Ats Miller: kui pühapaigad muutuvad mögamuks

Arvamus,
©Erakogu
Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller vaatleb okupatsioonimuuseumi muutumist Vabamuks ehk trikke ajalooga, milles ka Eesti teatud tegelased on osalenud.

„Teate küll: „Ajalugu on rida trikke, mida tehakse surnutega”, Voltaire. Lähiajalooga on kõik peaaegu sama, ainult selle vahega, et mõned asjaosalised on veel elus ja sobivates tingimustes hakkavad vastu – mõnedel on selline kummaline atavistlik omadus, mida kunagi nimetati – ilma irooniata – aususeks, ja see läheb kaksisoimaga kaklema…

Kas me oleme ära teeninud oma ajaloo ja kuipalju see reaalsusega haakuma peaks? Nüüd, läheneva Vabariigi aastapäeva eel on paras aeg seda küsida.

Erinevad ajalookäsitlused pole iseenesest halvad. Erinevad teooriad pole halvad. Jamaks kisub asi siis, kui need faktidega ei haaku, või veel hullem, kui fakte, reaalsust, olnut sihipäraselt moonutatakse.

Kas muistne vabadusvõitlus oli või ei olnud? Olime XIII sajandi alul riigi ja ühtse identiteedi tekkimise eelses staadiumis või vaid hunnik killustatud metsakülasid pärast viikingiajastu lõppu, Hansa laienemise ja ristisõdade perioodil? Kas Eesti oleks pidanud end mingil müstilisel viisil ohverdama ja mitte sõlmima Tartu rahu (tõmmates sellega vaiba alt siin paiknevatel valgekaartlastel)?

Oli meil mingi reaalne võimalus 1939. aastal ja millal siis ikkagi sõja võitnud riigid otsustasid, et Eesti, Läti ja Leedu suhtes Venemaale endiselt kehtivad Molotov-Ribbentropi paktist tulenevad õigused? Oleksime pidanud Nõukogude Liidu lagunemise aegu piirduma isemajandamisega või hoopis kolonistid jõuliselt välja saatma?

Minu vaarisa sünnist on möödunud 191 aastat. Ma tean temast ähmaselt vanaema juttudest (ta oli vanaema sündides juba 63), ma ei suuda teda ette kujutada. Ma ei tea, mis inimene ta oli, mida ta mõtles ja tundis, lahkudes kodupaigast Tartumaal ja ostes järelmaksuga osa vaesunud mõisniku maadest teisel pool Peipsi järve…

Ent ma mäletan vanaema lugusid lõputust ebaõiglusest, mille tõid bolševikud. Ma mäletan lugusid öösiti taludesse tungivatest purjus vene marodööridest. Ma mäletan lugusid inimeste äraviimisest. Ma mäletan mõistmist, et olen üldse olemaski tänu sellele, et algas sõda ja sakslased päästsid viimased eestlased, kes seal veel alles olid…

Ja siis on üks riik, mis seda kõike tegi. Riik, mis justkui püüdis põlvkond tagasi ausalt peeglisse vaadata ja… võib-olla ei suutnud taluda, mis sealt vastu vaatas? See ei olnud ju suurus. Või täpsemalt, suur on seal ainult vale.

Võib-olla pole see meie asi, las kummardavad oma massimõrvareid ja püüavad suureks puhuda, kuidas nad ameerika relvade abil, NKVD kuulipildurid selja taga, vaeseid poisikesi armeede kaupa „võidule” ajasid?

See ei ole mingi hüperbool või liialdus, kui öeldakse, et meie jaoks lõppes teine ilmasõda 1991. aastal taasiseseisvuse väljakuulutamisega. Eesti kollektiivses teadvuses – niipalju kui see sellise minevikus sobramisega üldse tegeleb – on ainult üks okupatsioon.

Ja siis saab Okupatsioonimuuseumist kõigepealt Okupatsioonide muuseum ja siis mingi ebamäärane Vabamu. Mingi paik, mis näeb hirmsasti vaeva, et mitte olla see, milleks see väga selge mõttega loodi, vaid vastupidi, mis teeb kõik, et seda sünget peatükki meie ajaloost ja elutunnetuses kustutada. Kuni selleni välja, et giidiks on faktidega eksiv noor hampelmann, kes räägib kõigest sellest kerglases toonis.

Kas ainult mulle tundub, et me peaksime suutma näha ja tajuda teatud seoseid? Antud juhul, et meie kõrval on riik, mis tegeleb, mida aasta edasi, seda rohkem, süstemaatilise ajaloovõltsimisega parimate kommunistlike traditsioonide vaimus. Kus Stalin on taas tegijaks tõusmas ja oi kui imelisi põhjendusi-vabandusi leidub õigusetusele, GULAG-ile ja tervete rahvaste hävitamisele; kui seda kõike üldse olematuks ei kuulutata. Kus iga natukese aja tagant ilmub mõni artikkel täis sofistikat, miks Tartu rahu ei kehti ja miks riigipöörded Balti riikides olid seaduspärased ja rahva tahe.

Millest on teada, et see peab üleval tuhandeid inimesi, kelle ülesandeks on levitada üle maailma just talle sobivaid seisukohti, mis sest, et need on karjuvas vastuolus tõe, terve mõistuse ja inimeetikaga laiemalt. (Täpsustagem, et kõigis riikides on palgal inimesed, kelle asi on end paremaks rääkida ja lõpuks on see juba seaduse järgi näiteks diplomaatilise korpuse ülesanne; vahe tuleb sisse sealt, et riikides nagu Venemaa, Hiina või Põhja-Korea tähendab see tuima näoga rõlgete valede üürgamist.)

On see vandenõuteooria küsida, kes sai pappi, keda hirmutati ja kes oli lihtsalt kasulik idioot, et Okupatsioonimuuseumist sai Vabamu?

Kuidas see oli, et kui miski näeb välja nagu part, kõnnib nagu part, prääksub nagu part ja maitseb nagu part, siis see ongi part. Kui me näeme, et vastupidiselt väga suure enamuse inimeste mälestustele üritatakse järjekindlalt olematuks lahjendada midagi, mis üht teatud osapoolt väga halvas valguses näitab, siis võib-olla ei pea geenius olema, et sellise tervet mõistust solvava tegevuse taga on kõnealuse osapoole sihipärased pingutused?

(Muuseum rajati peamiselt Olga Kistler-Ritso 2,5 miljoni eurose eraannetuse toel; kel aega faktidesse süveneda, võib ise uurida, kuidas juhiti muuseumi siis, kui selle patroon oli Lennart Meri ja seal tegutsesid üldse väärt inimesed; lubatagu olla pisut ebamäärane edasise suhtes, sest mul on kohtuskäimiseks hulga vähem raha kui teatud tuumarelvadega bensiinijaamal…)

Me oleme olukorras, kus, tahame seda või mitte, peab Venemaa meie kui iseseisva rahvusriigi vastu endiselt sõda. Kõik muud koloniaalimpeeriumid lagunesid poole sajandi eest, ent see relikt meie ukse all mürgitab endiselt planeeti. Väga rumal on mitte tunnistada, et üks selle sõja aspekte on võitlus meie ajalootunnetuse kui identiteedi ühe olulise komponendi vastu.

Küsime endalt, kas meil, eestlastel rahvana, on õigus mäletada?  Okupatsioon meie hinges ei lõppe siis, kui me selle maha salgame. Kas me oleme juba piisavalt vabad mäletamaks ka siis, kui see kellelegi ei meeldi?“

Kommentaarid

4 commentsOn Ats Miller: kui pühapaigad muutuvad mögamuks

  • Avatar

    Mitmuseks tegemine on oluline tehnika olematuks muutmise teel. Ka seal, kus ‘vabadusest’ said ‘vabadused’.

  • Avatar

    Oeh… see on kyll venemaa suhtes 6hutamine! NKVD tegelased kes olid Eestis olid eranditult juudid, ning Igel Jakobsonil kui Eestis lasti surra oma voodis, kelle hingel on eestlaste veri kätel, kes organiseeris küüditamisi… siis ehk pole mõtet kaugemale vaadata – reeturid me endi poliitikute seas!

    Meiega s6divad globalistid, ning EU parlamendi kägistavad määrused ja sundkorrasneegri import pigem!
    Ning et ametnike endi süvariik oma nimirahvust kotib.
    kas tuleb järgmine “uus parandatud trükk” ajaloo 6pikust, mis on sedapuhku euron6ukogude liidu kärbetega?!

    Pole m6tet USA peale vaadata kui s6bra peale kui pole seda Valget Laeva tulnud mitte kunagi, ning on teada et s6da hakkab toimuma Eesti territooriumil kui kismaksläheb mitte USA territooriumil. Ning seet6ttu et NATO on Eestis,siis seet6ttu suunati raketid Eesti peale… kui tuleb välja et NATO / USA smugeldasid mingi tuumarelva ka sisse, mis siis saab?

    Veider et igasugune kriitika USA kohta polnud siin olemas ning Rothchildid? KES PLANEERISID JA RAHASTASID NII ESIMEST KUI KA TEIST MAAILMAS6JAS OLEVAID M6LEMAID POOLI?? Ja veel USAst…(kuidas nii et k6ik nende s6jad on v66ral territooriumil, ning nende okupatsioon toimub “demokraatia sisseviimise” s6nade all?). NIng samuti Iisraeli osas (m6ista m6ista mitmest riigist on juudid välja löödud? Kui palju kordi?). Samuti ju unustab kirjanik et ajalugu on kirjutatud v6itjate poolt, ning ei saa kah uskuda seda meediat et kui see on 5..6 maailmakorporatsiooni käpa all kes valivad millest kirjutada. Ah et juute on taga kiusatud? Ent kellele allub just massmeedia, filmitööstus, maailma pangandus?

    Samuti ajaloos pole mainitud ju ka usa ja brittide organiseeritud pommitamist elamurajoonidele Saksamaal.
    On 1 uudis mis vaikiti maha, aga Saksamaa mäletab — Dresdeni pommitamises saksa rahva holokaust. 18 veebruar on riiklik mälestuspäev.

    Eesti poliitikud tehku ise oma ukseesine puhtaks. Ma usun et suurim oht pole mitte venemaa, v6i Hiina vaid hoopis need EUst tulevad kvoodid ning eelk6ige k6ike seda v6imendavad Eesti meie endi reformi-sotsi-isamaaliidu-keskerakonna poliitikud. No kui meil on sellised reeturid nagu Urmas Paet ja endised kommunistid, milleks veel vaenlasi vaja?

    meie endi poliitikud kes maha myysid 5% Eesti territooriumist (Urmas Paet, reformierakond, kes kirjutas piirileppele alla), ning Arnold Rüütel ja Kristina Ojuland kes Kreekas kirjutasid alla EU-sse mineku leppele, .

    Venemaa osas on 6hutamine et oioi, mis ta seal teeb, et elustab ja suurendab s6jalist v6imekust, aga sellele et USA pani järjekordselt mingi raketibaasi püsti kohe vene piiri ääres, sellest me muidugi ei räägi, eks? Sest selle uudise edastamine ei meeldiks “liitlastele” v6i mis?

    Ent noh ei kus sa sellega! Vaja ikka tegeleda pseudoprobleemidega nagu “vähemuste” 6igused,feminismused ja neegriimport.

  • Avatar
    Margus Peterson

    history ja national geographic on II MS kajastades täielik ajuloputus ja tõest valgusaastate kaugusel. nende vaatamine on
    mahavisatud aeg. kui, siis ainult puht sportlikust huvist – mis soga nad jälle on kokku keevitanud. mis propagandasse
    puutub, siis seda teeb iga vähegi endast lugupidav riik. milles aga venelased teistest vähemalt pääjagu üle on – nende
    omad ajaloolased-uurijad avaldavad selliseid dokumente ja räägivad asjast nii otse, et võtab õhku ahmima. kuulake-lugege
    viktor suvorovit (päästis sisuliselt selle pandora laeka valla!), mark soloninit (tal oma veebisait; tema leitud-avaldatud
    dokumendid keeravad teie “teadmised” täielikult pääpääle) või vladimir motorinit. teised tulevad teile automaatselt ribu-
    rada. mis krimmi puudutab, siis soovitan kuulata ott sandraku ööülikooli loengut “krimmi california”. saate “pildi” klaari-
    maks.
    miks vene toonased võimukandjad sakslaste pääle nii marus olid (tuletage eerenburgi iljaad meelde!), siis:
    a) ivan nägi euroopat;
    b) euroopa nägi ivani.
    ja selle eest sai ivan piki päid-jalgu.
    see on aga pool “õnnetust”. kui sedagi. palju hullem oli see, et eurooplane nägi vene kommunistlikku “paradiisi”. potjomkini
    külani olnuks veel pikk-pikk tee minna. ja siis üks kuri “geenius” (ma kahtlustan siin ribbentropi jochi!) mõtles. ja välja
    mõtles. kogus koonduslaagritest paraja satsi kommusid, sotse ja mudu punaseid, pani nad rongi ja saatis nad venemaale puna-
    paradiisiga tutvuma. enamus sellest pundist, ajendatuna saadud “erakordselt positiivsest emotsioonist”, küsis paberi ja pliiatsi,
    et kirjutada avaldus – sooviga astuda wehrmachti ridadesse. see on muuseas vladimir motorini loengust.
    siit minu arvamus – isegi propagandat tuleb vahest hoolega kuulata – mida, millal ja kuidas räägitakse. ja mida rääkimata
    jäetakse. aga arhiivides tuhnijad on sõna otseses kullakaevajad!

  • Avatar

    Ajalugu on 100% selline teadus, kus teiste silmas pindu nähakse, oma silmas palki aga mitte. Ats pakub välja nimekirja:”…riikides nagu Venemaa, Hiina või Põhja-Korea tähendab see tuima näoga rõlgete valede üürgamist…”. Aga kuhu jäi USA, kes valedele toetudes alustas miljonite tsiviilohvritega sõdu Vietnamis, Iraagis ja paljudes teistes riikides.Ja kuhu jäi Eesti, kelle poliitikud süüdistavad tuima järjekindlusega Venemaad 2008 Gruusia-Vene sõja alustamises, samas kui Gruusia ründas tankide ja Gradidega esimesena osseete? Sõja kohta avaldas meie oma “Diplomaatia” mitmeid tõeseid artikleid.Kahjuks on nende artiklite leidminene tehtud millegipärast pisut raskemaks.Ja miks me ei kuule kusagilt asjalikku selgitust Krimmi sündmustele? Miks me ei saa lugeda kusagilt , milles tegelikult seisneb Putini ajaloo võltsimine mille peale Poola marru läks? Tahaks oma peaga otsustada, kelle õigus on aga loeme ainult, et Putin võltsib ja valetab. Mis seal 80 aasta tagustes sündmustes siis salata on?

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused