Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ats Miller: katse vaadata üle sajandite

21.05.2022
Venemaa kui Mordor.
© UU

Lõpetades mõne nädala eest 10. Ukraina looga, lubasin endale, et teen sel teemal mõneks ajaks pausi. Kõik on tegelikult öeldud – Venemaa on n-ö tavalise sõja juba igas mõttes kaotanud, Ukraina saab relvi ja sanktsioonid ei liigu kah enam kiiresti üheski suunas ja nii edasi; see sõda vindub veel tükk aega.

Paraku ei pääse vähemalt sõja mainimisest, sest lähema viie, maksimaalselt kümne aasta jooksul maailm muutub. Tundmatuseni.

Kirjutasin eelmine kord ÜRO tarbetusest praegusel kujul ja sain mitmelt muidu mõistlikult sõbralt-tuttavalt võtta, et kas ma ei näe asju kitsalt, et selle muidu ju päris hea organisatsiooni peale nii kuri olen. Enamasti jõudsime pärast pisukest arutelu selleni, et vastupidi, ma näen asju liiga laialt; ja tegelikult taanduvad vastuargumendid sellele, et ÜRO on küll s**t, aga paremat ei ole…

Pakun ajastute perspektiivi adumiseks lugejatele üht mõttemängu – kujutlege, et te loete ajalooõpiku teksti: „XIII sajandi alguses, kui mehed konservikarpides hilisemas mõistes Eesti aladele jõudsid, oli see padikond veel kaugel oma riigi moodustamisest ja seega läks nende allutamine ja maksustamine suhteliselt kergelt (sest eesmärk oli vallutada, „ristimine” lihtsalt hea ettekääne)…”

Mõte on siin selles, et tõenäoliselt mitte keegi – tõepoolest mitte keegi! – omaaegsetest elanikest ei näinud ette, et sellega, et nad ei suuda kokku leppida, vaid eestitsevad – ehk vahivad üksteist vingus näoga ja istuvad kõik mõistlikud mõtted surnuks –, määravad nad ühtlasi endale ja oma järglastele 700 aastat tagumikutriibutamist mõisapingil.

Me ei ole midagi õppinud. 700 aastat ihunuhtlust on ilmselt mõne rahva puhul liiga vähe või tagumik liiga tuim, et tekiks tahtmine panustada ajutegevusse. Me saime kogemata iseseisvaks ja siis näitasime endale ja maailmale, et sellega on nagu lotovõiduga – teatavasti enamik laseb selle näppude vahelt ja on peatselt vaesuses tagasi. Me nagu üldse ei osanud, lasime võimalused käest ja siis võeti meil riik selleks ajaks seniilseteks piduriteks muutunud juhtide käest ära.

Mis nüüd teisiti on?

(Ma kirjutasin selle August Alle parafraasi tegelikult mõne aasta eest, kartellierakondade süngeimatel võimutsemisaegadel)

Neli ühtnägu juhijuppi
ja üheksakümmend seitse troppi.
Broiler, varas, ekskommarist jobu –
see pole riigi-, vaid supikogu.

Saagem aru – see, et me kaotasime sõjaväeluure ja piirivalve, et meil on kaitsevõimelüngad ja peaaegu oleksime kaotanud ka üldise sõjaväekohustuse – see lausa karjub näkku, et me ei ole hinges valmis oma riiki pidama! Selliste otsuste tegijad ei tulnud tühjusest, neid valisid sinna eestlased – valisid üksteise lüpsmise ja nöökimise ja riigi lohisedalaskmise.

See pole tegelikult ühe erakonna süü – see nähtus on laiem. Ja omamoodi irooniline on, et võib-olla oli selliselt mõtlejatel õiguski – et kui USA&co tahavad, et Eesti ja teised kuuluksid vabasse maailma, siis küllap nad selle eest ka hoolitsevad. Ainult et tuleb tähele panna selle mõtteviisi alust – eeldust, et meist niikuinii midagi ei sõltu.

Jällegi on mul nii hea meel viidata oma varasematele artiklitele – kirjutasin esimest korda kindlasti üle kümne aasta tagasi, et Venemaaga, nagu me seda (siis ja praegu) tunneme, on kõik. Ma ei teadnud, mis täpselt juhtub, aga ennustasin, et see riik sellisel kujul lakkab suhteliselt lähiajal olemast. 24. veebruaril otsustasid venelased seda protsessi oluliselt kiirendada, riigina piltlikult öeldes mürki võtta, endale kuul pähe lasta ja sillalt alla hüpata, köis kaelas.

Ainult et Venemaa juurte juurde tagasipöördumine, ehk enda taasleidmine mongoli ulussina ei lähe kergesti ja valutult. Kindlasti tahaks mingi osa siiski tsivilisatsiooni ja mingi osa hakkab oma uutele valitsejatele, hiinlastele vastu.

Aga ÜRO Julgeolekunõukoguga on igal juhul asjad ühel pool – no mõelge ise, mis tsirkus see on, kus istub Lääs kolme ja Hiina kahe häälega…

Püüdkem endale ette kujutada, kuidas üldse asjad saavad edasi minna? Vast on selge, et raske oleks teeselda, nagu poleks suuremat midagi juhtunud. Venemaa alustas suurimat sõda Euroopas pärast II ilmasõda, saavutas paariariigi staatuse ja ammendas oma ressursid. Tagasilöök peab tulema. Paratamatult. Ma ei tea, millal saabub murdepunkt, aga paratamatult peab see millalgi sel aastal tulema – Venemaa kukub kokku. Täpselt nagu kukkus kokku Nõukogude Liit.

Ja maailm muutub – Venemaal ei ole enam raha sorkida teiste riikide asjades, mis tähendab, et üle maailma kaob hulk „alternatiivseid” veidrusi, mis inimestele süstemaatiliselt igasugust desinformatsiooni hinge roojasid. Hulk veriseid diktaatoreid leebub ja leiab, et läänelik elustiil polegi nii halb – sest „sõber” enam pappi ei köhi. (Jah, mingi hulga neist võtab Hiina muidugi üle, aga meie kõigi õnneks on nad sel alal seni üles näidanud märkimisväärset saamatust. Mis, olgem ausad, tuleneb osaliselt sellest, et nad ikkagi hoolivad oma mainest.)

Ei, Venemaal ei tule demokraatlikku revolutsiooni! Ja kogu eelnev ei tähenda, et Venemaa poleks tulevikus ohuks – vastupidi, vene oht ei kao meie jaoks kindlasti mitte enne sajandi keskpaika. Aga see oht teiseneb. Raske öelda, saame me naabriks Islamiriigi või Põhja-Korea, aga igal juhul tähendab see kõigi seniste suhtumiste muutumist.

Mis viib tagasi majanduse juurde. Venemaa energiakandjatest loobumine tähendab hinnatõusu. Jah, see tähendab muidugi jälle muuhulgas, et meile veel eriti valusat, sest kolmkümmend aastat lohistasime mõisa köit ja lasime oma energiamajanduse põhja (loll rahvast, kes ei saa riigi pidamisega hakkama!)

See tähendab ka metsatööstuse ümberorienteerumist (kogu Baltikumis ja Skandinaavias), kui Venemaalt enam metsa ei tule. Venemaa hävitab praegu Ukraina viljavarusid, mida kätte saab, ja selle aasta saak tuleb seal paratamatult nigel – ja sel on mõju kogu maailma toidujulgeolekule. Vene turiste ei tule enam, ei siia ega Vahemeremaadesse; Vene viinaga on kardetavasti asjad ühel pool…

Ühesõnaga: „… „sõjaline erioperatsioon”, mis tõepoolest oli mõeldud kiire ja olulist vastupanu mitte kohtava sissetungina, osutus pöördepunktiks terve maailma jaoks, lõpetades II ilmasõja järgse anomaalse olukorra, kus kõnealune Vene Impeerium, sattudes võitlema „õigel” pool, sai seeläbi võimaluse kesta viimase koloniaalimpeeriumina kauem, kui see üheski mõttes loomulik oli…”

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist