Ats Miller: ikka see Venemaa, gaasikraanil istuv suurushullustuses ja alaväärsuskompleksis ülbik

Arvamus,
©Scanpix
Krimmi venelased püstitavad suurt Putini pilti.

„Olukord Ukraina-Venemaa piirialadel pingestub, Venemaa nihutab vägesid piirile lähemale. On see bluff eesmärgiga mingi oma poliitiline sigadus läbi suruda või on tõepoolest oodata sissetungi Ukrainasse?

Meenutame, et Vene-Ukraina sõda kestab juba 2014. aasta kevadest, ehk siis juba üle 7 aasta (ametlikuks alguseks loetakse 6. aprilli, kui Ukraina kuulutas välja „terrorismivastase võitluse”, kuid sisuliselt algas see juba veebruaris).

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Mis on selle ajaga muutunud? Peamiselt on Ukraina armee tõusnud Venemaa järel suuruselt teiseks armeeks Euroopas. Võimekus on muidugi iseasi, kuid kui relvastus kõrvale jätta, on neil midagi, mida teistel Euroopa suurtel riikidel ei ole – otsene lahingukogemus. Ja muide – loomulikult on olemas vandenõuteooria, et ühel päeval Venemaa ja Ukraina kaelustavad teineteist, ütlevad, et sai küllalt nalja tehtud, aitab, ja pöörduvad koos Euroopa vastu…

Rahvusvaheliselt on konflikt peaaegu igas mõttes hangunud. Jah, nn Novorossija Föderaalriik justkui hingitseks ja maha pole maetud plaane seda kõvasti Ukraina valitsuse kontrolli all olevate territooriumitega täiendada, kuid tänane Ukraina ei ole kah enam riigisuurune segadus, nagu see oli Maidani-pohmeluses 2014. aasta kevadel.

Miks Venemaa seda sõda alustas? Sellest on väga lihtne aru saada – ei jäänud muud üle. Saab vaid nõustuda korduvalt välja öeldud mõttega, et ilma Krimmita ei oleks Venemaa enam suurriik – see on selleks liiga oluline territoorium sõjalis-strateegilises mõttes. Olgu, Krimm võeti ära – aga miks oli vaja korraldada seda jama Ida-Ukrainas? Kas Venemaa ei näinud ette, kui palju see maksma läheb, mida tähendab riigi rahvusvahelisele mainele ja et lõpuks võtab see väga pikaks ajaks lootuse Ukrainaga normaalselt läbi saada?

Selle mõistmiseks on mitu võimalust, ent eriti just meile, eestlastele, peaks viimase sajandiga olema väga selgeks saanud, et Venemaalt tasub oodata alati kõige halvemat. Vene hinge pole üldse raske mõista – see on gaasikraani otsas kükitav suurusehullustust ja alaväärsuskompleksi põdev ülbik, valevorst ja südametunnistuseta petis. Venemaa ei ole mingi normaalne riik, see on miljon Gaszpromi töötajat ja kari töntse joodikuid, kellest keegi ei hooli, sealhulgas nende endi valitsus; ja see viimane on luurekooli kasvatusega pätibande.

Ja kõige rohkem läheb Venemaa alailma alt just sellega, et suudab iseendale luulu tekitada, nagu see kellelegi korda läheks – küllap rääkisid nad iseendid soodaks, et küll kõik need aktiivsemad-passiivsemad Venemaa toetajad seal Ida-Ukrainas kui üks mees Ukraina läänemeelsete vastu üles tõusevad, kui vaid kuulutada, et nüüd saab marodööritseda… Tühjagi – kohalikest retsidivistidest ja muidu tolgustest kokku klopsitud „relvajõud” oleksid 2014. aasta sügiseks laiali pekstud, kui poleks avalikult sekkunud Venemaa relvajõud.

Ma ei hakka kordama avalikest allikatest saada olevaid materjale; ma olen püüdnud enda jaoks Venemaal ja Ukrainas toimuvast pilti kokku panna väheste sealsete isiklike tuttavate ja nende riikidega rohkem suhtlevate inimeste juttude põhjal. Hoiatan, et see pilt võib vildakas olla.

Suuremale osale venelastest, tundub, on õnnestunud selgeks teha, et Krimm on tõepoolest alati olnud Venemaa osa ja see oli lihtsalt rumal viga, et see üldse kunagi Ukrainale anti (Venemaa vallutas Krimmi 1774. aastal ja üldiselt suutis sajandiga selle ümber rahvastada, viies krimmitatarlaste hävitamise sisuliselt lõpule nende küüditamisega 1944. aastal).

Ukrainaga on lugu keerulisem, nii et teatud määral tuleb mõista, et päris alusetu ei ole Venemaa propaganda, et mingit Ukrainat ja ukrainlasi ei ole olemas (et kogu see kontseptsioon on kunstlik, isegi ebaloomulik). Tahtmata siin korrata kogu selle teema ümber kokku keeratud jama, on paraku fakt, et tänapäeva Ukraina riigi mõttelisi eellasi on läbi kogu ajaloo siia-sinna loksutatud ja väänatud nagu akordioni. Lääne-Ukraina on tegelikult teises ilmasõjas vallutatud Poola alad ja – võib-olla on see väga ebakorrektne võrdlus – suhtumine Krimmi sarnaneb natuke sakslaste suhtumisega Ida-Preisimaasse – omasid seal praktiliselt enam ei ela, nii et – resigneerunud ohe – kurat sellega…

Jackpoti küsimus on endiselt, kas Venemaa läheb seniselt hübriidsõjalt üle silmnähtavamale agressioonile? Meenutame, et möödunud sügisel toimus Armeenia-Aserbaidžaani sõda, milles Venemaa liitlane Armeenia rängalt lüüa sai; Venemaa ei sekkunud. Ei sekkunud sellepärast, et – hing on kinni, veel üht sõda kaela võtta ei ole lihtsalt jõudu (ja sellega ilmselt Aserbaidžaan ja seda toetav Türgi arvestasidki). Kas Venemaa hoidis jõudu otsustavaks läbimurdeks Ukrainas?

Kui ma selles küsimuses teatud optimismi ilmutan, siis peamiselt laiemat konteksti silmas pidades. Öeldakse, et ajalugu kordub, ja teinekord tragöödia asemel komöödiana. Muidugi, vabandatagu mind – sõjas ei ole midagi lõbusat. Ent on teatud sünget irooniat selles, mis praegu Venemaal toimub – Brežnevi stagnatsioon kordub Putini stagnatsioonina.

Tõepoolest, mis seal vahet on? Venemaa poliitilises elus on kõik tardunud ja ei Navalnõi ega keegi teine muuda siin midagi. Tänane Venemaa lihtsalt ootab külmutatud tursa pilgu ja entusiasmiga, kuni kast Kremlist välja kantakse. Ja seni käib kõik alla. Kusjuures näiteks sellest, et sisuliselt on hävinud Venemaa kosmosetööstus, on mul isegi siiralt kahju.

Pange tähele, see ei välista Venemaa sõjalisi ja isegi edukaid sõjalisi operatsioone erinevais maailma paigus, sealhulgas Ukrainas. Suutis ju ka Nõukogude Liit vallutada Afganistani aastal 1979, kui tegelikult oli majandus juba nii lootusetus seisus, et pärast tollase tropi manalasse varisemist polnud enam midagi teha (meie ja maailma õnneks muidugi…)

Nii et loodame, et see vägede kogumine Ukraina piiri lähedale on kõigest surveavaldus hambutule ja argpükslikule Euroopale, seotud näiteks kavatsusega kaubelda välja paremad tingimused oma Euroopa suunas kulgevatele (olemasolevatele ja ehitatavatele) gaasitrassidele (nagu Nord Stream 2).

Sõda võtab raha. Ukraina sõda viib iga päevaga ukrainlasi kaugemale Venemaast (ja loodetavasti lähemale läänemaailmale). Tänane Venemaa ei suuda ärgata oma imperialistlikest luuludest ja „äravalitusest” ja seega vajub iga päevaga sügavamale auku – millele loodetavasti järgneb lõplik lagunemine ja millekski maailmale ohutumaks transformeerimine.

Nii et nii küüniline, kui see ka pole, soovime Putinile pikka iga…“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused