20.11.2020
Maailmavõim.
„Möödunud pühapäeval kirjutasid 15 riiki alla nn RCEP lepingule (Regional Comprehensive Economic Partnership, olemuselt vabakaubandusleping, eestikeelses pressis tõlgitud kui ’regionaalne kõikehõlmav majanduspartnerlus’), luues niimoodi 2012. a alanud protsessi tulemusena maailma suurima vabakaubanduspiirkonna. Arusaadavalt Hiina eestvedamisel.
See sündmus – kahtlemata suure tähtsusega ajalooline sündmus – on maailmas huvitaval kombel suhteliselt vähe vastukaja leidnud. Võimalik, et sellepärast, et mingi üllatus see ju polnud. Hiina mõjuvõim kasvab ja see jõletis pürgib suurvõimuks. Hetkel on Hiina veel selline madalama liiga suurvõim, kuid mõelgem sellele, et suurvõimu mängib ka Venemaa, mis annab nii maailma rahvastikust kui GDP-st pisut vähem kui 2%. Hiina osa rahvastikust on 18,5% ja GDP-st 15%.
Peamiselt kumab selle teema käsitlustes läbi, et me (st läänemaailm) peame seda tõsiselt võtma. Selle seisukohaga jääb vaid nõustuda.
Kui lepingu sisu ja hetkeseisu täpsemalt vaadelda, siis ei saa nõus olla ka – ka kohalikus pressis ilmunud ja vabandage väljendust – hirmunud kriiskamisega „hiinlased tulevad”. Hiinlased on tulnud viimased viiskümmend aastat. Hiina hakkas tõusma ca 1960-ndatel, kui nad muutusid piisavalt tugevaks, et mitte Vene pilli järgi tantsida, saatsid pikalt uue inimese kasvatamise ja tsementeerisid oma versiooni totalitaarsest riigikapitalismist.
Vaadake, see, kuidas hiinlased elavad, on, kui vähegi süveneda, vaba lääne inimesele kirjeldamatult vastik. Nad on kari õigusteta lojuseid, keda nende endi valitsus kohtleb nagu ussikesi. Keskmise hiinlase kogu elu on meie vaatenurgast lihtsalt õudne – nad elavad pilgeni täistopitud 30-korruselistes hrušovkades, sõidavad iga päev 4 tundi tööle ja tagasi sprottidena kokkupressituna ühistranspordis, söövad solki, käivad kaltsudes ja peavad pidevalt jälgima, et kõik nende mõtted ja teod oleksid piisavalt tallalakkujalikud.
Jah, eelmise lõigu kirjeldus on väga jämeda ja musta joonega joonistatud. Ei ole nende elu ju täiesti talumatu; ja mitte ainult sellepärast, et nad ei oska paremat tahtagi. Ent meil, eestlastel, on kasulik endale aeg-ajalt meelde tuletada, kui kuradi hästi me ikkagi elame võrreldes rõhuva enamiku muu inimkonnaga. Ja Hiina on ka meie jaoks oht – oht meie elulaadile, mõttevabadusele ja kultuurilistele traditsioonidele.
Lepingu juurde tagasi tulles – jah, see on suur samm edasi, eriti Hiina jaoks. Kuid tuleb mõista, et sisuliselt ollakse seal endiselt veel hulga tagapool näiteks sellest, kus oli Euroopa Vabakaubandusassotsiatsioon 1960-ndate alguses. RCEP raames alles hakatakse looma vabakaubandusala (selleni plaanitakse jõuda 20 aastaga) ja põhjus, miks näiteks India sellest kõrvale jäi, on usu puudumine, et Hiina sohki ei tee – et sellega saab küll Hiina ligipääsu teiste riikide turgudele, kuid jääb endiselt teisi nöökima igasuguste krutskitega.
Selliste pikaajaliste arengute juures – mille kõigest üheks astmeks on RCEP – tasub alati silmas pidada laiemat plaani. Mida see sajand endaga kaasa toob? Ja mida me teha saame?
Kõigepealt, ükskõik kui vähe see meile meeldiks, ei oma Eesti selles mängus üldse mingit tähtsust. RCEP hõlmab umbes kolmandiku maailma majandusest (Eesti osa on 0,03% ehk tuhandik sellest). Selles mängus pole näiteks ka Venemaal mingit erilist tähtsust. Täpsemalt, pole RCEP ju esimene ega viimane liit Vaikse ookeani ruumis ja Venemaal kardetavasti sel sajandil enam sinna mängulauale eriti asja ei ole. Oleme jõudnud ajastusse, kus ka USA ei käi enam üksi üle kiiresti paisuvast Kagu-Aasiast, ja Euroopa Liidu riikide eluküsimus on vähemalt välispoliitikas mitte lasta end üksteise vastu välja mängida.
Me elame maailmas, mille rahvaarv endiselt kiiresti kasvab ja kus pool maailma rahvastikust elab suhteliselt väiksel alal, kõigest tuhande kilomeetri raadiuses Kagu-Aasia ümber. Keskkonnatingimused halvenevad sealkandis kiiresti ja tegelikult kõigi ressurssidega on viletsasti. Tuleb aru saada, et me saame siin oma rohelisi mänge mängida ka ainult sellepärast, et suurem osa selle kola tootmise mürgistest jäätmetest ja rikutud keskkonnast jäävad sinnakanti.
Kas nad on oma positsiooniga rahul? Et neil on kitsas ja läänemaailm kasutab neid odava tööjõu ja prügikastina? Vast ei ole vaja kolm korda arvata… Kuigi Hiinal, Jaapanil ja Koreal on omavahel kibedad ajaloolised mälestused (ja ega teistel parem pole), tähendab kaubandusliit ikkagi esimest sammu lähenemisele kõigis muudes sfäärides, sealhulgas sõjalises.
Või seda võib vaadelda ka nii, et Teises maailmasõjas sattus Jaapan USA mõjusfääri ja jaapanlastega on võimalik rääkida, Hiina Venemaa mõjusfääri ja tulemus on kurb (ja Korea läks ju pooleks). USA taandas end TPP-st (Trans-Pacific Partnership) peamiselt sellepärast, et neile on vastuvõetamatu teha koostööd (ja seeläbi aidata) Hiina-taolist režiimi, mis vilistab inimõigustele ja rikub süstemaatiliselt kõiki kokkuleppeid (st varastab tehnoloogiaid ja patente ega järgi igasuguseid õiglase kauplemise tavasid).
Kokkuvõttes – maailma tulevik on sünge, kui selles domineerib totalitaarne Hiina. Jube tore, eks ole, et poed on täis odavat Hiina rämpsu – aga lisaks sokutatakse meile ju Brežnevi pakikeste stiilis kaasa ka Hiina totalitaarset maailmanägemust; kus, muide, valge inimene erilist lugupidamist ei vääri. Kui valida on lääneliku demokraatia ja kommunistliku totalitarismi vahel, siis ma usun, et valik on selge.
Ja seda konteksti ei tohi kunagi unustada, kui jutt on Hiina mõjuvõimu kasvust maailmas.“
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist