Ats Miller: kui lollus lööb koos elektrihinnaga rekordeid

Arvamus,
- Updated
©Erakogu
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.

Teate, elektrihinna alla toomine sinna, kus see umbes olema peaks, võtaks hea tahtmise korral tunni. Võib-olla kaks, kui masinakirjutaja on aeglane ja käsuahelas on mingi eriti juhm tümikas, kes tuleb käigupealt välja vahetada. Tuleks lihtsalt teatada, et seoses CO2 kvoodisüsteemi ilmse krahhiga on see (vähemalt ajutiselt) peatatud.

Selle aja sisse mahub ka vastavate volitustega komisjoni moodustamine, mis otsustab, mis on elektri hind lõpptarbijale. Loomulikult, vähemalt ajutiselt tuleb vahe katta riigieelarvest. Aga – meeldetuletuseks, kes on unustanud – muuhulgas on meil riik justnimelt selleks, et lühinägelik ja ajutult ainult kasumit nägev turg ühiskonda ei hävitaks.

Järgmised sammud võtavad natuke rohkem aega. Nagu öeldud, CO2 kvooditasu on lihtsalt üks lisamaks, mis praegu, nagu näha, hapuks läks, ja see oleks mõistlik niikuinii lihtsalt pikalt saata. Ja kui EU sellega nõus ei ole, siis seekord ma soovitaksin päris tõsiselt alustada eexiti protsessi; mingit tulevikku ei ole liidul, mis selliste suhteliselt lihtsate asjadega, nagu energiaturu reguleerimine, nii valusalt ummikusse jookseb (ja siis seal uimerdab, selle asemel, et midagi ette võtta).

Sama kehtib muude maksude-aktsiiside kohta. Mis mõtet on kõigepealt võtta aktsiisi ja siis see hädalistele tagasi jagada? Jah, seda saab serveerida „inimeste eest hoolitsemisena” ja kindlasti on see kellegi meelest meeldivalt sotsialistlik, aga (vabandust selle fraasi tüütu kordamise pärast) kas me sellist riiki tahtsimegi?

Järgmiseks – see võtab natuke rohkem aega – tuleks Nord Poolile vesi peale tõmmata. Lugege dokumente – elektriturul ei ole mingit ühtsust, igaüks hoolitsegu iseenda eest! Siin oleks vaja kokkuleppeid erinevate riikidega ja see võtab paratamatult aega. Samamoodi tuleks uuesti üle vaadata energiaalane koostöö Venemaaga.

Jah, muidugi jõuan ma selle jutuga varem või hiljem tuumajaamani! Jah, praegu on õige hetk küsida kaasmaalastelt, et kas on juba piisavalt valus, et aju liigutama hakata, või peab veel hullemaks minema, enne kui me oma lõputust tölplusest üle saame? Või rohejaburdame edasi ja doteerime fossiilse energia arvelt nõndanimetatud taastuvaid, millest – nagu ise näete – mitte sittagi abi ei ole?

Kas mõtlemisvõime käivitamiseks piisab kolmekümnekordsest energiahinna tõusust või on vaja sada või kolmsada? Ja mis aatomijõudu on vaja tammistesse kolpadesse kohaleviimiseks, et te, kilplased, olete selle ise korraldanud! (Valides end valitsema karja saamatuid sulisid, kes ei taha ega suuda meie eest seista – kakskümmend aastat reffide poolt hääletamist on jõudnud oma loogilise lõpuni…)

Alustame veelkord algusest: CO2 kvoot on lihtsalt kokkulepe EU sees. Tasub veelkord rõhutada, et selliseid enesekägistamismehhanisme ei ole maailma suurimatel saastajatel, sealhulgas Venemaal ja Hiinal. Kokkuleppes – jätame hetkel kõrvale, kui mõttekas see üldse on – on määratud maksimaalse atmosfääri paisatav CO2 kogus ja selle piires siis ostetakse endale indulgentse.

Turumajandus on muidu tore asi, aga toome taas vana tuntud näite – kujutlege leiva hinda, kui on üks leib ja sada näljast. Ehk siis kunstlikult tekitatakse defitsiit ja veel hullem – kui sisuliselt on toimunud selline ümberpööratud börsikrahh, ei ole ka kellelgi julgust ja pealehakkamist kiiresti reageerida, et uups, rohejaburdamise jaoks rahakogumise asemel oleme käivitanud hüperinflatsiooni ja saavutanud suurema hulga vähemkindlustatud inimeste elatustaseme languse…

Nord Pool on nähtus omaette, mis nõuaks pikemat käsitlust. Kirjutasin 2013. aasta alguses (Eesti Ekspressi), kui Eesti oli sellega just ühinenud: „Elektri hind ei tõusnudki nii palju, kui kardeti. Inimesed tunnevad mõnikord absurdset rõõmu ka siis, kui oodatud halb osutub pisut väiksemaks. Näete, vabandage väljendust, ei toimunudki anaalne penetratsioon harjavarrega, hoopis korralikult salvitud riistaga.”

Ainult et, nagu te kõik täna näete, on tegijad julgemaks läinud – nüüd saate korraliku telefonipostiga ja salvist ka ärge enam unistagegi!

Kirjutasin sealsamas: „On kerge näidata, et energia hinna hüppelisel tõusul on ainult kunstlikud põhjused, alates sellest, et ainult iseenda vaenlane müüb midagi vajalikku kõigepealt ära ja siis ostab tagasi “müüja hinnaga”. Võime filosofeerida, et elektrituru avanemine on kaudselt Euroopa Liitu kuulumise hind, kuid see juhib vaid järgmise küsimuse juurde – kas EU ametlik poliitika on Eesti seisundi põlistamine viie vaeseima liikmesriigi hulgas? Ja mis seeni või seemneid on söönud meie valitsus, et see meie rahva heaks midagi ette ei võta? EL on kompromiss ja erikokkulepped on alati võimalikud.”

Mida selle peale nüüd, kaheksa aastat hiljem öelda? Mitte mingit kasu ei ole ettenägemisest, kui sa elad keset ajukääbuseid, kes muudkui pedaalivad reha… Kas nii umblollil rahval üldse saab olla tulevikku?

Igal majandust õppinud ja natuke mõelda suutval inimesel oli tollal selge, et see saab lõppeda ainult nii, nagu täna näha. Samamoodi on selge, et kõik saab ainult halvemaks minna, kui me samal viisil jätkame.

Tulevik on tuumaenergia päralt! Teiste osaks jääb – sõltuvalt ajumahust ja aususest rohkem või vähem siiralt – abitult imestada, et oi, näe kui kõrgeks on elektrihind tõusnud. Veel umbes põlvkonna põletatakse fossiilseid kütuseid. Kvoodimehhanismid tagavad muuhulgas kaudselt, et põletatakse neid „kodust eemal”, ehk kogu saaste jääb kolmandasse maailma (antud juhul mitte CO2, vaid kaevandamise-tootmisega kaasnev).

Jah, tuumaenergeetika on suur investeering, see nõuab aastaid, isegi aastakümneid sihipärast tööd! Ent üsna selge on, et XXII sajandisse on asja ainult neil rahvastel, kes suudavad end kokku võtta ja selle sammu ära teha.

Ja ma ei näe mingit mõtet seda kuidagi pehmendada või teisiti sõnastada. Isegi juhul, kui selle ennustusega läheb nagu mu eelmistega – et läksid täide, aga armsad kaasmaalased pühivad sädemed silmist ja astuvad kangekaelselt uuesti rehapulkadele. Kuni otsa saavad.

Või vast ei ole kõik kadunud? Võib-olla on juba piisavalt valus, et järgmistel riigikogu valimistel on lootust ainult neil erakondadel, kelle majandusprogrammis on selgelt öeldud, et Eesti jätkusuutlikkuse vaates on kõrgeimaks prioriteediks tuumaenergeetika?

Loota ju võib…

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Erki Evestuse karikatuur hetkeolukorra kohta

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused