Ats Miller, ilmateade 5: …õudne lõpp või lõputu õudus?

See, mis Venemaal vohab, on tegelikult täiesti tavaline fašism. Jah, sellele on pakutud erilist nime – rašism (inglise keeles rushism või rashism) –, kuid minu arvates erineb see ükskõik kust (entsüklopeediatest, filosoofilistest teatmeteostest etc) leitavatest fašismi kirjeldustest ainult selle poolest, et lisaks orkid varastavad ja joovad ohjeldamatult.

Orkistanis on esindatud kõik tavalise fašismi tunnused: see on autoritaarne, ultranatsionalistlik ja selle majandust juhib sisuliselt sündikaat. Kodanikuõigused on piiratud, parlament on tsirkus, sõnavabadus on olematu ja teisitimõtlejaid represseeritakse. Fašism eitab rahu võimalikkust ja peab lubatavaks vägivalla kasutamist mistahes probleemi lahendamiseks.

Fašism peab end (enda kandjaid) ülimuslikuks ja teisi ebainimesteks; st fašismil on alati tugev rassistlik komponent, mida kasutatakse õigustamaks vägivalda „alamate” vastu – repressioonid, deporteerimised, genotsiid, mis iganes.

Fašismile on omane propaganda, millel on vähe või puudub kokkupuude reaalsusega. Idee nimel on lubatud valetada ja ajalugu võltsida. Olulisel kohal on juhikultus. Ja muide, tänapäeva fašismile on omane silmakirjalik vastandumine iseendale (lisaks Venemaale on Antifa selles osas heaks näiteks).

Fašism ei saa ka vastandumiseta väärtustele, demokraatiale, liberaalsusele, humaansusele ja eetikale – see vajab vägivalla kasutamise vajalikkuses veendunud „tugevat”… eee, „isikut” on vale sõna – juhile järgnevat kuulekat nüripead.

On korduvalt tõestatud, et sellist on võimalik kasvatada. Ja seda on proovitud ka täiesti demokraatlikes riikides n-ö katse mõttes ja tulemused on olnud, ütleme otse, kohutavad – üks tuntumaid näiteid on siin vast Ron Jonesi kirjeldatu, kuidas ta 1967. a USA-s Palo Altos suutis nädalaga muuta klassitäie tavalisi 15-aastasi keskklassi kooliõpilasi fanaatiliseks sektiks.

Ja nüüd vohab selline mürgine vähkkasvaja juba paarkümmend aastat siin otse meie külje all.

Meie poolt vaadatuna tasub teadvustada, et ka jutud, et „Venemaa on ju suurriik ja sellistel ju on huvid” – või et „nad ju ongi sellised” või et „neid ju ohustati” või „miks Ameerika võib, aga nemad mitte” või mida iganes sinnapoole –, ei näita muud, kui et selle rääkija on vene propagandast mõjutatud. Ja see näitab omakorda, et ta mõtlemisvõime ei ole kindlasti ta tugevaim külg ja seega tuleb sellistesse suhtuda äärmise ettevaatusega.

Pole olemas mingit erilist vene hinge või russkii miri – meie idapiiri taga on loomastunud fašistlik riik.

Punkt.

(Vabandan loomade ees muidugi.)

Jah, eestlased saavad tänu oma ajaloole sellest ehk paremini aru – meile on see otsene surmaoht. Samas peame mõistma ka muu maailma seisukohta – tegelikult ei ole planeedil Maa ühtset valitsust ja iga riik (või laiemalt poliitiline entiteet) ajab oma asju ise. Kellegi siseasjadesse sekkumine on keeruline ja vaevarikas protseduur, mida tehakse reeglina siis, kui konflikt kipub väljuma nimetatud entiteedi piirest või toimuv juba eetiliselt väga talumatuks muutub. (Kambodžas tapsid Punased khmeerid aastatel 1975–79 vähemalt veerandi oma rahvast ja keegi ei sekkunud…)

Jah, täna on maailm ukrainlaste taga ja NATO riigid aitavad neid tõsiselt. Ent mis edasi saab?

Siinkohal ei tohi unustada, et madala intellektiga selle sõna kliinilises tähenduses Putin ja teised orkid ei ole. Neil lihtsalt puudub inimlikkus. Ja see annab neile eeliseid. Putinil on inimestest palju rohkem vabadust tegutseda, kuna tal on mõõtmatult vähem vaja hoolida avalikust arvamusest ja orkide kaotustest. Jah, kusagil ikka on ka Vene ühiskonna murdumispunkt, ent see on oi-oi kui kaugel võrreldes Läänega.

See, mida Orkistan teeb sisuliselt märtsist peale (kui välksõda oli ilmselgelt läbi kukkunud), on n-ö närvide mäng. Mitte keegi ei julge veel otseselt Putini vastu astuda ja seega ta jätkab konflikti, lootes, et maailm harjub n-ö uue reaalsusega. „Maailma teine armee” (mis kõlab juba pigem nalja või mõnitusena) küll taganeb ja kannab suuri kaotusi, ent kola veel jätkub ja – tõepoolest ei tohi unustada! – orkid ju ei ole loetud, Orkistani juhti (juhte) ei huvita, palju neid surma saab.

Seda viimast olen korranud kes teab mitu korda, sest see ei kipu kohale jõudma. Kes veel kahtleb, otsigu kusagilt üles 25.11 toimunud Putini kohtumine sõduriemadega (täpsemalt loomulikult räägime taas etendusest, sest aktiviste sinna ei lastud, „emasid” kehastasid ilmselt suuremas osas FSB töötajad): „… inimesi sureb ju kogu aeg, aga teie poegade surmal on vähemalt mõte…” – mõelge, palun mõelge nende Putini sõnade üle!

Mogilisatsioon (nii nimetatakse vene vabas meedias mobilisatsiooni, see tuleb sõnast ‘mogila’ [haud]) pandi pausile sellepärast, et vahepeal tuleb teenistusse võtta sügisesed kutsealused ja oli ju näha, et lihtsalt ei suudeta kinnipüütud massi rindele kupatada. Mogilisatsioon aitas sõda pikendada – orkide kaotuste suhtarv taas kasvas, ent ega ukrainlastel sellest kergem ei ole; tappa tuleb rohkem ja selle käigus saab ka omasid surma.

Väga loogiline on, miks ilmub viimasel ajal nii palju arvamusi teemal, et kaua orkidel ja inimeste maailmal laskemoona jätkub. Putin on välja mänginud kõik kaardid peale tuumarelva. Sanktsioonid ei leevene; Hiina pole Taiwani ründamiseks valmis; Iraani- ja Põhja-Korea-suguste liitlaste tugi, ütleme, ei ole selles konfliktis otsustav; ja laod hakkavad tasapisi tühjenema. Kõigest.

Mõtleme selle veelkord läbi. Orkide lennuvägi on suuremas osas alles sellepärast, et Ukraina õhukaitse on nii hea, et selle ohverdamine ei annaks midagi; orkide Musta mere laevastik liguneb pärast ristleja Moskva põhjalaskmist baasides ega tule seega samal põhjusel sellesse arvestusse sisse. Sõja praeguses etapis ei räägita eriti käsirelvade moonast ega miinipildujamiinidest ega isegi mitte tankitõrjemoonast – küsimus on ühelt poolt, et oleks millegagi vastata kaartulele rindel, ja teiselt poolt, kuidas lõpetada orkide karistamatu Ukraina infrastruktuuri laastamine.

Ma ei ole kompetentne spekuleerima selle üle, kuipalju orkide tehased suudavad toota juhitamatuid kahurimürske ja kui kaua õnnestub neid tehaseid ilma importvaruosadeta töös hoida. Ent julgen nõustuda, et kui (avalikkusele kättesaadavad) luureandmed vähegi paika peavad, peaksid orkide täppisrelvade varud olema otsakorral (ehk alla 1/3–1/4) ja neid nad suudavad juurde toota ainult marginaalsel määral.

Seega – pinge kasvab. Kui asjad jätkuvad nagu täna, jääb lihtsalt oodata, millal Orkistan kokku kukub. Aga see võib aastaid aega võtta – orke pole nende juhid kunagi inimestena kohelnud ja elu peab ikka väga palju halvemaks minema ja kaotused kolossaalseks, enne kui nad mässama hakkavad.

Aga see on veel roosa stsenaarium. Ja siin oleme tagasi tuumarelvade juures…

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist