17.08.2019
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.
Kirjanik Ats Miller käsitleb oma neljandas energeetikaloos kerge satiiriga Eesti võimalusi energeetikaturgudel, juhtimaks tähelepanu sellele, et asjaga tuleks ikka tõsiselt tegelema hakata.
„Veelkord – kuidas on põlvkond tagasi, okupatsiooni lõppedes end elektriga täielikult varustavast ja seda müüvast Eestist saanud Euroopa kõrgeima elektrihinnaga ja seda sisse ostev riik?
Jube lihtne on tagantjärele targutada, et oleks tulnud teha seda, teist ja kolmandat. Sellisel tegevusel on mingi mõte ainult siis, kui see aitab vältida sarnaseid vigu tulevikus. Sel juhul aga ei peaks üldse rääkima Eesti Energia või Eleringi või mõne sellise tegemistest või tegematajätmistest, vaid Eesti kui Eesti Vabariigi Põhiseadusega kaetud entiteedi oskamatusest või suutmatusest panna energia ümber käkerdav seltskond Põhiseaduses toodud eesmärkide kontekstis süsteemselt mõtlema.
Sest vaadake, teatud inimlikust aspektist ei saa süüdistada piltlikult põlevkivi sees elavat, seda hingavat ja söövat seltskonda selles, et nad keelduvad nägemast oma maailma piiride taha; nende jaoks ei ole Ida-Virumaa mitte solgitud põhjaveega hoiatus, milline näeb maailm välja pärast tuumasõda, vaid tehnoloogia võidukäik, õnnelikud kaevurid ja katlakütjad, uhked tuhamäed ja lõbusad vikerkaarevärvid jõgedel…
Mõni aeg tagasi kurtis keegi põlevkivitööstuse õpetlane, et nii kurb, et järelkasvu ei ole – no kuradi päralt, see veel puuduks! Ja kes peale lootusetute tumbade läheks õppima eriala, mille puhul on teada, et õige varsti tuleb uus amet otsida?
… või Eestist lahkuda. Jah, need EE avantüürid Jordaanias ja Utah’s tulenevad just sellest – kui siin enam ei saa, siis ükskõik mis hinna eest ükskõik kus mujal oma armsat põlevkiviga soperdamist jätkata. Mindagu ja tehtagu! Õnn kaasa! Aga kui selleks kulutatakse miljoneid ja miljoneid rahva raha ja välja ka midagi ei tule, näitab see ikkagi kliinilist intellektipuuet strateegilises juhtimises.
Sama kehtib Enefiti õlitehase kohta. Kui vaimust vaene peab olema üks rahvas, kes saja aastaga selgeks ei saa, et põlevkivi on suhteliselt väheväärtuslik maavara! Seda tasub üldse ainult põletada ja sedagi siis, kui ohverdada põlevkivipiirkond.
Sõbrad, see ei ole lahmimine – see on kokkuvõte sellest, millise arengu on põlevkivi kasutamine läbi käinud terves maailmas. Jah, see sobis elektri tootmiseks ajastul, kui loodushoiust eriti ei hoolitud. Põlevkivivarude suurus ja muud parameetrid on juba väga ammu, sisuliselt algusest peale teatud; seda, et põlevkivikaevandused millalgi praegusest hetkest 20-40 aasta pärast lõplikult ja igaveseks kinni lähevad, teati ammu enne taasiseseisvumist.
Ka keskkonnatingimuste oluline karmistumine oli kümneid ja kümneid aastaid tagasi selge igaühele, kel kaks töötavat ajurakku. Ja kuidagi satuvad Eestit juhtima nii läbitungimatult lollid inimesed, kes raiskavad rahva raha õlitehasele, mille toodang on absoluutselt konkurentsivõimetu…
Lubatagu siin ennast näiteks tuua. 90-ndate alguses hulga nooremana poliitikas tegeledes hoidsin – kui tehnikaharidusega inimene – end ka energiamajanduse seisu ja perspektiividega kursis. Mäletan selgelt mõtteid, et meil on põlvkond aega probleem lahendada…
Ja nüüd, peaaegu veerand sajandit hiljem taas poliitika vastu huvi tundes on sõnulseletamatult kurb tõdeda, et oleme selle probleemi lahendamise asemel lasknud end paljaks varastada ja sohu juhtida (teate küll – viie rikkama hulka…)
Meil on elektrijaamad, mis ei saa elektrit müüa, sest puhtalt administratiivsete meetmetega on need konkurentsivõimetuks muudetud. Esiteks on CO2 maksukirvega muudetud selle elektri hind kaks korda kallimaks kui Venemaa elekter.
Teiseks on absurdse pealemaksmisega upitatud mänguelektrit, nn taastuvenergiat, mis mõnikord annab elektrit, aga enamasti ei anna; me ei saa kaevandusi-soojuselektrijaamu ka sulgeda, sest siis (jättes kõrvale sotsiaalse dimensiooni) oleksime pimedas ja külmas niipea, kui mänguelektrit enam ei tule.
Muide, meie varustuskindlus on juba täna halvem kui varem ja „normides” (Eleringi aruande kohaselt) püsime tänu sellele, et norme vähendati eelmisel aastal…
Me müüme oma elektri „börsile” ainult selleks, et see sealt kallimalt tagasi osta ja olla sealjuures kaitsetud kõigi ümbritsevate turumanipulatsioonide eest – sest kõik tahavad ju midagigi saada siis, kui mänguelektrijaamad parasjagu annavad, ja tegelikult on kõik sunnitud sel ajal kulutama raha oma päriselektrijaamade tühjalt töös hoidmisele. Ja EU on nii kummaline moodustis, et turgu imiteeritakse siin vaid ühes mõõtmes – kõige tähtsam kunst on endale igasuguseid kvoote ja soodustusi välja kaubelda.
Päike unustage Eestis ära. Olgu Maa ümmargune või lame, käib päike madalalt ja pilvine on siin ka – igal juhul on päikesepaneelide tootlikus siin ca 1,5–2x viletsam kui kusagil Hispaanias.
Kuni taastuvenergiale nii ropult peale makstakse ja nende tootmise kogu saast jääb Kagu-Aasiasse, ei ole tuulepargid üldse nii paha mõte. Loll ja tema raha ei püsi koos, miks siis mitte mõnuga lüpsta seda kliimatunnistamise hullust? Tuult on ja meil on ka palju madalat merd, nii et tasuks vast tõsisemalt panustada avamere-tuuleparkide rajamisele.
Jah, eks need keeravad ka keskkonda segamini ja tapavad linde, aga las selles osas vaidlevad rohelised omavahel. Ja lõpuks, kui need rajada põhja poole, siis mis meil Soome lendavatest rändlindudest; keeravad nemad meile – näiteks Nord Stream 2-ga –, laseme kõrges kaares vastu.
Muidugi tuleb see korralikult läbi arvutada, sest vastavalt sellele, kuidas rämpselektrit börsile juurde tuleb, lendab tuulise ilma hind alla ja tuuletu üles, ja ühel hetkel saabub punkt, kus ikkagi tasub hoida tühikäigul soojuselektrijaamu.
Nii, nagu saab bensiini „biolisandiga” solkida niikaua, kui Kagu-Aasia on nõus õlitaimede kasvatamiseks oma metsad ohverdama, võime ka Eesti soojuselektrijaamad ca 5 aastaks rohelisele küttele viia – siis saavad metsad otsa (see arvutus on muidugi väga ligikaudne ja sõltuvalt arvessevõetavatest teguritest võib erineda mõlemas suunas kuni 2x). Aga üks valimistsükkel jälle edasi peenhäälestatud ja niikuinii on kõiges EKRE süüdi. Pikk plaan, teate küll…
Teeme ära? Või hakkame päriselt Eestit arendama?”