Ats Miller: kui kauaaegne liige hakkab segast panema

„Meie riigis kehtib sõnavabadus. Isegi määral, et sõnal ei pea olema kokkupuutepunkti reaalsusega. Selle väite tõestuseks ilmus just ERR-is “Isamaa kauaaegse liikme” Ott Kaldma arvamus „Vabaduse hind”.

Püüame analüüsida, mida autor kirjutab. EKRE on paljud inimesed „ära lollitanud” jõuliste sõnumitega. Lõik jätkub: „Nende ärakasutamine võimuambitsioonide rahuldamiseks pole mitte ainult alatu, vaid ka demokraatlikule õigusriigile eluohtlik.”

Esimese lausepoole sõnastus on tavaline, võiks isegi öelda, et mitte uudise läve ületav pahatahtlikkus – iga erakonna eesmärk on võimule tulla; teistsuguseid ei sünnigi. Seega lõigu mõte on, et jõulised sõnumid on ohtlikud demokraatlikule õigusriigile – ja millal meie demokraatiatunnetus nii lootusetult alla käis, et see väide kellelegi õige võib tunduda?

Edasi võtab autor jutuks Henn Põlluaasa raamatu („Sotsid – interrinde teine tulemine”). Raamatu põhiteesidega võib nõustuda ja võib mitte nõustuda, kuid antud juhul kasutatakse seda vaid õigustuseks võrrelda EKRE-t bolševikega. Jee, sai ära panna.

Edasi väidab autor, et EKRE ei ole konservatiivne. Selle väite tõestuseks toob autor „kontrollküsimused”. Tervet seda risuhunnikut läbi käia oleks tüütu, ent mõned nopped: „Kas teisest rahvusest inimeste vihkamine on konservatiivsus?” Jee, ära tuli – rassismikaart.

„Kas kolhoosikorra tagaigatsemine on konservatiivsus?” Selline lahmimine teeb nõutuks – millest küll tegi autor järelduse, et EKRE igatseb taga kolhoosikorda? … Aga võib-olla on mõttetu ajaraiskamine vähimgi katse siit midagi otsida – tegu on samasuguse absoluutse valega, nagu esineb alailma Vene propagandas?

„Kas endast nõrgemate/erinevate mõnitamine on konservatiivsus? /…/ EKRE… tahab meid tagasi ENSV-sse.” Siin pole midagi kommenteerida – hakka nüüd tõestama, et sa pole kaamel…

Aga tõepoolest, kas EKRE programm ja senine tegutsemine valitsuses on konservatiivsed? Jah, sellisena tajub seda Eesti ühiskond ja maailma üldsus, niipalju kui Eesti poliitika vastu huvi tuntakse. Seega on kogu artikli algus mõttetu plõksimine.

Edasi selgub, et EKRE suhtub põlglikult maarahvasse. „EKRE juhid /…/ peavad suurteks väärtusteks endassesulgumist, riigipiiride kinnipanekut, välismaalastesse ülima umbusuga suhtumist, otsest võõraviha, rassismi, endast nõrgemate ja erinevate mõnitamist ning tagakiusamist – kõik need on omadused, mis olid esindatud bolševike riigis, sh ENSV poliitilise nomenklatuuri hulgas.”

Vaadake, vaimse tervise dimensioonis meditsiiniterminitega kirjeldataval tekstikorpusel on see probleem, et millestki pole kinni hakata. Terve selle artikli häda on igasuguste kontrollitavate väidete puudumine (üks kontekstiga haakumati tekstilõik tagapool ei muuda üldpilti).

Mida tähendab „endassesulgumine”? Kas „riigipiiride kinnipanek” tähendab koroonapiiranguid või illegaalse immigratsiooni vastaseid meetmeid? Kas süüdistused „otseses võõravihas, rassismis” ei peaks tegelikult käima laimu alla, kuivõrd EKRE-t süüdistatakse väärteos?

Mis võib alust anda väidetele, et EKRE arvates on maainimesed rämps? Hm, karta on, et mõistatuseks see jääbki.

Oo, aga lõpuks tuleb midagi, millest kinni hakata: „… erinevate uuringute põhjal 80-90 protsenti sellest n-ö rahvast, /…/ kes on nende elektoraat – on madala haridustasemega, kas mittetöötav või lihttööd tegev poe taga kanget õlut või surrogaate tarbiv ebamäärane seltskond.”

Seda uuringut tahaks kohe näha. Palun! (Pole mõtet siin ära tuua linke enam-vähem tõsiseltvõetavatele uuringutele, millistesse sotsiaalsetesse gruppidesse erakondade valijad kuuluvad, igaüks leiab need kergesti ise.)

Järgmiseks võetakse samas võtmes läbi kristlus. Loomulikult pole EKRE piibliga tuttav…

„Eriti naljakas on see, et ERKE nimetab end parempoolseks erakonnaks…” … Eks ole, ootaks ju saapanumbrist suurema IQ-ga lugeja sellise sissejuhatuse järel mingit politoloogilis-filosoofilist sedastust, mingitki loogikat ja tervet mõistus esindavat väidet… Seda ei tule, autor lihtsalt teatab, et „… tegelikult ajavad nad täiesti otseses mõttes putinistlikku agendat…” Nagu Putini sõbrad… – Donalt Trump! Ausalt, ma oleks sellesse artiklisse paremini suhtunud, kui seal oleks sellist (tahtmatut) musta huumorit rohkem olnud.

Seejärel võetakse ette EKRE suhted ajakirjandusega. „… lihtsalt nende ideaalriik ongi selline, kus neid [ajakirjanduslikke] vabadusi kas pole üldse, nagu Venemaal, või on neist jäänud ainult armetud riismed, nagu Ungaris või Poolas”.

Ühest küljest tekitab imetlust, teiselt ma vist ikka ei taha teada, mis toimub selle inimese peas, kes suudab sellisel viisil võrrelda Venemaad ja Euroopa Liitu kuuluvat Ungarit ja Poolat. (Ja et mitte „kaldmat panna”: on olemas selline asi, nagu pressivabaduse indeks; „Reportest Without Borders” veebiaadress on https://rsf.org/en/ranking ja sama info koos selgitusega, mida hinnatakse, on väljas ka Wikipeedias https://en.wikipedia.org/wiki/Press_Freedom_Index).

Järgmiseks võib lugeda „… EKRE suurest eeskujust, nende populaarsuse arhitektist ja nüüdsest toetajast Edgar Savisaarest…” Mjah… et mida? Karta on, et katse otsida siin seoseid selle planeedi reaalsusega on intellekti solvamine.

Ja aina paremaks läheb: „Kogu see demokraatiavastane liikumine on /…/ laskunud madalaima ühisnimetaja tasemele. /…/ haritud ja laia silmaringiga inimestele tekitab nende tegevus vaid jälestust ja õudu, ning ongi oma jõupingutused pühendanud vähemkindlustatud ja -haritud inimeste hirmudele rõhumisele /…/ kes lehti ei loe, tõsiseltvõetavaid uudiseid ei kuula, loe ega vaata, kes tarbivad meedikanalitest vaid sotsiaalmeediat ja vandenõuteooriatega oma lehti täitvaid nn portaale; kes kuulavad ainult infatiilseid tümakaraadiojaamasid; kes vaatavad ainult mingit nõiaudu…”

Hm, kas ainult minule tundub, et autor on bolševistlikku kirjandust üle tarbinud – see on ju nõukaaegse klassivaenlase portree? Ma isegi ei kujuta ette, mis selles värvikas paskvillis liigitub „infantiilseks tümakajaamaks”, aga kuidagi tuttav tuleb ette: „Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa.”

Demokraatiavastane? Millised dokumendid või tegevused seda väidet kinnitavad? Ja kus on esoteerika, horoskoobid ja muu „nõiaudu” – kas Uutes uudistes või neis väljaannetes, mille ajakirjanikega on EKRE-l raskusi olnud?

Kuidas siis „Vabaduse hinda” kokku võtta? Üks võimalus oleks laskuda autori tasemele – produtseerida siia mingi küsimärkidest kubisev läbu, mille üldine mõte oleks hoolikalt ebatsensuurseid väljendeid vältides halada, et miks reostab rahvusringhäälingu portaali miski, mida peaks lugema vaid raviarst? Nagu eelpool näha, oli väga raske leida midagigi, mis ei oleks vaid emotsionaalne undamine – midagi, mida saaks ratsionaalselt analüüsida.

EKRE ei ole mingi ideaalerakond. Iga erakond (tegelikult iga ühiskondlik liikumine) tõmbab nagu magnetiga ligi kõiki neid, keda ükski tõsiseltvõetav liikumine enda seas näha ei taha. Samas teisalt pole ühelgi erakonnal ka mingit kretiinide monopoli; julgen kinnitada, et mainitute protsent on EKRE-ski täiesti normi piires.

Lihtsalt aeg-ajalt imbub mõne akuutses faasis logorröa gratus gravis avalikkuse ette ja siis on erakonnakaaslastel väga piinlik. Ausõna, ka ekrelastel on – nii nagu loodetavasti igal enam-vähem normaalsel isamaalasel Ott Kaldma artiklit lugedes.“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist