17.12.2022
Orkide ülempealik.
Need Sara Teasdale’i 1918. aastal, I MS ja gripiepideemia ajal kirjutatud luuleread on mulle meelde jäänud lapsepõlvest, Ray Bradbury raamatust „Marsi kroonikad” (too 1950. a kirjutatud raamat ilmus ek 1974. a Linda Ariva tõlkes).
Võtame selle Venemaa ja tuumarelvade teema siis kokku.
Elu ja mõistus veel enam on imepisikesed korrastatuse saarekesed keset tohutut kaost. Maailm, mida valitseb entroopia, ei püüdle mitte korra, vaid kaose poole, ja areng toimub alati suurema osa kõlbmatute variantide kaosesse tagasilangemise kaudu.
Esimest korda inimkonna ajaloos (meie teada muidugi…) on kõlbmatul variandil võimalus kaosesse kaasa võtta väga palju teisi (ilmselt siiski mitte kõiki, aga see on teine teema). Rumal, kes seda ei kardaks.
Tõin märtsi esimestel päevadel välja neli võimalikku stsenaariumi, kuidas orkide sissetung Ukrainasse võib minna (loomulikult tehti seda üle maailma ja minu pakutule sarnaseid hinnanguid oli teisigi). Hindasin väga madalaks tõenäosust, et Putinil aru pähe tuleb. Täna võib kõrvale jätta ka Ukraina langemise stsenaariumi.
Jäävad viimased kaks: vinduv sõda ja oht, et see kasvab üle Venemaa-NATO tuumakokkupõrkeks. Oluline on siin sõna „tuuma”, sest rohkem kui pool aastat on Vene armee demonstreerinud oma tegelikku võitlusvõimet ja nende Ukrainast väljalöömine oleks NATO-le kõigest paar korda raskem kui Lahesõjas Iraak (tollal maailma neljas armee!) Kuveidist minema peksta.
Tänaseks räägib terve maailm juba üsna veendunult, et Venemaa on selle sõja kaotanud. Ainult infosulus istuvad orkid ei tea seda veel. Orkide armee osutus paberarmeeks, nende majandust räsivad sanktsioonid, maailma sõltuvus nende energiakandjatest väheneb (aegamööda, kuid järjekindlalt); nad on järjest süvenevas isolatsioonis, kannavad tohutuid kaotusi ja laskemoona kulub kümmekond korda rohkem, kui nad toota suudavad (no ei saa teisiti olla!)
Seega, mis saab edasi?
Sobrasin mõned päevad jõudumööda võrgus, et oma mõtetele kinnitust saada ja et ma tahtmatult kedagi ei plagieeriks. Tulemus – tõsiseltvõetavad allikad on väga ettevaatlikud; õigustatult.
Põhilise ma ütlesin ühes eelmises artiklis ära – käib närvide mäng. Putin on tegelikult juba maha kantud, nüüd on küsimus selles, kas NATO riikidel (sest neist, esmajoones USA-st see ju sõltub) jätkub ühtsust ja sisemist stabiilsust Ukrainat toetada, kuni Venemaa kokku kukub.
Kordame, Venemaa ei saa seda sõda võita. Selleks ei ole enam mingeid võimalusi peale tuumarelva ja seda orkid loodetavasti ei julge kasutada – sest tagajärjed oleksid ka neile hävitavad.
Kordame ka selle üle, et üks, isegi kaks-kolm tuumalaengut ei tagaks neile võitu. See ajaks ainult kogu maailma väga vihaseks. Rõhutan, et ei mina ega keegi teine „tavainimene” ju tea täpselt, mida NATO selle peale ette võtaks, aga ei Hiina, India ega tegelikult isegi mitte Iraan ei piiksatagi, kui selle peale näiteks hävitaks USA kõik Venemaa strateegilised tuumaallveelaevad või teeks midagi samas suurusjärgus.
Kas Putin üritab kasutada tuumarelva, kui tal enam muud üle ei jää? Oodata tuleb temalt muidugi kõige halvemat, nii et mõistes, et ta on jõudnud punkti, kus juba ta lähikondlased ootavad, millal ta ükskord ometi end maha laseb, võib ta proovida küll. Noh, lootuses, et NATO selle peale taandub (et maailm hakkab selle peale halisema, et kuule, jäta ometi, sinu võit… ja ta saab mingi sellise rahulepingu, mida siseriiklikult poleks liiga naeruväärne võiduna serveerida).
Putin ei ole siiski üksi. Rahulolematus vene ühiskonnas kasvab. Putini vastu ei julge keegi veel astuda, ent iga päevaga jõuab järjest rohkematele järjest selgemalt kohale, et – uups, seekord läks mitte tavaliselt, vaid erakordselt halvasti… ja keegi peab süüdi olema.
Juba räägitakse sellest, et kindralid ei ole rahul, et märgid näitavad, et kavandatakse nende patuoinaks tegemist. Noh, et luure küll eksis Ukraina olukorra hindamisel, ent kuulge, me ei võinud teada, et te nii viletsalt sõdite… No ja tavalisel orkil on enamasti ikka ka pere ja sõbrad ja mogilisatsioon tekitas tunde, et… ütleme, piiksuda endiselt ei julge, aga parem, kui see ebamugavaks muutunud tropp sealt koristataks…
No ja nii me siin siis istume. Ukrainas surevad inimesed ja need orkid, kellest midagi sõltub, käivad ringi külmutatud kalmaari silmadega, lootes, et keegi teine võtab enda peale riski ära korraldada, et punkrist kast välja kantaks. Muidugi on ka neid, kes tahaksid sõda eskaleerida, ent suurem osa kõrgele jõudnud nuhke teavad väga hästi, et ellu jäävad ainult need, kes õigel hetkel naeratades püksid maha lasevad ja tagumiku ette keeravad.
Ja selles vaates ongi tulevik täiesti ennustamatu. Putin võib võimul püsida veel aastat kolm, isegi viis kuni kümme – eks ta on enda kaitsmist ikka ka tõsiselt võtnud ja orkide elu-olu… noh, reaalse näljasurmani on siiski veel pikk maa.
Selle viimase mõistmiseks tasub korraks meenutada okupatsiooniaja lõppu (kes nii vana on…) Et näe, kaks põlvkonda sotsialistlikku ülesehitustööd on viinud kaardisüsteemini… Eestis oli see iroonia tabatav, aga suurem osa Orkistanist polnud ju poes näiteks liha vabalt müügil näinud oktoobrimässust peale… Ehk me siin ei kujuta ettegi, kui viletsalt suurem osa orke alati on elanud.
Uudis, et Putin sai südamerabanduse või vananes-haigestus, võib tulla täna ja võib, nagu öeldud, tulla aastate pärast. Sellest hetkest algab iga stsenaariumi puhul Venemaal segaduste aeg. Ja lõpptulemus sõltub sellest, kui kindlameelne on Lääs.
Roosa stsenaarium on Venemaa lagunemine. Kui see toimub, siis isegi kõige halvemal juhul, kui jääb n-ö terveks see orkide päris-asuala, ehk Venemaa Euroopa-osa, jääb see tuumariigiks, ent on niipalju nõrgestatud, et suudab hoida vaid, ütleme, Pakistani taset.
Jätame hetkeks kõrvale, et Hiina paneb siis peaaegu paratamatult Siberile käpa peale – peaaegu iga lagunemisstsenaariumi puhul vajavad tekkivad riigikesed raha ja maailma toetuse eeltingimus peab olema tuumadesarmeerimine.
Kui Venemaal vahetub ainult võim, siis, väga lühidalt, tähendab see impeeriumi lagunemise järjekordset edasilükkamist põlvkonnaks-paariks – samamoodi nagu putinism või rašism või ükskõik kuidas me seda nimetame, võttis Venemaalt inimväärse tuleviku võimaluse pärast Nõukogude Liidu lagunemist.
Ent hullus ei saa kesta igavesti. Kui muidugi inimkonnal on üldse lootust.
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
