Ats Miller kaasaja inforuumist: digiajastu tsiviilkaitse – pealiskaudse jama võidukäik

Arvamus,
©Erakogu
Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller küsib oma arvamusloos – kas me ikka oleme digiajastul informeeritumad ja kas ajakirjandus ikka on see, kelleks me teda peame?

„Me elame ajastul, kus kogu info on ühe kliki kaugusel.

Stopp.

Me kõik oleme seda kuulnud, kuid see on samasugune täielik vale, kui öelda, et Kuu oli Neil Armstrongile ühe sammu kaugusel. Selleks, et tegelikult millenigi jõuda, mida võiks häbenemata teadmiseks nimetada, kulub sadu klikke. Rääkimata sellest, et kasuks tuleb paarkümmend aastat koolis käia, et osata niimoodi väljaotsitud suurema tõenäosusega reaalsusega haakuv info konteksti asetada.

Me ei tohi alahinnata, millised võimalused on tulnud koos internetiga. Ent me peame mõistma, et meie ja tegelikult midagi väärt oleva info vahel on mitmeid filtreid. Üheks eksitavamaks on selles osas muutunud vahepeal klikitoiduliseks muutunud ajakirjandus. Ja alati saab hullemaks minna.

Eesti erisused

Kas meil on mõtet tänapäeva kahesuunalise kommunikatsiooni ajastut võrrelda massimeediaeelse ajastuga, mil põhiline infoallikas oli kuulujutt? Siin tekib üks huvitav punkt – enamasti vastatakse sellele eitavalt. Ainult et need uuringud puudutavad n-ö lääne tsivilisatsiooni, mitte endist idablokki, kus massimeedia oli propagandasolgitoru ja kõik teadsid seda; ehk teatud mõttes kestis massimeediaeelne ajastu edasi.

Nimetatud asjaolu tekitab lisadimensiooni, mida tuleb alati silmas pidada, kui üritada kuidagi mõista elektroonilise meedia (millest üks osa on sotsiaalmeedia ja selle üks esindaja näiteks Facebook) võimalusi ja ohte. Ja see töötab vähemalt kolmes suunas.

Esiteks, midagi pole teha, eestikeelse meedia maht pole promilligi ingliskeelsest ja ega ikka ei ole võimalik tänapäeva maailma mõista ilma enam-vähem vabalt inglise keeles lugemata. See ei ole midagi, mille pärast end halvasti tunda, sama probleemi ees on – kuigi pisut leebemas vormis – prantslased, sakslased, venelased ja isegi hiinlased. Inglise keel on tänase maailma ühiskeel, see on fakt ja väga rumal on faktidega vaielda.

Eelnevast tuleneb teine aspekt: kõik läänemaailmas toimuv ei ole üksüheselt siia üle kantav. Suurem osa eestlasi siiski järjekindlalt ingliskeelset meediat ei jälgi. Mis aga ei tähenda, et „suures ilmas” toimuv meid tuhandel viisil ei mõjutaks. Nagu ka läbi antud artikli – ideede otsimiseks ja veendumaks, et ma täielikku jama ei aja, uurisin umbes 30 erinevat veebisaiti, eestikeelseid oli neist 5. Ja muide, üks neist tuletas mulle meelde ämbrit, millesse, tunnistan, olen isegi astunud – olen kasutanud The Onioni artiklite väiteid, unustades, et tegu on satiirilise väljaandega…

Kolmas on väiksus ja (ajakirjandus)traditsioonide puudumine. Turu väiksus tähendab otseselt, et süsteemis ei liigu raha, ja võrguajastu lõi kaardid segi enne, kui traditsiooniline ajakirjandus jõudis välja kujuneda. Olgem ausad, keskmine eestlane ei saa eriti arugi, millest jutt, kui talle räägitakse traditsioonilise ajakirjanduse usaldusväärsusest. Sellist asja ei ole siin kunagi olnud ega tulegi.

Me oleme ainult raamatutest lugenud ja läänemaailmas elavate tuttavate juttudest kuulnud, et ajakirjanikud ajasid taga tõde. Et neil oli aega süveneda (raha: et väljaanded said selliseid palgata) ja ametiuhkust-südametunnistust teha kõik selleks, et kirjutatu vastaks tõele, olles sealjuures huvitav ja ühiskonnale kasulik… Ulme?

Nojah, meil oli okupatsiooni ajal propaganda, mille eesmärk oli täiesti vastupidine – moonutada tegelikkust – ja meil on pärast taasiseseisvumist olnud midagi, mis eelmise lõigu kriteeriumite alusel kvalifitseerub paremal juhul ajakirjandusesarnaseks tooteks.

Postimees on tolle tragikomöödia kvintessents – kari alamakstud ja ületöötanud ennasttäis äpardeid, kes elavad luuludes, et nad ajavad mingit asja (st mitte ei vahenda rahvale tõeseid uudiseid); ja kellel paistab olema üheks aktsepteeritud klikipüüdmismeetodiks kujunenud rabavate kirja- ja loogikavigade avaldamine (ei saa öelda „läbilaskmine”, sest keegi ju kirjutatut ei kontrolli). Ja kes elavad pidevas kohakaotusehirmus, sest kõige eelneva tulemusena ei suuda nad enam kasumit teenida.

Kallutatum info ja kõlakojad

Kas tänapäeva meedia annab meile kohese ja õige info?

Ei.

Esimene filter on uudise tekkimise kohas. Enamasti annab info millegi toimumise kohta välja mingi PR-tegelane, keda oleks Terry Pratchetti järgi ikkagi ausam nimetada Valetajaks. St nii riigiasutustes kui erafirmades on tööl tegelased, kelle tööleping juba oma olemuselt näeb ette valetamist, vassimist, faktide varjamist ja võitlust tegeliku info avalikukstuleku vastu. Jah, seal on kasutatud eufemisme, kuid vaadakem enda ümber, mõelgem korrakski järele ja võtkem endale julgust nimetada asju õigete nimedega.

Teine filter on ajakirjandus. Mis on uudis? Ei uudis pole see, mis on oluline, tähendusrikas või hariv. Uudis on see, mis toob klikke. Mis uus vaktsiin, kauge planeet või elementaarosake? Tissid, kassid ja laibad… Vahelduseks seltskonnakroonikat, valitsuse sarjamist ja teiste (samasuguste) jamade üle ilkumist…

Nüüd on lihtsalt juurde tekkinud kolmas filter – sotsiaalmeedia. Kas Facebook või Twitter või üldse ükskõik milline neist on kusagil poole sõnagagi lubanud teha midagi sinu huvides? Jah, see häälestab end sinu laikide alusel, kuid see filter tähendab järele mõeldes ju ainult seda, et sulle näidatakse seda, mida sa näha tahad. Ja su sõpradele; ja seeläbi hakkab see kõik võimenduma.

Kas inimene on informeeritum tänu sellele, et ta veedab iga vaba momendi ninapidi telefonis? Jah, mingis mõttes on tal küll võimalus kõigest kohe teada saada (ja ärgem alahinnakem seda!), ent enamasti loetakse pealkirju, paremal juhul paar lõiku – kiire ju… Sellist „kursisolemist” on võib-olla kõige kohasem võrrelda rottidega, kes tallavad pedaali, mis saadab elektrit nende aju mõnukeskusesse – see on pigem rahulduseotsimine, et näe, endiselt on olemas maailm, mis mõtleb täpselt nagu mina.

Ja muidugi ei tohi unustada internetiga tekkinud uusi desinformatsiooniliike, kõiki neid trolle-influensereid – alates igasugustest automaatsetest skriptidest, mida võib-olla tuleks AI-ks (tehisintellektiks) nimetada peamiselt sellepärast, et viidata nende ohtlikkusele, lõpetades n-ö elusa spämmiga, ehk nende trollidega, kus veel päris inimene taga on.“

Kommentaarid

One commentOn Ats Miller kaasaja inforuumist: digiajastu tsiviilkaitse – pealiskaudse jama võidukäik

  • Avatar

    Kui inimkond hakkab virtuaalselt pissima ja kakima, siis peatselt on kogu maailm reaalselt kuse ja sita haisu täis

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused