Ats Miller: Kas baaselatis oleks põhimõtteliselt mõeldav? Jah. Kuid…

Kirjanik Ats Miller arutleb külluslike ressursside jagamise ja sellest tingitud tühisiblimise teemal.

„Arenenud tööstusriikide reaalsus on mõnes aspektis võrreldav ja mõnes aspektis võrreldamatu varasemate ajastutega. Küllust on maailmas varem ka olnud – kui me mõistame külluse all olukorda, kus esmaseid ressursse on rohkem kui ühiskond tarbida suudab.

Ajaloos on enamasti mindud kaht teed – hakatud sõda pidama või nõmetsema. Kesk-Ameerika omaaegsed impeeriumid sündisid suuresti sellest, et jõgede ääres õpiti saama 3 (rikkalikku) saaki aastas; mõne põlvkonnaga sai inimesi nii palju, et muuhulgas jätkus ohverdamiseks ja võistlusmängudeks, kus kaotajad alati surid.

Niiluse orus, Vana-Egiptuses õpiti kah väga efektiivselt põldu pidama ja siiani seisavad kõrbes rõlgelt mõttetud püramiidikolakad – piltlikuks tõestuseks, et ressursiküllust ei kuluta inimene mitte teadusele, kunstidele või isegi mitte elu nautimisele, vaid millelegi naeruväärselt, haledalt, nilbelt umblollakale.

Juba kõvasti üle poole sajandi on arenenud tööstusriikides tulnud rakendada meetmeid ületootmise vastu põllumajanduses ja meil kõigil on lisaks lihasjõule ca 100 „abilist”, kes autot edasi veavad, elektrijaamas generaatorit ringi ajavad ja nii edasi.

Tänapäeva lääne ühiskonda kummitavad samad hädad, mis antiikajast peale „liiga” edukaid riike, näiteks kasvõi Vahemere-äärseid, alates Kartaagost ja lõpetades Veneetsiaga – ühel hetkel saab kodanikke rohkem, kui masinavärgi käimashoidmiseks vaja. Siit edasi ongi läbi kõigil aegadel olnud kaks teed – kas need „ära kulutada” sõdades või üritada neid kuidagi teistmoodi „maandada”. (Mis aga praktikas tähendab alati riigiaparaadi paisumist kohmakaks teovõimetuks monstrumiks ja ikkagi tohutu hulga vaeste sõltlaste teket.)

Sõjad on alati seotud suure riskiga; sõjad võivad vinduma jääda ja läbi tohutute kaotuste vedada langusele mitte ainult oma riigi ja vastase, vaid kogu kohaliku „maailmasüsteemi”. Või teisiti öeldes – väga harva on sõda kui protsess täielikult juhitav ja süsteemi tasakaal paraneb, sest ära kulutatakse „kolmandad pojad”; selles mõttes läänel väga vedas, et mitu sajandit sai kõik majanduslikus mõõtmes liigse ja seetõttu probleemse rahvastiku pumbata asumaadesse, kus kohalikest suuremat vastast polnud.

Me istusime pool sajandit kinni kuuendiku planeeti hõlmanud vanglas ja oleme seetõttu n-ö inimkonna avangardist maha jäänud, kuid oluline on mõista, et justnimelt seesama industriaalajastu olemuslik efektiivsus muutis võimalikuks ka sellised jõhkrad ja verised eksperimendid, nagu kogetud bolševistlik diktatuur – tööstuslikul tsivilisatsioonil on tootmisvõimsust (antud juhul kombineerituna veel Siberi loodusvarade hoolimatu lagastamisega) nii palju, et mis sest, et enamik auru läks suurvõimu mängimiseks ja suurem osa rahvast elas arenenud riikidega võrreldamatus vaesuses, olid olud siiski tegelikult paremad kui enamikus arengumaades.

Lühidalt – küsimus ei ole mitte ressursis, vaid selle jagamises. Küsimus ei ole mitte selles, et oleks kuidagi põhimõtteliselt võimatu toita-katta vananevat rahvastiku, vaid töötegijad kipuvad avatud maailmas kõndima sinna, kus piltlikult öeldes peetakse nende maksudest ülal kaht ja mitte näiteks kaheksat inimest. (St esimesel juhul on rohkem raha nende kontrolli all – aga pere ja laste probleemi tuleb allpool täpsemalt lahti seletada.)

Enne, kui pöörduda tagasi baaselatise (või kodanikupalga või ükskõik, kuidas seda nimetada) juurde, tuleb vähemalt kõige üldisemas plaanis üle rääkida veel paar äärmiselt põhimõttelist kontseptsiooni.

Vaadake, kõik tänapäevased majandusteooriad on puhtal kujul rakendades raudkindlad genotsiidivalemid – sest kõigisse neisse on olemuslikult sisse kodeeritud üks majandusliku edu võtmekomponente – väldi kulusid. Ehk väldi ülalpeetavaid. Ükskõik millist majandusteooriat ilma piiranguteta rakendav ühiskond mõrvab end käbedalt – sest kust tulevad uued turulised?

Õige mitu põlvkonda oli Euroopas inimesi üle. Juurdus mudel, kus laste saamine oli eraasi, sisuliselt luksus. Sellised protsessid – st ühiskondlike suhete ja rahva kollektiivse teadvuse muutused – võtavadki põlvkondi ja nüüd on pendel jõudnud teise äärmusse. Lääne ühiskonnad enam ei sigi. Aetakse kelbast, et olud ei luba – kuigi mitte kunagi ajaloos pole need nii soodsad olnud! – ja päris arvestav osa inimesi on zombidena leppinud väljasuremisega, taustaks tervet mõistust solvav verbaalne okse mingist eneseteostusest ja ühiskondlikust vastutusest.

Loomulikult on need numbrid äärmiselt – kordan: äärmiselt! – ligikaudsed, kuid me elame maailmas, kus majanduslikus plaanis toodab materiaalselt vajalikku kahekümnendik ja see arv väheneb pidevalt tänu tehnoloogia täiustumisele, robotitele ja tehisintellektile. Kogu küsimus on selles, kuidas hoida ühiskonda sidusa ja jätkusuutlikuna. Või veel lihtsamalt ja robustsemalt öelduna – sigimisvõimelisena.

Senine vastus on olnud – tühisiblimine. Tarbimine (mõttetu tarbimise õhutamine), kontroll (tohutu riigiaparaat) ja kunstlikult pikaks venitatud väärtusahelad. „Et inimene end hinnatud ja väärtuslikuna tunneks” – ehk nii riik kui näiteks ametiühingud, rääkimata enamikest ühiskondlikest liikumistest, üritavad tekkivat väärtust niimoodi laiali pudistada, et võimalikult paljudel ei kaoks motivatsioon – et neile jääks mulje, et nad teevad midagi kasulikku.

See ei ole iseenesest halb. Sellel lähenemisel on ainult kolm fataalset viga.

Esiteks ei ole sellest midagi kasu ühiskonna tulevikku silmas pidades, sest väärtustatakse töösarnast siblimist, mitte näiteks vanemaks olemist.

Teiseks, nagu meil siin Eestis, kipub see ikkagi kinni jooksma, sest paks ja uimane riigiaparaat hakkab väärtuse loomist (tootmist) otseselt pärssima.

Ja kolmandaks toob see avatud maailmas kaasa hulga soovimatuid kõrvalefekte – mitte mingi tasakaal ei ole võimalik, kui tegijad (nooremad ja haritumad) kipuvad rändama sinna, kus nad „saavad ülejäänute ülalpidamisest viilida” (st vähem makse maksta) ja kõik vähegi viisakat inimelu võimaldavad ühiskonnad kipuvad küllastuma muidusööjatest (mis omakorda viib tegijate motivatsioonilanguseni ja äraminekuni, kuni enam pole seda hädavajalikku tegijate kahekümnendikku).

Muidugi pole see pilt nii mustvalge. Kõik riigid-rahvad, kellest vähegi asja, pingutavad, et alles jääda ja endiselt eksisteerivad rahvuslikud ja kultuuriväärtused.

Ent ellujäämiseks sellest enam ei piisa – nagu öeldud, see aeg on läbi.“

Ats Miller