Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ats Miller, ilmateade 7: alati leidub veel üks loll

27.12.2022
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.
© Erakogu

Arvasin, et saan eelmise artikliga kogu orkide tuumaohu teemale (vähemalt mingi mõttelise vahe-) joone alla tõmmata ja jõulude ja aastavahetuse vahel proovida vast midagi natukegi helgemat kajastada, kuid pean vajalikuks diskuteerida vahepeal ilmunud artiklite (millest mõned paistavad olevat minu kirjutistest mõjutatud) ja isiklikult mulle saadetud tagasiside üle.

1. „Sa ikka kohe üldse ei mõista vene hinge / Venemaad / slaavlasi / „sealset” tegelikkust!”

Võimalik. Ma elasin Nõukogude Liidus nüüd juba alla poole oma elust, ma istusin kõigest 2 aastat okupatsiooniarmees, ma loen vene autoreid tihti originaalis, mul on kokkupuuteid inimestega, kes end venelasteks loevad ja sealt alles viimastel aastatel on siia tulnud, ja ma olen viimased pool aastat kõige muu kõrvalt sel teemal ikka päris palju lugenud ja mõtisklenud. Mida ma ka tean!

Sõbrad, ärge upitage ennast ega laske end orkide eneseupitustel tursaks rääkida! Seal ei ole midagi mõista – kui sõnavaht maha võtta, jääb järele, nagu eelmises artiklis ütlesin, loomastunud fašistlik riik. Seal ei ole midagi rohkemat!

Jah, kõike ma ei tea, ent kas solgiaugu lõhn muutub sellest kuidagi, kui ma mõistan iga nüanssi? Et näe, Gulagi-laibahaisuvarjund tuleb mongoli-tatari sõjalise erioperatsiooni painest, kui nad 200 aastat laiendatud esimese öö õigust praktiseerisid, või et see mädamuna-passaaž on sellelt süüfilisse kärvanud sõgedikult, kes korraldas viimase vähegi inimese nime väärt valitseja perekonna hukkamise ja kelle kuivatatud laipa siiani kummardatakse?

Pole midagi rohkemat mõista, kui ainult seda, et tegu on ajaloos liigagi tihti ette tulnud hullusega. See on alati lõppenud väga halvasti. Tõsi, tihti ka ümbritsevatele.

Ja seega ei jää meil muud üle, kui relvastuda ja valmistuda halvimaks. Mis tähtsust sel, kuidas täpselt läigivad hullu koera silmad? Nende vahele tuleb kuul kihutada, igasugune teistsugune käitumine on enesetapuga piirnev rumalus, võhiklikkus ja ignorantsus.

2. „Sanktsioonid ei toimi! (Venemaal, näe, muudkui jätkub moona; naftaäri käib edasi; Eesti piiril käib äge kaubavahetus ja meie debiilikud maksid isegi Vene pensionäride pensionid…)”

Alailma pean endalegi hämmastusega taasteadvustama, kui harimatu ja taipamatu on keskmine arvaja. Sõbrad, võib-olla on abi, kui järgneva lause iga sõna juures te koputate endale haamriga otsaette (palun, igaks juhuks – ärge võtke sõnasõnalt või vähemalt ärge lööge kõvasti…): sanktsioonid ei olegi mõeldud silmapilk toimima!

Kõige parem oleks võib-olla öelda, et sanktsioonid võtavad riigilt, mille vastu need kehtestatakse, osa arenguvõimalusi. Üle tasub mõelda ka, et sanktsioonid toimivad üldse ainult siis, kui need kehtestab (maailma) enamarenenud enamus ühe riigi (või riikide grupi) vastu. On elementaarne, et need juba oma olemuselt kahjustavad ka kehtestajat ennast.

Küsimus on kaaludes – sulgedes näiteks Venemaale ligipääsu tänapäeva arvutustehnikale, võetakse sellega võimalus, et Venemaast saab lähema 10-20 aasta jooksul IT-riik. See ei tähenda, et orkid üldse moodsat arvutustehnikat kätte ei saaks või et kohe kõik nende süsteemid kokku kukuksid. Midagi imbub alati läbi, alati leidub kahejalgseid rämpsukotte, kes isikliku kasu nimel sanktsioonidest mööda nihverdavad, ja n-ö kõige tähtsamatesse kohtadesse natuke ikka leitakse.

Aga see ala ei arene enam. Terve see valdkond hakkab maailmatasemest maha jääma ja seega hakkab vähenema ka Venemaa võimekus sellel alal. Tasapisi; esialgu märkamatult.

Jah, sanktsioonide osas on palju läbimõtlematust ja poolikuid lahendusi. On ka selliseid, millel suuremat mõtet ei ole.

Jah, leidub meil ja leidub terves maailmas inimsoo häbiplekke, kellele isiklik heaolu tähtsam kui inimkonna tulevik. Ega suurema osa karvutute ahvide üle tõesti ei saa uhke olla – et näe, mina saan orkidega äri ajamisest kasu (mida ma kellegagi ei jaga), aga kui nad minu tarnitu abil loodud relvadega ründavad, siis sellega tegelevad teised; ehk mul õnnestub minema putkata või vähemalt saan tänutäheks teistest vähem p****n***i…

3. „Aga kas saab midagi veel hirmsamat olla, kui orkidel lõplikult katus ära sõidab?”

Minu arvates saab – nimelt elada kogu aeg hirmus, ennast haletsedes ja maha salates.

Ei suuda hetkel meenutada, millise kunagi aastakümnete eest loetud raamatuga oli tegu, aga mulle jättis mulje stseen, kuidas kütt, endal pea kõrvapõletikust paistes, ikkagi mingit suurt kaslast (tiiger, lõvi, panter – ei mäleta) jälitama läks. Ja siis mädapaise lõhkes ja õnneks voolas mäda kõrvade kaudu välja, mitte talle ajusse.

Venemaa on mädapaise ja ega meil pole kindlusetunnet, kuhupoole jookseb mäda, kui see ühel päeval lõhki läheb. Nii et kõige loogilisem oleks muidugi Kanadasse-Austraaliasse emigreeruda… Teeme ära? Ja loomulikult on veel võimalik virila näoga tagumik ette keerata ja loota, et orkid vähemalt libestit kasutavad.

Vabandan nende üsna jõhkrate kujundite pärast. Loomupäraselt kasutaksin viisakamat keelt, ent hetkel tundub, et, ütleme, ülevõlli-teravus tuleb asja tuuma edasiandmisel kasuks.

4. „Lääs ei ole ühtne ega pea vastu!” ja sellega seoses: „Ungari hoolitseb oma inimeste eest!”

Mis Ungarisse puutub, siis… kõigil on päevi, mille üle pärast on ainult häbi. Mäletan lapsepõlvest loetud „Egeri tähti”; mäletan, mis tunnetega lugesin Budapesti kaitsmisest 1944. a ja 1956. a ülestõusust… ja nüüd paistavad nad kõik selle unustanud olevat… Ungarlased on tublid olnud, aga ka nende kohta kehtib teise punkti viimane lõik.

Loomulikult on medalil ka teine külg – merepiirita riigid on torutranspordist rohkem sõltuvad ja Ungaril on nafta-gaasiga ikka tõega vesi ahjus. Ja siinkohal tasub enne midagi ütlemist kaarti vaadata – kust torud tulevad? Just – läbi Ukraina. Nii et jah, on alasid, kus Venemaaga veel äri aetakse. Muuhulgas sellepärast, et Ungari-taolistel hinge mitte päris kinni tõmmata – no ei ole maailm mustvalge…

Lääne ühtsus on kõige kahtlasem punkt – jääb loota parimat, aga valmistuda halvimaks. Lisaks pangem tähele, et jutt on Lääne, mitte terve maailma ühtsusest; ja ega Hiinad-Indiad pole enam tähtsusetud, ei majanduslikult ega sõjaliselt.

Kordan – jah, see on punkt, millele Putin praegu mängib ja see on võrrandis kõige kahtlasem tegur.

Siin saame me vähe ette võtta ja kordan ka seda, et kui Venemaa praegu toimuva eest korralikult karistada ei saa, ründab see liigagi suure tõenäosusega 8–10 aasta pärast meid. Ei, me ei ole täna sõjas, aga ma ei suuda pidada intelligentseteks olevusteks neid, kes ei saa aru ohu suurusest.

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist