10.10.2019
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.
Kirjanik Ats Miller lõpetab vähemalt esialgu oma energeetikasaaga, seejuures rohelist ja teaduspõhist mõtteviisi kaasates.
„Mingid asjad, millele on ehitatud kliimatunnistajate religioon, on muidugi vaieldamatud – aga on ka nii piibel kui Suure Paugu teooria nõus, et kõigepealt oli valgus.
Kahtlemata on tõsi, et inimkond on kogu planeet Maa 4,5 miljardilises ajaloos enneolematul positsioonil – me oleme tõusnud globaalseks tegijaks, mis muudab planeedil toimuvat märgatavalt; inimkonna tegutsemise jälgi on näha ka miljonite aastate pärast. Ei, me ei suuda mõjutada Maa energiatasakaalu! Aga me suudame end oma sita sisse ära uputada või vastastikku maha tappa, kui olulised ressursid, esmajoones fossiilsed kütused ära lõppevad.
Teisalt ei oleks see esimene kord ajaloos, kui mõni rahvas või laiemalt ka liik välja sureb, sest mingi eluline ressurss saab otsa. Eriliseks teeb praeguse olukorra aga see, et enam pole kuhugi minna ega saa end isegi lohutada sellega, et kusagil „seitsme maa ja mere taga” jätkub elu õnnelikes kuningriikides endist moodi. Ei, tsiviliseeritud riikide piiride taga on ainult armetu saast, kus praktiliselt kõik oluline on palju-palju halvemini kui meil.
Jah, alati on lahendus leitud. (See tähendab, on leidnud need, kes ellu on jäänud.) Ent tuleb tähele panna, et lahenduste olemus on muutunud. Näiteks sudud, mille all suurlinnad poole sajandi eest kannatasid: lahenduseks oli kõige tossavama tööstuse linnast välja viimine – ja kas on keegi, kelle jaoks on vaja sõnastada küsimus, et mis muutus planeedi seisukohalt? Järgmiseks aitas mõnda aega kõige saastavama tööstuse arenguriikidesse kolimine, aga – piltlikult öeldes – hakkab pasapilv sealtki tagasi jõudma…
1972. a ilmus Rooma klubi raport „Kasvu piirid” („The Limist of Growth”), mille järeldusi ei ole keegi tõsiseltvõetavalt ümber lükanud – inimkond ei saa lõpmatult kasvada ega isegi samas vaimus jätkata. Vaadeldud on peamiselt 5 stsenaariumi ja sealjuures on selgelt öeldud, et need arvutused kehtivad olemasolevatel algtingimustel. Selles raportis ei ole üldse eksalteeritud kõnepruuki või viimsepäevahoiatusi, ja enam-vähem ennustuste kohaselt meil läinud ongi. Me oleme endiselt „standardmudeli” ennustatud parameetrites, mis tähendab tsivilisatsiooni kollapsit millalgi sajandi teisel poolel.
Me peaksime põhimõtteliselt vahet tegema reaalsetel ohtudel ja kliimapaanika-laadsel trollimisel! Viimase puhul on võib-olla isegi roosa lootus, et see teeb viimaseid ponnistusi, juba ilmselgelt naeruväärseks muutudes – ükski ennustus pole täkkesse läinud, ükski mudel kontrollile vastu pidanud, ja tasapisi hakkab üldsusele pärale jõudma, et neid lihtviisiliselt petetakse, otsides kliimaga seotud andmetest välja sobivat tõusu näitavaid lühikesi ajavahemikke.
Ehk siis ellujäämiseks on vaja midagi põhimõtteliselt muuta. Kaks neid võimalusi ju ongi – kas leida uus strateegia või piirata kulutajate arvu. Pool inimkonda elab ca 2000 km raadiuses Birmast. Ärme sinna lähe, aga käib ju peast läbi, et kõik oleks palju parem, kui nad likvideerida… Uskuge, sajandi keskel mõtlevad juba väga paljud nii!
Teine võimalus on leida mingi uus energiaallikas, soovitavalt puhtam kui fossiilse kütuse põletamine. Ja muidugi on võimalik tegeleda asendustegevustega, mis parasiteerivad neilsamadel fossiilsetel kütustel ja kardetavasti oleks keskkonnale parem, kui naftat-gaasi ei kasutataks lisaks tolle kalli ja väheefektiivse „rohelise” kola tootmiseks.
Ärme naeruväärista ega vaena lahenduste otsijaid!
Sealjuures muidugi päris lahenduste otsijaid, mitte igas mõõdetavas dimensioonis religioosset hullust, mille keskel on üks vaimuhaige Rootsi tüdruk. Maakeral läheks elu puhtamaks, kui me näiteks enam ei ostaks Hiina rämpsu, vaid asju, mis on tehtud kestma. Jah, hiinlastel läheb raskemaks, veel üks hiinlane otsustab tütart mitte saada, ainult poja, ja toob niimoodi lähemale sotsiaalseid vapustusi tohutu meeste ülekaaluga ühiskonnas… aga kõige eest me vastutada ei jõua. Ja see näide on meelega otsitud demagoogia piiril eriline – lihtsaid lahendusi tänasele maailmale ei ole.
Küsimus on selles, kuidas meie siin Eestis ellu jääme
Esiteks, mida rutem me põlevkiviga jaburdamisest loobume, seda parem. Jah, seda ei saa täna ja kohe teha. Täna ja kohe tuleks EU-lt ultimatiivses toonis, eexitiga ähvardades nõuda CO2 kvoodi erisust, aga see on taktika; ja, muide, sel on suurem eduvõimalus, kui meil on kõrvale panna selge plaan selle saastamise lõpetamiseks.
Meil tuleks riigina võtta vastu üsna küüniline, kuid kindlasti pikemas perspektiivis kasulik otsus – ajame põlevkivi ahju, niikaua kui see ära tasub ja keskkonda rohkem ei solgi; sest midagi muud tarka sellega niikuinii teha ei ole. Niimoodi saame ka seniste elektrijaamade ressursi lõpuni kulutada. Ent kohe tuleks lõpetada igasugune – otse öeldes – lollakas soperdamine mingite õlide ja muu keemiaga – see ei tasu ära, sest välja tuleb ainult midagi kõrge omahinnaga ja madalakvaliteedilist ning proportsionaalselt on see veel hulga saastavam kui põlevkivi lihtne põletamine.
Teiseks, meie suurim väärtus on suhteliselt puhas ja puutumata loodus (välja arvatud Ida-Virumaa keskkonnakatastroof muidugi.) Meil tuleb eriliselt kaitsta kaht asja – metsa ja põhjavett. Üht esmajoones selle eest, et seda mõttetult ahju ei aetaks, teist – kujundlikult – põlevkivimajanduselaadse massiivse lagastamise eest.
Ma ei oska väga sõna võtta mahepõllunduse teemadel, ilmne on vaid, et meie põllumeestel on raske võistelda juba mõnisada kilomeetrit lõuna pool, ehk meiega sarnastes oludes, kuid soodsamates klimaatilistes tingimustes kasvatatud toiduga. Järelikult tuleb leida oma nišš, olgu see siis mesi või raps, jaanalinnud või põhjapõdrad.
Kõik see on aga võimalik ainult siis, kui meil on tugev tööstus. Või laiemalt tugev majandus – mis aga on võimalik ainult siis, kui noored, targad ja teotahtelised tahavad siia tulla ja läbi maksude siinset riiki ja elukorraldust toetada. Mis aga tähendab kõige elementaarsemal tasemel, et näiteks nii kaugel põhjas elamisega kaasnev küttekulu ei tohi olla mingiks argumendiks.
Ükskõik milline mõttesuund valida, jõuab see välja ühte kohta – me jääme siin riigi ja rahvana ellu, kui meil on mingi suur eelis. Ja maailm on selles osas karm paik, mis ei hooli luuludest ja propagandast – tööstus kolib sinna, kus on odav energia, ja varsti kõnnib kõik muu – teadus, kultuur, raha… – järele. Meil on kõik veel suhteliselt hästi, sest olime kaua aega energiamüüja. Põlevkiviaeg lõppeb ja ainus võimalus jätkusuutlikuks odavaks energiaks on tuumaenergeetika.
Meid ei aita ei tühjal pilgul vettinud paepealse vahtimine, kõrvad laperdamas põhjatuules, ega ka kaasaminek totakate luuludega mingist „kliimaneutraalsusest”. Meid aitab edasi ainult teadus ja tehnika. Ja julgus olla esimeste hulgas tuumaenergeetikaga – ainsaga, mis tulevikku tõotab.“