27.12.2020
Eesti suveräänsust, keelt ja kultuuri tuleb truu koerana valvata. Pilt on illustratiivne.
„Järgnev on mõtteeksperiment, mitte kõigest katse trollida. Julgen öelda, et olen selle maa, rahva ja riigi heaks keskmisest rohkem teinud, kummatigi mitte sellepärast, et ma poleks kõike seonduvat põhjalikult läbi mõelnud. Meil kõigil tuleb aeg-ajalt kasuks peas läbi mängida teisi võimalusi – kui mitte muuks, siis arusaamiseks, miks sa ise ja miks su vastased üht või teistmoodi arvavad.
Mis siis, kui ärkamisaeg oli kohutav viga? Mis siis, kui vastureaktsioonina venestamisele kilbile tõstetud maarahva keel on andnud meile sajanditega mõõdetava tagasilöögi, võib-olla määranud meid hävingule? Mis siis, kui selle asemel, et nautida saksakeelsetena barjääri puudumist ühe maailma suurima ja olulisima kultuuriga, oleme mõistetud hääbuma juba seeläbi, et ei suuda end kuidagi kokku võtta, et hoida vähegi tasemel meie kultuuri eripärast komponenti – emakeelt?
Ärme raiska aega vaidlusele ajaloolastega, kui võimalik selline areng üldse oleks olnud. Fakt igatahes on, et kõik vähegi haridust saanud ja minimaalselgi määral kultuuriinimese nime väärt tegelased ülemöödunud sajandil oskasid saksa ja vene keelt. Vähemalt.
Mis üldse on kultuur? Või kui see mõiste tundub liiga lai, kattudes ühes otsas tsivilisatsiooniga ja teises, ütleme, oskusega nuga ja kahvlit ja WC-paberit kasutada, räägime rahvuskultuurist.
Siit edasi peame tõdema, et tavaliselt nimetatakse keelt mingisse rahvusse kuulumise, identiteedi olulise komponendina. Ent loomulikult pole see ainus, edasi tulevad kõik muud, näiteks need, mis lubavad meil teinekord mõelda endast kui Põhjamaast – rassilised tunnused, samad kultuurijuured (antiikkultuur, renessanss, kristlus etc etc), samad väärtused (töökus, ausus, kaasinimestega arvestamine, austus naiste vastu etc etc) ja laias laastus sama ajalooline taust.
Kas me oleksime midagi tänasega võrreldavat saksakeelsena? Venekeelsena? Rootsikeelsena? Soomekeelsena? (Olgu, selle viimasega küll pigem, et soomlastel tasuks oma primitiivse ja kohmaka murde asemel eesti kirjakeel üle võtta…)
Kõige tähtsam siinjuures on mõista, et sellest küsimusest me niikuinii ei pääse! Ja seda kahel põhjusel.
Esiteks on asjad niikaugel, et peame seda küsima inglise keele suhtes.
Ja teiseks peame seda esimest küsimust küsima osaliselt sellepärast, et oleme terve generatsiooni iseseisvad olles tegelenud – asju õigete nimedega nimetades – eestikeelse kultuuri surnuksnäljutamisega.
Eestlased, ärgem ajagem iseendale verbaalset pullisõnnikut! Jah, muidugi õnnestub veel tükk aega õhata: „Vaadake, kui elus ta välja näeb!” Hea tahtmise korral õnnestub veel võib-olla terve generatsioon, enne kui vahe reaalsusega väljakannatamatuks muutub. Jah, muidugi on see (nagu korduvalt varem olen kirjutanud) eestlase kohta tuhat – kordan tuhat, eriti juhmidele kordan veel kord: TUHAT – korda kallim kui hiinlasele; kus hiinlane kulutab ühe euro, tuleb meil kulutada tuhat – keel, üks tükk, võta või jäta…
Ehk seni, kuni eesti keel ei ole eestlaste selgelt väljendatud prioriteet, saame rääkida ainult keele hääbumise pikemast ja lühemast, juhitavast või juhitamatust, teadlikust või valusast võimalusest-valikust. Meil on selleks isegi väga võimas instrument – Eesti Vabariik. Täieline iseseisev riik. Aga me ei tee juba terve põlvkond muud, kui silmakirjatseme – oodates, millal eesti keel surnuks nälgib…
Vaadake, asi ei ole isegi näiteks kulkas, kus kari kultuuriametnikke (selle sõna kõige halvemas tähenduses) jagab raha nii, et nutt tuleb peale. Palju hullem on, et seda raha on nii vähe, et pigem peaks neile vaesekestele kaasa tundma – nii näruselt alasti on see toetuse imiteerimine. Eestlus on isegi põhiseaduse preambulas… ja me toetame seda… meeletu… kujutlusvõimet rabava… viietuhandikuga riigieelarvest… Viietuhandikuga… (millest pool läheb ametnike lõbustusteks ja mingist osast ei oska muud arvata, et vast toetab see kuidagi moesolevat liberastlikku maailmavaadet – sest muidu oleksid need eraldised täiesti vildakad…)
Või võrdleme soovitavaid kirjanike honorare Eestis ja Soomes – proportsioonid on paigas, aga soomlastel on üks null rohkem. Või mõtleme selle peale, et Taani toetab kirjanikke tõhusalt raamatukoguhüvitistes läbi – ja need on seal umbes sada korda suuremad.
Veelkord – inina peale, et väike riik ja raha ei ole, jääb ainult küsida, et kas sellest tuleneb ka terve mõistuse puudumine selles mõttes, et valime väljasuremise pika, silmakirjaliku, juhitamatu ja valusa tee?
Ehk siis mis oleks teisiti, kui poolteist-kaks sajandit tagasi oleks jätkunud teatud tegelastel tervet mõistust saata kogu see maarahvakeel kuradile ja kuulutada, et selle maa kultuur areneb edasi saksakeelsena? Et me oleksime päriselt saksakeelsed, mitte nagu kogu Ida-Euroopa, mis ikkagi ju on senini suuresti saksa kultuurisfääris.
Jättes kõrvale spekulatsioonid selle üle, kas Stalin oleks meid täielikult hävitanud või oleksime hoopis säilitanud iseseisvuse nagu Austria, tähendaks see peamiselt rahvuse identifitseerimist teiste tunnuste alusel, mitte keele baasil (ja ärgem vaielgem, kas Austrias on mingi oma austria kultuur…)
Kas me oleksime siis eestlased? Kas meil oleks paremad võimalused püsimiseks? Võõrmõjudele ja globalismile vastuseismiseks? Või kas me oleksime tolerastsemad? Kaitsetumad? Oleks meil juba multikult oma pommide, mõrvade ja tüdrukute ümberlõikamisega (nagu Prantsusmaal või Rootsis)?
Või – arvestades eesti keele taandumist inglise keele ees, eriti noorema põlvkonna teadvuses – kas teistsugune (st mitte keelel põhinev) identiteet ei kaitseks meid paremini?
Sest kui me jätkame nii nagu jätkame, on ainult aja küsimus, mil vastamisest ei pääse. Kõige halvemal juhul läheb riik lõhki – idaimmigrandid pursivad venet, globaalimmigrandid inglist. Meie käest, arusaadavalt, siis enam ei küsita. Ehk kas meil poleks olnud saksakeelsena lihtsam nõukaajal siia kupatatud kolonisaatoreid kodustada, kui üritada seda järgmise generatsiooniga, ise valu ja vaevaga inglise keelt omandades?
Jah, kurvad, õelad ja kurjad küsimused.
Aga keegi peab neid küsima. Need ei pruugi meeldida, aga ajalugu ja reaalsus hoolivad väga vähe kellelegi meeldimisest.“
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist