kõike vastasega seotut, eriti madalal juhul ka tema välimust (nii, nagu oli hale eneselohutus kõik need pildid Donald Trumpi tukast, on seda ka see üks pidevalt kasutatav tume pilt kurjailmelisest Varro Vooglaiust – väikehinge hale, jõuetu kius). Me oleme seda näinud, me oleme läbi elanud, mis tundeid tekitas eestluse paikapanemine nõukogude propagandas.

Kokkuvõttes – jah, ilmselt on paljude jaoks maailm, kus nad pärast valimisi ärkasid, õudusunenägu, kus toimuvad kohutavad, mõistusevastased asjad. Saage üle! Selge, et paremaks pole tänaseks ka midagi läinud ja mingit kindlust ju ei ole, et üldse lähebki. Aga hädaldamisest ja kiunumisest on küll juba tõsiselt siiber!”

Kommentaarid