Ats Miller: kas rattur on inimene?

Arvamus,
©Uued Uudised
Jalgratas on linnapildis vastuoluline nähtus, eriti aga toidukullerid, kes igal pool vingerdavad. Pilt on illustratiivne.

“Alustame ühest põhimõttelisest asjast – kergliiklusest. Mis tähendab, et peaksime lõpuks Tallinnas maha pidama diskussiooni, mis peeti näiteks Skandinaavias ära rohkem kui poole sajandi eest – kas rattur on inimene?

Praegu igatahes ei ole, kui vaadata, mis siin õnnetus linnas toimub. Rattur on midagi ebameeldivat ja vastikut, kellele tuleb midagi ette näha, sest seadus nõuab, aga kuna kogu linnavalitsus spetsialistidest viimase korruptandini neid palavalt vihkavad, üritatakse igal sammul nende elu võimatuks teha. Ei ole Tallinnas veel nähtud ratturile lahendust, mis ei paneks kahe käega peast kinni haarama ja imestama, kuidas on võimalik midagi nii misantroopset kokku käkerdada.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Pole midagi imestada, et rattureid vihkab ka suurem osa autojuhte. Muidugi, sest rattur on niigi tihedas liikluses jalus. Rattur ei taha olla jalus! Ta sõidaks heameelega mujal. Ta sõidab autode vahel lihtsalt sellepärast, et tal pole siin jõledas linnas kuhugi mujale minna.

Tõsiselt ka – kas oskab keegi nimetada ühtki kergliiklusteed, mis ei lõppe keset kõige tihedamat liiklust, torurägastiku või isegi kiviseinaga? Kusjuures linnavalitsuse sadismil pole piire – on vähemalt kolm kohta, kus rattatee juhatab trepile. Ime, et õnnetusi ratturitega on nii vähe. Küllap on Tallinna rattur eriliselt vintske, karastunud ja paranoiliselt usaldamatu tegelane, keda on lapsest peale treenitud juba kaugelt lõkse haistma.

Ma elan Gonsiori tänava alguses, mõnisada meetrit Viru hotellist – kuhu ja kuidas ma sealt rattaga saan? Ah et maja ees peaks ju olema värskelt remonditud, Muutrajaga-Just-Nagu-Päris-Linnades tänav, kergliiklusteed mõlemal pool. Olgu, midagi nagu oleks.

Aga see saab ikkagi olla ainult kas meditsiinilist diagnoosi väärt suutmatus või alatu kius, et see, mida nimetatakse kergliiklusteeks, on praktikas kõige enam üsna kobe lapsevankritee. Enam-vähem elus rattur liigub normaalsel teel normaaloludes 25-30 km/h. Jah, ratta seljast leiab ka hulle, aga enamik ikkagi ei sõida selle kiirusega jalakäijate vahel. Kui tee on korraldatud selliselt, et iga hetk võib jalakäija sulle ette astuda, siis, jah, bürokraadid said linnukese kirja, rattatee on rajatud, aga ratturid tunnevad, et neile on jälle keskmist näppu näidatud.

Ja nagu heas telepoes – see ei ole veel kõik! Sõiduteid on õpitud 30 aastaga enam-vähem siledaid tegema, ent rattur pole ju inimene. Lisaks paarisentimeetristele äärekividele, millest on tõesti võimalik natuke õiget asendit hoides ratast lõhkumata üle sõita, on kohati sõna otseses mõtte iga kolme meetri järel vihmaveerennid, mis töötavad jalgrattale üsna analoogselt lamava politseinikuga. Tulemuseks on midagi sellist, mille eest rattur kõige parema meelega sõiduteele läheks.

Või võib-olla olen ma millestki valesti aru saanud? On keegi kusagil võtnud vastu otsuse, et Tallinna kergliiklusteed on arvestatud kiirusele 10 km/h?

Hästi, mööda mereäärt jookseb Pirita poole päris hea rattatee. Kuidas ma sinna saan? No mis ma virisen – sinna on kõigest kilomeeter ala, kus ratturitele pole üldse mõeldud. Natuke rahulikum on minna läbi Kadrioru, aga sealt jõuab Russalka ristmikule ja Reidi tee ju tõesti lahendas sadamast väljasõidu probleemi, aga jalakäijate ja kergliikluse ohverdamise hinnaga, nii et sealt ülepääsemine on… kogemus, mida viisakate väljenditega ei saagi edasi anda.

Lõuna poole? No ei ole ühtki mõistlikku võimalust. Kõige targem on räigelt liikluseeskirju rikkuda ja sõita mööda trammiteed, trammide eest kõrvale põigates. Lääne poole? Nii Liivalaia kui Kaarli-Luise ääres on kergliiklusrajad, aga, nagu mainitud, sellised tekkivad-kaduvad – neil liikumine on muidu mõnus, aga nõuab natuke kamikazelikku ellusuhtumist. Kõige hullem koht on Endla viadukti all, kus valge joon külmalt torusse keerab. Ilmselt on eeldatud, et ratturitel on kõigil portatiivne teleporteerumisseade…

Võimalik, et koht, mida tuleks maailma linnaplaneerimisõpikutes näiteks tuua kui formaalse bürokraatia täiuslikku ja lõplikku võitu loogika, terve mõistuse ja tegelikult ka humanismi üle, on Tondi tänav. See võib olla linnalegend, aga kõlab kuidagi valusalt usutavalt, et keegi avastas viimasel hetkel, et eurorahade eest teid rajades on ette nähtud nii-ja-niipalju ringteid ja number ei tule kokku… Ja siis otsustati, et ähh, teeme need kõik sinna ühele jupile. Kõnniteed muutusid seetõttu vastu eramuid kohati üsna kitsaks. Ja lisaks on sinna paigaldatud tohutu hulk torusid, mis suunavad jalakäijad-ratturid tegema aasasid ümber nende lollakate, nullikestena üksteise selga lükitud ringristmike.

Muidugi, enamik rattureid ei lähe „kergliiklusteele”, ehk tegema seal parajat vigursõitu, sest kohati teeb kõigest paarimeetrine tee seal torude ja aedade vahel täisnurkseid pöördeid. Rattur sõidab sõiduteel, et vältida seda ohtlikku jõledust, mis aga ametnike roosas Barbie-maailmas loomulikult rattateena kirjas on.

Jupil Linnu teest Tondi raudteeülesõiduni on midagi viltu läinud – mõlemal pool teed on täiesti korralik rattatee, kus saab isegi normalselt sõita, sest jalakäijaid on sealkandis vähe. Aga jah, siis läheb kõik tavaliseks tagasi, raudteest üle tuleb ikka sõita mööda sõiduteed, sest kergliiklusele on ette nähtud midagi sellist, millest oleks kõige targem ratas seljas üle tassida. Ja teisel pool kergliiklusteed lihtsalt ei ole.

Kas on vaja jätkata?

Kasutades keelt, mida linnavalitsus kõige paremini mõistab – Tallinna kergliiklusteed on pakasuhha. Need ei ole kasutuskõlblikud mitte üheski lähenduses. Võimalik, et kusagil on mingi plaan, aga kuulge, me oleme iseseisvad peaaegu 30 aastat ja kui seda plaani viiakse ellu senises tempos, saavad need, kes siin kunagi elavad, juba 300 aasta pärast päris normaalselt rattaga liigelda.

Me elame ajastul, mil järjest rohkem peaks mõtlema keskkonnale. Meil on tekkimas uued tehnilised lahendused – elektrijalgrattad (tõuksid ja muud sellised lisaks muidugi), mis lahendavad selle liiklusvahendi põhimõttelise häda – väga suur osa inimesi siiski ei ole füüsiliselt võimelised ainult enda jõul vähegi arvestatavaid vahemaid läbima. Eriti näiteks toidukoti või veel hullem, näiteks lapsega. Me vajame nüüd ja kohe – mis praktikas muidugi tähendabki kõige paremal juhul lähimatel aastatel – kolmandat liiki teedevõrku lisaks auto- ja kõnniteedele. Me ei vaja mitte uusi eikusagil algavaid ja sohu juhatavaid rattateejuppe või üksikute tänavate õuealaks kuulutamist või kõige vähem teedele joonte joonistamist, et justnagu oleks midagi tehtud.

Me vajame kergliiklusteede võrku, mida mööda pääseb linnas igale poole liikuma totrates ja ohtlikes torulabürintides ekslemata, meelega või hoolimatusest tehtud takistustel põntsutamata ja eluga riskimata.

Tegelikult võiks või lausa peaks selle teema järgmisel KOV valimistel üheks keskseks tõstma.“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused