Ats Miller: kui lollus ületab kõik rekordid

Arvamus,
- Updated
©UUed Uudised
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.

Dan Simmonsi raamatus „Endymioni tõus” („The Rise of Endymion, 1997, ek 2006) paljastatakse lõpupoole lõpmata ilge pseudoreligioon, mis on tapnud miljardeid inimesi. Mind pani lugedes natuke muigama, kuidas peategelane imestab, et vaatamata kõigele päris arvestatav hulk inimesi ikkagi jäi seda kirikut toetama.

On neid, kes siiani ülistavad holokausti, Gulagi või kultuurirevolutsiooni – selle taustal on veel väga leebe, et endiselt eksisteerib inimesi, kes toetavad Reformierakonda.

Ma mõtlen, peale süsteemist kasusaajate. Lollpead on lollpead ja sooja keha demokraatia kriisist olen ma ka varem kirjutanud – valijate protsent, kes sisuliselt ei saa aru, mille poolt nad hääletavad, on minu hinnangul jõudnud 30–50-ni. Hääled ostetakse kokku reklaamiga ja nii lihtne see ongi.

Ja kui inimese aju ei ole võimeline looma seost, et oma käitumisega, st tühjade lubaduste poolt hääletamisega on ta ise endale korraldanud EU kõrgeima inflatsiooni ja anekdootlikud elektrihinnad, siis… Jah, tuleb süsteemi muuta või alluda Darwini seadusele – st olla eluvõimetu eksitusena õpetuseks edukamatele.

Ütleme, teatud inerts on igasse riiklikku süsteemi sisse kirjutatud; Lend-Lease viimased saadetised jõudsid Nõukogude Liitu 1946. aastal, kui külm sõda oli juba alanud. Võimalik, et oli utoopiline oodata, et energiahinnad võetakse kontrolli alla kohe möödunud sügisel, kui see jama peale hakkas.

Ja, kallid lugejad, ärgem mõnitagem ennast ja teisi, väites, et seda ei olnud ette näha! Vastupidi, see on kehtiva süsteemi loomulik tulem. Võib-olla pisut hämmastav on ainult see, et valitsus midagi ette ei võta. Samas, aga muidugi ei võta! Nad on kasusaajate poolel.

Jah, muidugi oli viimaseks naelaks kirstukaanele Ukraina sõda! Me tegelikult sõltume siin Venemaa energiakandjatest ja muidugi võimendasid sõjast tulenevad piirangud ja ebakindlus kõiki neid protsesse, mis viisid Nord Pooli börsiimitatsiooni lõplikult tasakaalust välja.

Siit jõuame küsimuseni, kuidas suhtuda kõigisse neisse seisukohtadesse-manitsustesse, et me raiskasime energiat ja vaat kui palju annab selles osas veel ära teha. Ütleme, et see on teatud liiki võllahuumor, a la kõige kiirem ja tõhusam teadaolev on teatavasti Buchenwaldi dieet. Või leebemalt öelduna on igas, ka kõige hullemas sõjas või katastroofis vähemalt see positiivne omadus, et see teeb nüridaimatelegi vähemalt mõneks ajaks väga selgeks, kui halvasti võib minna ja et me peame alati jõudumööda selleks valmistuma.

Rohepööre, XXI sajandi püramiidide ehitamise analoog, on lisaks kuidagi eriti mõõdutundetult silmakirjalik. Tuulikud ja päike unustage ära, need ei ole teinud muud kui peavalu, kuidas nende rämpsenergia süsteemis võimalikult väikeste kahjudega hajutada (ja ka selles osas on USA Riiklik Energiaagentuur arvutanud juba ca 20 a tagasi, et hapuks lähevad asjad siis, kui rämpsenergia osakaal jõuab ca 12–15%-ni).

Kogu rohejaburdamine tähendab praktikas kolmandatest riikidest ostetud energia rohepesu ja statistilist pettust selles osas, et suurem osa „puhta” energiakäitlemise (esmajoones akude) tootmise keskkonnakahjust jääb samuti kuhugi kolmandasse maailma.

Kui ma oleksin vandenõuteoreetik, rõhutaks siinkohal, et nii, nagu kogu koroonaviiruse ümber mõõdutundetu hirmutamisega kokku kedratud võltspandeemia jäi ikka väga haledalt ja abitult tühjusse piiksuma hetkel, kui algas Ukraina sõda, algas see sõda peaaegu et viimasel momendil ka selleks, et anda Saksamaa rohetoladele jalahoop õrnade kehaosade pihta enne, kui söe- ja tuumajaamad pöördumatult suletakse. Sisuliselt on seal ka ju rohepööre peatunud, tuumajaamu kinni ei panda ja käivitatakse reservis hoitud söejaamu.

Mis edasi saab?

Maailmast?

Energiaturg jagatakse ümber. Siin ei ole midagi ilkuda või paanitseda, liigagi selge on, et arenenud riigid ühendavad oma londid nüüd mingi aja jooksul Venemaa nisa otsast lahti ja Venemaa hakkab rohkem energiat müüma ida poole. See on pikaajaline protsess, sest kogu vajalikku infrat ehitatakse aastaid, ja kuigi see loomulikult pole Venemaa jaoks midagi kiiresti ja tapvalt lõplikku, on see ikkagi väga valus – parimal juhul nii 5 (tõenäolisemalt 10) aastaga on võimalik saavutada ca 1/3 praegu läände müüdavast mahust ja lisaks vaadake vahemaid.

Selles valguses, muide, on vast mõistetav, et Venemaa läks Ukrainas pidama välksõda – et teeme kiirelt ära ja siis lääs mõnda aega kaagutab, aga küll tasapisi harjub… Ja sama liini jätkates tekib ju vägisi mõte, et ega teatud jõud lääneski ole mitte huvitatud ka Ukraina kiirest võidust – iga päev, mil sõda kestab, tähendab Venemaa eemaldumist läänest (vaimselt ka, aga siin kontekstis esmajoones majanduslikult), ja selle tagasipööramine pärast nõuaks iga sõjapäeva kohta – liialdusteta – kuid.

See on tegelikult väga tõsine probleem – kuidas Ida-Euroopat mõnitati, et teil on postsovietlik trauma, kuidas meil ja läänes üldisemalt on senini murdmatut usku, et venelased on tegelikult head ja toredad ja nendega on võimalik nagu inimestega rääkida. Ei ole ju. Ja muide, palju meil endil kulus selle neetud tankikolaka minematoimetamiseks? Ja valitsus sisuliselt saboteerib lõputu uimerdamisega Eesti iseseisvat kaitsevõimet.

Venemaa on ise öelnud, et nad on eripärane tsivilisatsioon; nad on nüüd ka kõigile praktiliselt selgeks teinud, et inimkonna kooseksisteerimine sellise paranähtusega samal planeedil on kõige pehmemalt öeldes väljakutse. Mis tuleb lahendada; edasi mõelge ise.

Mis meist saab?

Kui me oma energiamajandust korda ei tee, siis – mitte midagi. EU-s ei ole selles osas mingit solidaarsust – kui sul on energiat puudu ja meil parasjagu üle ei ole, maksa end segaseks. Midagi saab natuke kompenseerida investeeringutest loobumisega, aga see on ju ka ummiktee.

Äraseletatult, kui näiteks Tallinn loobub osast teeehitusest, sest elektriarved söövad raha ära, siis esialgu pole seda muidugi eriti tunda, aga kui selline olukord jätkub, siis… jah, ma tõesti ei tea, palju aega kulub, kui mainitud loll valija hakkab aru saama, et naabritega võrreldes me mitte ei arene, vaid käime alla…

Nii et, eestlased, sai mõisa köit lohistatud küll – mõistmata, et ise sa selle kinni maksad… –, sai lasta kiltritel-kubjastel end lüpsta, lootuses, et ehk nende pidulaualt raasukesi pudeneb. Kui valusat äratust veel on vaja?

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused