Ats Miller: kas on võimalik korraldada asjad nii, et eesti keel oleks Eestis selge eelis?

Arvamus,
- Updated
©Erakogu
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.

Me ei oska. Ega taha õppida.

Olen püüdnud tuua UU lugejateni laiemat vaadet, mis paraku tihti tähendab elementaarsetest alustõdedest alustamist. Mõeldes jätkuvalt selle üle, mis Eestis viimase põlvkonnaga võimatult valesti on läinud, jõuame ikka tagasi inimese endani, kitsamalt muidugi tema „kvaliteedini”, mille peamisi alustalasid on iseenesestmõistetavalt haridus (aga ka kodu ja kogu muu keskkond ja nii edasi).

Et mind õigesti mõistetaks – Eesti areng ei erine palju Läti ja Leedu omast ja palju on ühisjooni kogu Ida-Euroopaga. Nagu ma süngevõitu irooniaga juba varem olen öelnud: tundkem rõõmu väikestest asjades – me ei ole enam „Ex-Soviet”, me oleme juba Ida-Euroopa…

Ehk Eesti valikuid ja saavutusi (või nende puudumist) tuleb loomulikult vaadelda teiste rohkem-vähem lähedaste taustal.

Seega – Eesti sai maailmasõdadevahelisel ajal suhteliselt hästi hakkama sellepärast, et meil oli Tsaari-Venemaa juurte ja koolitusega eliit. Oli mis ta oli, oli Tsaari-Venemaa siiski vähemalt tsivilisatsiooni suunas pürgiv riik ja kuigi mitte võrreldav Lääne- või isegi suurema osa Ida-Euroopaga, sugugi mitte selline lootusetu peldik, nagu pärast Oktoobrimässu.

Nüüd on meil selle lootusetu peldiku, „Nõuka” koolitusega „eliit”.

Ja rahvas – mis on palju hullem.

Vaadakem peeglisse – valides riiki juhtima petised, vargad, korruptandid, empaatiavõimetud lollpead, endiste juhtide sugulased ja nii edasi, valib rahvas end esindama omasugused. Ja kui väidetakse, et pole kedagi valida, siis see on ka hinnang endale – asjad on rahva kui tervikuga p*****, kui valida on ainult tölli ja töll-töllari vahel.

Igasugune vähegi lootust andev plaan algab tõsiasjade tunnistamisest. Meil on see rahvas, mis on. Elementaarne küsimus siit edasi on, millist riiki ja kas üldse on võimalik selle rahvaga hoida ja arendada.

Jah, ma jõuan tagasi selleni, mida juba mitmeid kordi olen korranud – oma rahvusriik on kallis asi, see ei püsi ilma sihipärase tööta ja seda pidada saab olla ainult meie, eestlaste kollektiivne otsus.

Seni, nagu näha juuresolevalt pildilt, käitume n-ö iseendana: õhkame ja taome vastu rindu… ja sellega asi suuresti piirdub. Muu tegevus on seal imiteerimise ja asendustegevuste tasemel. (Vaadake loometoetusi ja näiteks eesti-inglise-eesti automaattõlkega tegeletakse, aga summad, kui ma viimati paari aasta eest EU statistikasse süvenesin, olid ca kümme kuni sada korda väiksemad kui suuremal osal arenenud riikidest; meid vähe lohutab, et letseburgi või mõne balkani keelega on asi sama nukker.)

Me ei pääse küsimusest, kas eestluse pidamine end ära tasub?

Ja küsimusse vähegi süvenedes tekib veel suurem raskus – mis on eestlus?

„Pastlad ja kannel”? Ma isiklikult olen pastlaid ainult muuseumis näinud ja kannelt võib-olla paar korda elus käes hoidnud. Võrdsustada eestlus nimetatutega on sama õel ja nõme ärapanemine kui võrdsustada avatum maailmakäsitlus – näiteks, praegu levivate ahvirõugete taustal – ahvikeppimisega. Noh, sedagi ju tehakse, aga vahe tuleb sisse siit, et ühel juhul räuskab nii, pehmelt öeldes, seltskond, mida iga poliitiline liikumine ligi tõmbab, kuigi need kõik eelistaks taolistega mitte samastuda, teisel juhul poliitilise liikumise juht…

Omal ajal, kui maailm muutus aeglasemalt, olid asjad lihtsamad. Sajandite jooksul kujunes ühes või teises piirkonnas välja selline inimkooslus, mis seal elamisega kõige paremini hakkama sai.

Nüüd? Me kõik teame ju neid anekdoodimaigulisi sententse mõne aja Eestis elanud lõunamaalaste suust: „… talv oli teil siin juba ülemöödunud kevadel, kui ma tulin, see pole kunagi üle läinudki…” „… see roheline talv pole kõige hullem, aga see valge on täielik põrgu…” Või mõne tihedasti asustatud piirkonna tegelase kommentaar ühest linnast teise sõites: „… see kõik on ju üks suur looduskaitseala…”

Muide, ka seda võimalust olen mina ja on paljud teised rohkem-vähem tõsiselt välja pakkunud – muutagi Eesti teadlikult 45 000-ruutkilomeetriseks reservaadiks. Mahepõllundus, sääsed, laseme ületsiviliseeritud riikide turistidel end soos poriseks teha ja nii edasi… Antud kontekstis tooksin välja hoopis enamasti kahe silma vahele jääva nüansi – giidid üldiselt suhtlevad külalise keeles.

Keel – jah, loomulikult defineerib see meid kõige selgemalt. Ent ärgem petkem ennast – samamoodi jätkates on ainult aja küsimus, millal me selle kaotame. Ja mitte ainult sellepärast, et keel käib alla, selle struktuur lihtsustub ja sõnavara sisuliselt vahetatakse välja (peamiselt inglise) toorlaenude vastu. Seda keelt oma emakeeleks pidavate inimeste arv väheneb ja väheneb ka nende suhtarv ühiskonnas. Praegu jääb ainult arvutada ja püüda ära arvata, millal on murdepunkt, millest alates pole selle keele oskamisel lihtsalt enam sügavamat mõtet.

Igasugune valitsemine on mingil tasemel kooslusele eeliste loomine – sa toetad neid tendentse, mis sinu juhitavale rühmale, ühiskonnale, riigile-rahvale kasulikud on, ja surud alla neid, mis lühemas-pikemas perspektiivis võivad viia hävinguni.

Isegi kõige marurahvuslikumad eestlased ei saa vastu vaielda, et me sõltume suurriikidest. Küsimus on pigem selles, kas me orienteerume neile, või ajame siin esmajoones end silmas pidades n-ö oma asja.

Tundub, et üks eestlaste põhilisi hädasid, mida nõukaaeg kahtlemata võimendas, on teatud popsilik suhtumine – et ah mis meie… Ja kui me orienteerume vaid vasall olemisele, on eesti keel kahtlemata pigem – ebamugavus. Ühed (kes peamiselt on koondunud Keskerakonda) tahaksid viia Eesti vene keelele, teised (Ref ja üldisemalt globalistid) inglise keelele (… sest keegi ju ei arvesta tõsimeeli Eesti muutumist saksa-, soome- või rootsikeelseks…)

Muide – just seda viimast mõttekäiku on oluline mõista. Eestlased räägivad eesti keelt, kiiresti ei muutu siin miski – las siis vindub. Ja idale orienteeritud suruvad vene keelt, nii hariduses ja avalikus ruumis kui venekeelse rahva tulekut soosides; samas kui läänele orienteeritud teevad põhimõtteliselt sama inglise keelega.

Nii et sõnastagem küsimus teisiti – kas on võimalik korraldada asjad nii, et eesti keel oleks Eestis selge eelis?

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused