Ats Miller: häbiväärne peataolek, nõme rapsimine ja madal enesesalgamine… ma ei tunne ära riiki, milles elan

Arvamus,
- Updated
©Reuters/Scanpix
Eesti sõdurid Sillamäel “Kevadtormi” ajal. Kas ka neil keelatakse edaspidi tugevalt venekeelsesse linna siseneda? Pilt on illustratiivne.

„Eesti kulutab riigikaitsele umbes tuhat korda vähem kui USA; me kulutame riigikaitsele ka umbes sada korda vähem kui Venemaa; isegi kümme korda vähem kui Rootsi (täpsemad numbrid oleks 1100, 88 ja 9,2). Vastused küsimusele, mida sellise eelarvega nende teistega võrreldes ära annab teha, võib liigitada humoristlikeks ja depressiivseteks; reaalses maailma imesid ei juhtu.

Või kuidas võtta… kõik me oleme kuulnud 300 spartalasest (kui mitte muidu, siis vast 2006. a filmi „300” vahendusel…) Vabadussõja suutsime kah ära pidada.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ja siis tuleb päev, mil meie armeed juhivad ohvitserid, kes käsivad sõjaväelastel vormi mitte kanda, sest see võib ärritada sõjaväeosa lähedusse kogunevaid meie riigi suhtes vaenulikult meelestatud inimesi…

Jah, muidugi tuleb sellest rääkida! Raske öelda, kas see on madalaim põhi, aga midagi väga halba on meie mehemeelega juhtunud, kui armee nii lödipükslikult lömitab. Kas tõesti said viimased mehed surma Sinimägedel ja ülejäänutest, kellest veel natukegi asja oli, murdusid Siberis need, kes üle mere ei pääsenud…

Kas tõesti –

Jäid alles need, kes painutasid põlve

ja suhu võtsid liigse kisata.

Kust tulema küll peaksid mehed, kui kaks inimpõlve

poisid kasvanud on isata?

Siin ei ole tegelikult midagi rääkida – inimeste koht, kes selliseid korraldusi suudavad anda, ei ole kaitseväes. Punkt. Eesti kaitsevõime on seal, kus põrgu jäätub, kui selles on ohvitsere, kes muretsevad sellepärast, et ega vaenlane ei solvu.

Ja loomulikult pole see veel kõik! Täpselt sama sümptomaatiline on teise jõustruktuuri, politsei käitumine – kui Toompeal oli eestlaste rahumeelne demonstratsioon, oli see nagu sipelgaid koertega eriüksuslasi täis, ja kui okupandid ja nende käsilased kogunevad Eesti okupeerimist ja sellele järgnenud (rahvusvahelise õiguse järgi) genotsiidi ja koloniseerimist tähistama, siis pole politseid kusagil näha. Mis sest, et kogunenud seltskond on suhteliselt avalikult Eesti iseseisvuse vastu ja kogunemisel rikuti rõõmsasti ja väga põhjalikult kõiki kehtestatud piiranguid. Aga jah, sinna ei julge need omade kallal ülbitsejad minna.

Tegelikult on Eesti meie NATO liitlaste hulgas suhteliselt heas kirjas. Me oleme koos liitlastega siin ja seal maailma peal sõdinud, ise kogemusi saanud ja jõudumööda abiks olnud. Meie kaitsekulutused on kah vähemalt protsendina eelarvest suuremad kui mõnelgi teisel ja ega meilt nõutagi rohkem, kui annaksime oma osa.

Ent see kõik ei tähenda midagi, kui kusagil meie riigis on asjad täiesti mädad.

Võimalik, et oleme liiga rahumeelsed. Võimalik, et maksame juba täna ränka hinda selle eest, et õigel ajal oma riiki ei desovetiseerinud, dekoloniseerinud ega derussifitseerinud. Võimalik, et see oleks tekitanud rohkem pingeid. Tõepoolest, igasuguse irooniata – paljud mitte eesti emakeelega inimesed peavad Eestit koduks ja on meile lojaalsed vähemasti rohkem kui kellelegi teisele.

Ent kust tulevad sellised madalad orjahinged, kes niimoodi käituvad? Kes on oh kui julged, kui asi puutub seadusjärgsetesse ja sünnipärastesse põlisasukatesse, ja kaovad lapsikute vabanduste saatel kui paha hais, kui asi puudutab iseseisva riigi igati normaalset au ja väärikust, nii nagu seda läbi ajastute mõistetud on?

Me kõik teame seda piiblilugu, et iisraeli rahvas rändas nelikümmend aastat kõrbes, enne kui nad paikseks jäid. Küllap on enamik meist kursis ka interpretatsiooniga, et sa ei saa luua riiki orjadest – ja nii tuligi oodata, kuni vabad inimesed peale kasvavad.

Vaatame siis peeglisse – mis meil valesti läks? Põlvkond on möödunud ja taasiseseisvuse alguse julgust ja vaba inimese väärikust tundub olevat hoopis vähemaks jäänud. Sest selline armee ja selline politsei… no hale hakkab.

Ma ei tea, mida teha. Ma olin telemaja juures ja ma olin 2007. aasta kevadel kaitseliitlasena väljas. Ma ei tunne ära riiki, milles elan täna. Ma näen häbiväärset peataolekut, nõmedat rapsimist ja madalat enesesalgamist. Niimoodi me seda riiki küll ei pea, niimoodi ei tule isegi 150, 200-st rääkimata.

Aga ega muud teha pole, kui loota.

Loota, et selliste asjade nägemine mõjub rahvale äratuskellana enne, kui on liiga hilja. Kas tasub korrata, et nüüd peaks olema puust ette tehtud ja punaseks värvitud, mida oodata sellelt seltskonnalt, kes praegu Eestit… lagastab. (Näpud ei paindu kirjutama „valitseb”.)

Maailm muutub. Eelmisest suurest sõjast on praegu möödas täpselt niipalju aega, kui läbi ajaloo keskmiselt on läinud järgmise suure sõjani. Inimsusse uskujad ütlevad, et see on nii sellepärast, et siis on kadunud viimased, kes nägid eelmise sõja õudusi ja hoiatasid, et ärge nii tehke. Pessimistina rõhutaksin pigem, et inimesed unustavad end kaitsta ja see tekitab väikehingedes kiusatuse seda ära kasutada. Liiga kaua on rääkimine justnagu toiminud – sest ka vastaspoole hulgas oli piisavalt neid, kes hoiatasid eskaleeruva vägivalla keerisest allamineku eest.

Jah, on riike, mille pinnal ei ole sajandeid sõdu olnud. Aga selliste hulgas pole ühtki, kes poleks oma kaitsevõimet väga-väga hoolsasti tasemel hoidnud. Viimase maailmasõja näideteks sobib seesama eelmainitud Rootsi, aga ka Šveits ja isegi Türgi. Neil, teate, on kuidagimoodi nii läinud, et nende armee on enda üle uhke, mitte ei julge end oma vormis näidata, ja nende politsei üldiselt kah ei värise nurgas, kui keegi seadustele laias kaares laseb.

Ja siis on Eesti…

Ühesõnaga, valimised on tulemas. Kui tahame riigina kesta, tuleb endale hinne anda ja puhastada armee ja politsei kapitulantlikest pugejatest.“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused