Ats Miller globalismist: me ei vastandu maailmale, aga ei lase ka ennast pügada

Arvamus,
Globalism: optimistid õpivad inglise keelt, pessimistid hiina keelt ja realistid Kalašnikovi automaati. Pilt on illustratiivne.

„Olen viimasel ajal tihti pidanud esinema saatana advokaadi rollis selles mõttes, et olen püüdnud panna kaasvestlejaid nägema kaugemale emotsionaalsest kiljumisest „miks nad ei ärka (näe/mõista)!”

Haakub see õige mitme inimese viimasel ajal sotsiaalmeedias esitatud tõdemusega, et kas ma ei saa/tohi konservatiiv olla, kui olen suhteliselt liberaalsete vaadetega; aga see haakub ka näiteks püüdega eestlastele selgeks teha, mis on suurvene šovinism.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kirjanik Terry Pratchettil oli Klatšia kohvi, mis tegi joodikud kaineks, aga kaine peaga ei maksnud seda juua, sest see lükkas kainusest n-ö teisele poole välja – kustutas illusioonid, kõik enesepettuse ja need pisikesed mugavad lookesed, mida endale räägime, et elu talutavam tunduks. Seda olekut, knurdi, oli väga raske taluda. Ja vähestel õnnetutel tootis keha liiga vähe „loomulikku alkoholi”, nii et nad olid kogu aeg „natuke knurdid”.

Defineerin ka ise konservatiivsust laiemalt, kui tolmunud traditsioonide jäik järgimine. Me elame maailmas, mis väga ilmselt ei ole elujõuline. Mis liigub üha kiiremini hävingu poole. Küsimus on, kas anname rõõmsalt hoogu – et kui läks trumm, mingu ka pulgad, ja ehk korraldavad järgmised pitekantroobid asju paremini –, või püüame elus hoida tervest mõistust, mis seni on homo sapiensi kõigist hädadest läbi vedanud.

Me elame maailmas, mis elab üle oma jõu. Planeet Maa ei suuda kanda üle 1,5–2 miljardi inimese. Sajandi lõpuks neid (meid) ongi niipalju. Heal juhul. Aga meie, selle asemel, et vaadata asja knurdilt, st ilma illusioonide, eufemismide ja enesepettuseta, patrame midagi rohepöördest ja reostame tsivilisatsiooni islamiga.

Natuke knurdiks teevad muuhulgas loogika ja matemaatika. (Vandenõuteoreetikud ütleksid, et pole ime, et neid koolides järjest vähem õpitakse…) Võtame näiteks energiakoguse, mida Eesti tarbib. Siis võtame meie biomassi (peamiselt metsa) aastase juurdekasvu. Selleks, et Eesti muutuks „roheliselt jätkusuutlikuks” (st kulutaks energiat ainult pealekasvava biomassi jagu) tuleks meil umbes kolmandik elanikest likvideerida. Mitte juurde tuua/teha.

Või võtame päikesepatareid. Need annavad kõige paremal juhul energiat nii viiendiku ajast. Järelikult on vaja, ütleme, paisjärve (kuhu siis vesi pumbata, et kasutada hüdroenergiat siis, kui päike ei paista). Selleks tuleks ohverdada üks maakond – ümbritseda see 30 meetri kõrguse tammiga. Päikesepatareidega tuleb katta vähemalt kaks, kui mitte viis maakonda. Teeme ära?

Akudega ei taha kuidagi välja tulla – kui me kulutaksime akude ostmiseks ka kogu riigieelarve, saaksid ikkagi enne esimesed vanaks, kui neid piisavalt saaks. (Rääkimata sellest, et teised tahavad ka; praegu maailma toodetavate akude mahutavus on häireteta energiavarustuse tagamiseks vajalikust kõvasti üle saja korra väiksem.)

Vesinik? Mis mõtet on jagada laskmata karu nahka?

Seega, milleks kõik see loll jutt rohepöördest? Tõepoolest – uinutamiseks, kuni hakatakse rahvaarvu vähendama tuumarelvadega… Või korralikult toimiva pandeemiaga…

Ja seega võib ka küsida, et kuhu meil on ärgata? Kas ikka tasub?…

Tagasi globalistide juurde. Üks asi, mis neil on ühist mainitud vene šovinistidega, on siiras võimetus mõista, miks me siin jaburdame oma riiginatukesega? No ei taha ju kuidagi välja tulla, õieti ei idane ega mädane. Rahvas ise ka ei paista suuremat hoolivat, valitud rahvaesindajad ju hääletavad rahakotiga rahvuskultuuri maha.

Venelastega iseenesest on lihtne, kuigi argumentatsioon, mis neile kohale jõuab, on paratamatult üsna jõhkralt solvav – et vaadake, läks pool generatsiooni ja me astusime ise ja vabatahtlikult Euroopa Liitu. Seega, kui me peame kaduma, eelistame olla osa Euroopast, mitte „neli tuhat versta vohavast nõmedusest ja saastast”.

Globalistidega töötab umbes sama asi – vaadake, kuidas te ise elate! Jah, me töötame läänemaailmaga koos, oleme muuhulgas NATO-s ja muide, anname oma proportsionaalse osa – kas teie ka seda teete? (Praktiliselt kõik eurooplased jäävad selle peale piinlikult vait.)

Aga me tahame korraldada siin oma elu oma reeglite järgi. Nii, nagu meile meeldib. Te olete korraldanud kogu Maa keskkonna halvenemise, mitte kusagil pole märki üldisest õitsengust, enamiku inimeste osaks planeedil on armetu vaesus ja nüüd veel pandeemia ka, et lõbusam oleks.

Ja seega suhtuvadki need inimesed siin külmal põhjamaal mõningatesse „saavutustesse” äärmise umbusuga. Me tajume teravalt hääbumist ja kasutute võõraste toodud kuritegevuse kasvu ja see ei meeldi meile. Me ei väidagi, et meil on õigus, aga me jätame endale õiguse proovida oma teed.

Võtame nüüd selle jutu kokku.

Kõik need väited, mida ma tõin Maa rahvastiku ja „rohelise” rämpsenergia kohta, on kontrollitavad; igaüks, kes gümnaasiumi ausalt lõpetanud, võib ise need arvutused teha.

Ja mitte midagi ei juhtu. Me ei otsi lahendust, me tegeleme kurat teab millega…

Mida me teha saaksime?

Murphy seadus ütleb muuhulgas, et kõigile keerulistele küsimustele on olemas lihtsad, kergesti mõistetavad valed vastused. Ei, me ei pea lõpetama pingutusi elada loodussõbralikumalt ja ainult tuumatehnoloogiatele pühenduma. Ei, me ei pea sulgema piire ja lubama riiki ainult neid, kes näevad välja nii, et suudavad naise ja lamba vahel vahet teha ja kohe päid lõikama ei kuku.

Ei, me ei vastandu maailmale. Me oleme osa inimkonnast. Aga me ei lase end pügada. Ja selles võtmes jõuame ainsa asjani, mis lubab meil seda teha. Ainsa asjani, mis loeb siis, kui asjad tõsiseks lähevad – kaitsetahte ja -võimeni.

Põlvkond tagasi, Nõukogude Liidu lagunemise aegu räägiti, et optimistid õpivad inglise keelt, pessimistid hiina keelt ja realistid Kalašnikovi automaati.

Midagi ei ole muutunud.“

Ats Miller, kolumnist ja kirjanik

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused