04.04.2022
Venemaa kuriteod Butšas.
Mida öelda piltide kohta, mis nüüd tulevad linnadest, mille Ukraina armee vabastas orkide käest?
Ma olen seda eluaeg teadnud ja kõigile rääkinud; ma olen sellest vähemalt 15 aastat ajakirjanduses kirjutanud – Venemaalt ja venelastelt on oodata kõige halvemat. Ja mitte lihtsalt kõige halvemat, vaid enamasti midagi nii kirjeldamatult peletislikku ja ebainimlikku, mille peale tavaline inimene lihtsalt ei tule.
Ja jube kurb on selles valguses – mida te ootasite? No tõsiselt ka, mida te ootasite?!? Jah, algusest peale oli vähemalt minul väga selge, et just selline saab olema see vene maailm või vene rahu (ruskii mir). Kui läbitungimatult loll peab olema inimene, kes ikka veel aru ei saa, et kui Venemaa siia tungib, siis just selline saatus ootab ka meid.
Ja see kõik toimub meist vähem kui tuhande kilomeetri kaugusel. Genotsiid ja marodöörlus. Tapetud mehed, käed selja taha seotud ja kuul kuklasse tulistatud. Naised, alasti, mõned ilmselt veel elusana kütusega üle valatud ja põlema pandud.
Tundidepikkused järjekorrad Valgevene postiasutustes, kus vene sõjaväelased röövitud kraami koju saadavad. Pealtkuulatud telefonikõned, kus isegi ajateenijad üsna avameelselt räägivad, kuidas neid julgustatakse röövima ja vägivalda kasutama…
See kõik on teada. Seda ei saa unustada. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik sellest kuidagi mööda vaadata. Loodetavasti mõistavad nüüd need, kelle käes on võim, et sellise Venemaaga ei ole võimalik samal planeedil koos elada.
Ja muide, see kõik kestab edasi. Täpselt seesama toimub ju just praegu teistes okupeeritud Ukraina linnades.
See kõik on taotluslik. Sest elanikkonnas hirmu tekitamine on alati olnud punaarmee arsenalis. See on taktika. Ma istusin selles armees oma kaht aastat 1982–84. Liigagi palju tuleb tuttav ette. Uskumatult palju tuleb tuttav ette – ei vaimselt ega tehniliselt pole see armee eriti kuhugi arenenud.
Kõige tähtsam on mõista, et selles armees puudub igasugune vendlus ja eesmärgile pühendumine, mida me oleme harjunud filmides nägema. „#svoihnebrosajut” („omasid ei jäeta”) on kõigest järjekordne propagandavale – Ukrainasse jäetakse vedelema mitte ainult haavatud, laibad ja täiesti töökorras sõjatehnika, vaid ohvitserid jätavad maha ka oma sõdureid, kui need ei mahu enam autokasti lisaks röövitud pesumasinatele-külmkappidele.
See on armee, kus teinekord isegi madalamad ohvitserid ei tea, milleks ja kuhu neid saadeti. See on jõuk, mis on tulnud kokku kas käsukorras (ajateenijad) või kes on olnud nõus paarkümmend aastat vormi kanda selle eest, et saada 45-sena priske pensioni peale. Neil ei ole tegelikult väärtusi.
Või nojah – meie ei suuda „väärtusteks” lugeda mõõdutundetut valetamist ettekäändeks tuues naabri mehi tapma ja naisi vägistama minemist. Saagem aru, et see ongi see „müstiline” vene hing ja rohkemat siin polegi – end väljamõeldistega üles kütta ja siis kogu inimlikkuse kaotanuna kellelegi kallale minna.
Tagantjäreletarkus, kuid osaliselt ei võtnud Ukraina USA hoiatusi Venemaa võimaliku sissetungi kohta tõsiselt just sellepärast, et see tundus mõttetu. Venemaal ei olnud koondatud piisavalt jõudu, et midagi ära teha. See on terroriarmee – see on viimased kolm põlvkonda elanud end välja endast tunduvalt nõrgema vastase peal (Afganistanis said nad ju tegelikult peksa). See ei ole võitlusvõimeline korraliku, vähegi kaitsevõimet omava suurema riigi vastu. Nagu me näeme, koorub sellelt esimeses raskes olukorras maha kogu võltshiilgus (mis siiski teatud mõttes ka sõdureid positiivselt mõjutas) ja järele jääb röövlijõuk, mida tõepoolest pole mõtet ega ka võimalik inimestena kohelda.
Vaadake, aru võib isegi saada sõdurist, kes täidab käsku tulistada kahurist linna. Tal ei ole palju valikut – kui ta käsku ei täida, läheb ta tribunali alla. Aga röövida, vägistada ja tappa tsiviilelanikke on midagi muud.
Kas sõda kirjutab selle kõik maha? Kas täitub nende vene sõdurite lootus, et keegi neid niikuinii ei karista selle eest, et nad vägistasid Ukraina naisi, tulistasid neid siis paar korda, valasid kütusega üle ja panid põlema?
Jätame selle – dokumenteeritud lood on üleval; neid on liiga palju, et neid hulluks minemata üle käia…
Me ei vastuta maailma liidrite ja teiste rahvaste eest, ent meil on aeg väga tõsiselt vaadata enda sisse. Need inimesed, kes Venemaa agressiooni toetavad, toetavad seda, mis toimub praegu Ukrainas. Mailis Reps, Dmitri Dmitrjev, Maria Jufereva-Skuratovski, Andrei Korobeinik, Siret Kotka, Igor Kravtšenko, Oudekki Loone, Natalia Malleus, Martin Repinski ja Mihhail Stalnuhhin, te olete kaudselt vastutavad toimuva eest! Te kõik tegutsete endiselt selle huvides, et Venemaa saaks toime panna massiliselt sõjakuritegusid.
Meie poliitiline maastik ei tohi enam kunagi olla endine – sest kui me ei tee kõike, mis võimalik, et takistada selliste asjade kordumist tulevikus, oleme toimuvas kaasosalised; eelpoolnimetatutel ei tohi Eesti poliitilises elus mingit tulevikku olla.
Venemaa on terroristlik paariariik, Venemaa kodanikelt tuleb võtta relvaload ja õigus hääletada kohalikel valimistel. Vene agressiooni toetamine on kuritegu ja inimesed, kes seda toetavad, ei peaks elama Eestis.
Meile võiks ükskord kohale jõuda, et see hea aeg pärast taasiseseisvumist, kui ka Venemaa näis vähemalt pingutavat inimväärsuse suunas, sai juba 20 aastat tagasi läbi. Meie piiri taga on agressiivne röövlijõuk. Ja meil on viies kolonn.
Ei, ma ei kutsu üles lugema kõiki venelasi vastutavaks tänase Venemaa kuritegude eest! Neid on igasuguseid ja paljud tõesti loevad Eestit enda koduks. Suutkem näha positiivset isegi selles, et mõnede jaoks on Eesti „ideaalne Venemaa” – ilma Putini ja muu ida-slaavi pasata.
Ent venelane olla ei ole midagi, mille üle uhke olla. Suhtugem mõistvalt neisse venelastesse, kes ei taha Venemaal elada, kuid meie sõnum peab olema selge – midagi armastusväärset Venemaas ei ole. Meil tuleb lõpetada silmakirjalikkus ja okupatsioonist siia jäänud vene vähemusele meeldida püüdmine – see siin on Eesti riik ja kui sulle ei meeldi, kao oma Venemaale inimsoo vaenlase Putini juurde!
Venemaa on vähkkasvaja või mädapaise, mille ravimisega inimkond peab tegelema.
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
