16.03.2019
Kirjanik ja rahvuskonservatiiv Ats Miller.
Öeldakse, et kui jumal tahab kedagi karistada, võtab ta talt mõistuse. Sellel muidu väga efektiivsel karistusviisil on see häda, et kannatada saavad ka kõik ümberolijad, sest harva suudab mõistusest ilmajäänu piirduda naeruväärne olemisega.
Umbes sama kehtib rohelise mõtteviisi kohta. Jah, loomulikult tuleb loodust kaitsta lühinägelike ja kasuahnete inimeste otsese rüüstamise ja igasuguse küünilise solkimise eest; tegelikult see äratundmine ju ühendabki rohelised poliitiliseks liikumiseks. Ent kui asi jõuab näiteks selleni, et loobuda tuleks kõigest loomsest, ei pääse kuidagi üle ega ümber tõdemusest, et rohehallitus ei kõlba mõtlemiseks sugugi nii hästi kui kõrgemate primaatide vastav loomne produkt.
Me elame keerulises maailmas, kus inimkond on paisunud kindlasti suuremaks, kui Maa loodus seda suuremate tagasilöökideta taluda suudaks. Muidugi oleks heaks lahenduseks nii umbes igast kuuest inimesest viis ära tappa, aga siin põrkume nii paljudele probleemidele, et jätaksime selliste lahendusvõimaluste kaalumise lootusetult marutõbistele. Ja kui nüüd keegi mõtleb seda lugedes, et milleks on vaja nii sapiselt asi absurdini viia, siis sellepärast, et näiteks – oh-nii-loodussõbraliku ja kõik need teised sõnad – taimse produkti, puuvilla kasvatamisega on planeedi mitmes paigas saavutatud olukord, kus inimkonnast poleks mitte midagi järel, kui kogu Maa sellist loodussõbralikkust tunda saaks.
Jutt on lühidalt rohetobude plaanist keelata ära kõik loomne – nahk (karusnahk), siid, vill, suled ja kui see veel piisavalt ajuvabalt ei kõla, jäävad neile ette ka pärlid. Ja millega me peaksime kõik selle asendama? Isegi mitte ainult taimsete produktidega – ei, suuresti asendataks need ju sünteetikaga. Ja kui meil Eestis on isegi lootusetult sõgedad tüübid suhteliselt vaiksed ja viisakad, kipub kui suures maailmas probleemiks muutuma seltskond, kes tahab sult sulepadja võtta ja vahtkummi asemele pakkuda. Surve alla sattununa on paljud moeloojad (Armani, Hugo Boss, Tommy Hilfiger, Calvin Klein etc) loobunud karusnahkade kasutamisest. Paljud kaaluvad siidist loobumist.
See statistika on pisut vana, aga aastal 2010 oli 85% maailma rõivaid valmistatud puuvillast ja polüestrist. (Tänaseks peaks see tõusnud olema, aga kahjuks on raske otsustada, milline number võiks õige olla.) Mõlema nimetatud produkti tootmine tähendab ulatuslikku vee, pinnase ja õhu saastamist. Teisiti öeldes on „vegan”-rõivaste valmistamine palju mürgisem kui „julmade” rõivaste valmistamine, see tapab inimesi ja loomi ja muudab pikemas perspektiivis planeedi elamiskõlbmatuks. Veelkord – heakvaliteediliste looduslike produktide asemel suruvad rohetobud meile ohtlikku rämpsu.
Puuvill on maailma kõige kasumlikum mittetoidutaim ja 11% kasutatavatest pestitsiididest pihustatakse nendele; pestitsiidide mõjust ümbritsevale ei ole loodetavasti vaja pikalt kirjutada. Veel olulisem – puuvilla kasvatamiseks läheb palju vett, mida siis ei jätku ei ümbritsevale loodusele ega inimestele normaalseks eluks. Induse jõe veest läheb 97% puuvillakasvatuseks; ühe särgi ja pükste jagu puuvilla tootmiseks kulub umbes 20–25 m3 vett. Kunagi oli kaardil selline asi nagu Araali meri; selle pindala oli 68 000 km2 (meeldetuletuseks, Eesti on 45 339 km²). Tänaseks on pindalast kadunud üle 90%, veetase langenud üle 30 meetri ja kunagised kalalaevad roostetavad mudakõrbes sadu kilomeetreid veest eemal. Nõokogude Liit lihtsalt ei hoolinud, tõeliselt hulluks läksid aga asjad iseseisvusega – niisutuskanalite kasutegur langes, nii et vett kulus sama puuvillakoguse saamiseks mitte enam 20 km3 aastas, vaid 60. Koos järve kuivamisega kliima kuivenes, rohkem tuli kasutada väetisi, herbitsiide ja pestitsiide, puuvilla aga taheti aina rohkem ja nii ongi loodud paik, mis kõige paremini sobib postapokalüptilise ulmefilmi võtteplatsiks… kui võttetiim sealt vaid eluga tagasi saaks – soolane ja keemiat täis kuivanud järvepõhi on elutu ja mürgiste liivatormide käes vaevlev elanikkond kannatab vähi, aneemia ja tuberkuloosi all, sellega käib loomulikult kaasas meeletu vaesus ja kuritegevus.
Kunstkiud, millest tehakse 60% maailma rõivaid, on lõppkokkuvõttes naftakeemiaproduktid. Ka nende atsetaatide-lüotsellide-viskooside valmistamisel kasutatakse happeid ja sulfaate, nii et lõppkokkuvõttes taandub nende tootmine ikkagi keemiale, mille tootmist ja kasutamist ei suuda loodussõbralikuna näidata segaseimgi ökosõdalane. Suhteliselt juhuslik number, aga 2013. a andis nailoni tootmine 3% Inglismaa süsinikdioksiidijäljest. Lisaks vajab sünteetika rohkem pesemist kui naturaalsed materjalid, ehk raiskab vett, ja peab tihti ka vähem vastu. Seega satub sünteetilisi kiude kasutades rohkem plastikut loodusesse ja selliste bioloogiliselt mitte lagunevate materjalide kuhjumine on muutumas iga päevaga aina suuremaks probleemiks. Odavalt valmistatud ja vähevastupidavaid rõivad tuleb lisaks rohkem valmistamisele ka rohkem vedada ja nende müümiseks kulub rohkem ressurssi ja nii need „veganrõivad” lõppkokkuvõttes meie CO2-emissiooni suurendamisele kaasa aitavadki.
Ja kes neid teevad?
Eelpoolmainitud Indus on Pakistanis, Araali katastroof Usbekistani ja Kasahstani vahel. Suured puuvillatootjad on veel Bangladesh, Cambodia, Indoneesia, India ja Sri Lanka – kohad, kus kasutatakse palju lapstööjõudu ja töökaitsest pole keegi kuulnudki.
Jättes täiesti kõrvale siidikasvatuse ja pärlipüüdmise, millega meil siin otsest kokkupuudet ei ole ega tule, tasub korraks enda jaoks üle mõelda loomakasvatus kui selline. Jätaksime kõrvale ka villa ja sulgede kasutamise, sest argument, et lambad ja linnud ei ole selle üle õnnelikud, kõlbab ju ainult intellekti solvamiseks; kui keegi ei teadnud, siis, jah, see on nende kasutamise vastu võitlejatel sisuliselt ainus, mis formaalseltki argumendiks kvalifitseerub. Loomad elavad ja surevad; nagu kogu loodus ja inimesedki. Loomad peavad üksteisele jahti ja inimene pidas ja peab neile jahti. Inimene on alati loomi toiduks tarvitanud ja suurem enamik inimesi ei põhjusta kunagi loomadele liigseid kannatusi. Pigem kipume neile omistama abstraktseid kategooriad (vabadus, eneseteostus etc), milleks nad olemuslikult võimelised pole. Jah, loomakasvatus – kui lemmikloomapidamine välja arvata – tähendab mingil hetkel looma tapmist. See loom on enamasti just selleks mõeldud ja mingit muud elu tal niikuinii ei ole. Inimkond on seda aastatuhandeid teinud ja arusaadavalt saab seda teha rohkem ja vähem hoolivalt ja suurema või väiksema keskkonnajäljega. Ent see on inimkonnaga alati kaasas käinud. Kas me oleme nüüd nii arenenud, et võiksime sellest loobuda? Ja lasta selle asemel elada ja surra inimlastel Kagu-Aasia puuvillapõldudel ja tehastes? Eks otsustage ise kas seda tüüpi rohelisus ja veganlus on väga inimvihkajalik või väga rumal – elu tumedam pool on lihtsalt natuke kaugemale, silma alt ära lükatud.
Mida siis kanda?
Ükskõik, mida me teeme, võtame me midagi Maalt. Ja meil on ainult see üks planeet ja me peame selle eest hoolitsema, et siin elada. Maa on väga keerukas süsteem ja ettekujutus, et miski läheb paremaks sellest, kui me lõpetame loomade kasutamise, on lihtsalt vale. Ma ei kutsu rohelisi üles kõiki kajakaid paljaks kitkuma ega prügikastikassidest kasukaid tegema – igaühel on õigus osta, milliseid rõivaid ta tahab, ja toidu asemel muru näirida nagu mingi neljakambrilise maoga mäletseja. Aga kui mulle meeldib mu nahkmantel, siis ma käin selles. Ja kannan nahkkindaid. Ja magan sulepadjaga. Ja ema koob mulle talveks villasokid.
Ja kui rohehallitus hakkab tüütuks või agressiivseks muutuma, soovitan seda suhtumist, mille pärast karusnahakandjaid värviga loopivad loomakaitsjad iial ei ründa nahka riietatud põrguingleid.