30.03.2019
Kirjanik Ats Miller.
Enne eelmisi kenasti alustanud Vabaerakond sai nüüdsetel valimistel hävitava kaotuse osaliseks. Artur Talviku asutatud uus erakond sai aga vähem hääli kui tema üksi 2015 Vabaerakonna nimekirjas kandideerides.
Eesti 200 mängis oma kaardid maha kampaanias ühiskonna vastu üles näidatud tölbi ja ülbe huligaanitsemisega, rohelised on omandanud sellise maine, et peamiselt suhtutakse neisse kerge kaastundega, ja ülejäänute kohta kehtib juba reservatsioonideta kellegi teletehniku geniaalne kokkuvõte enne eelmisi valimisi – hullukesed.
Enamasti niikuinii ei saa arvajat eraldada arvamusest, nii et olgu ausalt märgitud, et antud kokkuvõtet ajendas kirjutama asjaolu, mis mitmetest vestlustest-arvamustest läbi jooksnud ja ka isiklikult minu poole pöördutud mõttega, et vast tasuks kõik „pudinad” üheks poliitiliseks jõuks koondada.
See ei tööta
Ja seda loomulikult väga lihtsal põhjusel: need erakonnad on omavahel absoluutselt sobitamatud praktiliselt kõigil tasanditel, alates ideoloogilistest ja lõpetades sinna kuuluvate (juhtimise mõttes mõõdetavat mõju omavate) inimeste ambitsioonide, reaalsustaju ja koostöövõimeni. Tegu on suletud ringiga – isegi kui ideoloogias (kuivõrd neil midagi selleks kvalifitseeruvat üldse on) ja põhimõtetes (mis teatavasti on elastseim materjal maailmas) leitaks mingi ühisosa, on ja jäävad need erakonnad väikeseks ja mõjutuks isegi mitte sellepärast, et need võitlevad millegi eest, mis eriti paljudele korda ei lähe, vaid et neis on juhtpositsioonidele sattunud inimesed, kes kas rumalusest, saamatusest või isiklikest ambitsioonidest lähtudes ei ole suutelised seisma Eesti ja eestlaste huvide eest.
Artikli eesmärk ei ole kedagi solvata ja seetõttu, kuigi Eesti poliitmaastikuga kursis olevatel inimestel ei ole ilmselt raske nimed taha mõelda, tuleb vabandada järgneva teatud ebamäärasuse pärast.
Jättes kõrvale surnud erakonnad – kus tegutsevaid liikmeid on teinekord kõigest kolm… –, siis kuidas on võimalik ükskõik kellel mingisugunegi praktiline koostöö erakonnaga, mis on kõigest ja ainult ühe suuremast erakonnast välja visatud daami taskupartei, millel reaalselt puudub programm, sõnumid ja karma? Või erakonnaga, mille asutas üks teine daam, kes „jäi üle” üldsuse silmis äärmuslikust erakonnast, sest viimased siiski ei lasku vandenõuteooriatesse ja esoteerikasse ning püüavad pakutud lahendustes reaalsusega kontaktis olla?
Mis muudab erakonna jõuks? Miks kodanikud on valimissedelit täites nõus andma kellelegi õiguse end esindada? Pikalt teooriasse laskumata on see kokteil inimese enda maailmavaatest, erakonna tõsiseltvõetavusest ja rahulolust valitseva olukorraga; loomulikult on see 4/5 valijate puhul reklaamiga programmeeritud sõnnik, aga kõik on korras, kui õnnestub autosugereerida luul, et demokraatia on siiski parim teadaolev valitsemisvorm…
Kronoloogilises järjekorras – rohelised olid jõud. Rohelistele sai saatuslikuks keskendumine ainult ühele aspektile, keskkonnale. Tõsiseltvõetavusele mõjus halvasti ka see, et nad lubasid endi ridades kandideerida inimestel, kes nende vaateid ei jaganud – vähegi süvenev valija tahaks ikkagi kuidagi intuitiivselt, et erakond seisaks millegigi eest. Erakond sisuliselt võeti mõne aasta eest üle. Erakondade ülevõtmisi on mitmesuguseid; kõige positiivsem näide on siin EKRE, mis sobib selleski osas, et ülevõtmise puhul määrab sisuliselt kõik see, kes, miks ja mis eesmärgil erakonna üle võtab. Rohelised võttis üle inimene, kelle abikaasa firma võidab Tallinnas riigihankeid; seda arvesse võttes saab ka mõistetavaks ajaloolise pretsedendita abilinnapeakoht ja lubatagu siinkohal teema lühidalt kokku võtta kujutluspildiga rohelise muna kukkumisest kuivkäimlasse.
Vabaerakond oli jõud. Kui kõik teisejärguline kõrvale jätta, lõi Vabaerakond oma ausa ja inimnäolise poliitika lubadusega. See on maailmas väga levinud võte, kasutasid seda ju varemgi Eesti Äraostetud. Vabaerakonna auks peab ütlema, et vastupidiselt maailmapraktikale ei lasknud see end ära osta, ent eelmiste valimiste järgset toimimist vaadates tulevad pähe tõeliselt rumalad mõtted, et ega ometi vedanud teatud kaks inimest tervet seda projekti pelgalt selleks, et õigel ajal Riigikogu palga pealt emapalgale minna – fraktsioon mitte ainult ei hüljanud erakonda, vaid vusserdas aktiivselt ära kõik võimalused areneda klassikaliseks parlamendierakonnaks.
Eesti 200 oli jõud, kuigi tänu valimiskaotusele jääb nende lend ilmselt lühemakski kui Vabaerakonna oma; võib öelda, et nemad proovisid uue, ausama ja paremana tulla Reformierakonna heinamaale. Neid Vabaerakonnaga kõrvutades on hea näidata, et teisiti ei saanudki minna – nad on endast liiga heal arvamusel. Vabaerakonna loomiseks tehti tööd pikki aastaid, sellele eelnes Vaba Isamaaline Kodanik, mis võttis juba osa KOV valimistest poolteist aastat varem. Jah, mingi osa VIK-ist ei tulnud Vabaerakonda, kuid lubatagu siin rõhutada koostöövõime dimensiooni – üle jäi see vaimselt impotentne igaveste virisejate punt, kellega niikuinii midagi peale hakata pole (järgmistel KOV valimistel said nad taas oma 2,5%…) Eesti 200 loodi hilja ja ajakirjandusprojektina, inimeste poolt, kes olid veendunud, et nad on nii toredad ja targad, et tasub vaid kapist välja tulla, kui publik ongi võidetud.
Elurikkuse Erakonna võimalus on hõivata rohelistest tühjaks jääv nišš, kuid vaatamata kogu isiklikule sümpaatiale selle juhi vastu sobib see kuhugi sinna kahe varemmainitud daamide taskuerakondade ja VIK-i fenomeni vahepeale. ERE on mõnes mõttes kogu probleemi kvintessents – sa ei saa luua erakonda ei ühe nime ümber ega nulle hunnikusse kuhjates. Näiteks sobib üks teatud algatuspundi liige, kes jaanuaris, kõige kriitilisemal ajal erakonnast lahkus. Teda pisut tundes on tegemist uduga – tuleb, voogab, asjatab ning ajab pilti segaseks, aga kui konkreetselt tööks läheb, siis lihtsalt hajub ära…
Praktiline vahekokkuvõte
Hullukestega ei ole midagi rääkida, nende juhtidele meeldib, et neil on erakonnad, ja kuna nende toetus on marginaalne, poleks neist niikuinii kasu. Rohelistega pole midagi rääkida, sest see pole enam erakond, vaid pigem teatud liiki korruptsiooni dekoratsioon.
Vabaerakonnaga annaks juba rääkida, sest nad said valijatelt hinnangu senitehtule kätte, kummatigi on nad Riigikogust välja jäänutest endiselt kõige rohkem erakond. Kuid samuti, nagu nad valisid kosmeetika ja asendustegevused möödunud aastal, kui nende ainus võimalus midagi ära teha oleks olnud senine juhtkond suure pauguga välja visata, visisevad nad tõenäoliselt vaikselt edasi hääbumise suunas.
Eesti 200 ilmselt elab veel Europarlamendi valimisteni illusioonis, nagu nad midagi oleksid, ja alles selle järel hakkab „alternatiive otsima”. Ent neil on siiski oma maailmavaade, mida kõige lühemalt iseloomustab see, et nende programmis puuduvad viited eestlastele ja eestlusele. Kui näiteks viimased kaks ühineksid, siis sõltumata sellest, mis nime kooslus saaks, oleks see Eesti 200 nägu.
Seda pilti ei muudaks kõige vähematki ERE liitmine, kuigi mingis üldisemas vaates võib keskkonnateadlik mõtteviis inimestele rohkem peale minna, kui selle inimvihkajalikkust natuke pehmendada (näiteks nagu seisukoha „ökoloogiliselt ei ole lageraiele mingit põhjendust” taustal viirastuvad millegipärast gaasikambrid ja GULAG, sest ökoloogiliselt pole ka inimsoole mingit põhjendust…)
Kas Eesti üldse vajab rohkem poliitilisi jõude?
Korduvalt on tõdetud, et Eesti poliitmaastikku klassikalises vasak-paremskaalas vaadelda tähendab petta kas ennast või teisi. Meil on iseseisvuslased, Moskva- ja Brüsselimeelsed, meil on kartelli-aususe dimensioon ja alles seejärel, kui suure osa sissetulekutest riik ümber jagab. Loomulikult on võimalikud ka teised vaated asjale, kuid peamiselt valib Eesti valija, kuhu süsteemi me kuulume.
Mis on 21. sajandi väljakutsed terve planeedi kontekstis siiski tsiviliseeritud tööstusriikide grupi kuuluvale, mis sest, et selle alumises otsas kõõluvale Euroopa Liidu ääremaale? Esmajoones – kas lahustuda või jääda? Kui palju keskkonnast ohverdada, et ühelt poolt oleks, kus elada, ja teiselt poolt ka meid endid järel siin elamas? Kelle vaates on jätkusuutlik taktika, et vast nii paarsada tuhat peamiselt Tallinnas on nõus, et me pole kunagi ajaloos nii hästi elanud, samas kui ülejäänud on õnnetud ja Eesti tühjeneb?
Järjest tähtsamaks muutub keskkonnatemaatika ja paratamatult pingestub kõik rändega seonduv, ehk kui palju me ikkagi suudame ülejäänud maailma järele aidata. Lõpuks, koos pidurkommarite väsimise ja manalassepudenemisega hakkab esile kerkima ka kodanikuühiskonna dimensioon, näiteks tõusevad teemaks siduvad rahvahääletused, presidendi otsevalimine, erakonna- ja valimisseadus. On ilmne, miks kõik selle kümnendi uued poliitilised jõud tegelevad just nende küsimustega. Lisaks sellele, et mõni senistest erakondadest võib ärgata ja järsult suunda muuta, muutudes mõne teema eestkõnelejaks, on uustulnukaid oodata just selles vaates.
Arvestades veel lisaks, et tänu valimisseaduse nüanssidele (valimiskünnis, erakondade rahastamine) on Riigikogust välja jäänud erakonna come-back võimalik ainult siis, kui see teeb läbi ühiskonna jaoks usutava muudatuse või uuestisünni, ja uustulnukad saavad ainult esimesel korral loota uudsuskrediidile, võime suure tõenäosusega praegused väikeerakonnad mõttes maha kanda ja loota, et endiselt jätkub kellelgi jõudu järgmisteks valimisteks midagi uut ja mõistlikku kokku panna.
Peamine on, et toimuksid muudatused ja asi siiski areneks – tõeliselt halvasti on siis, kui enam midagi ei juhtu.