Ats Miller: kuidas me üldse Maalt minema saame?

Arvamus,
©Scanpix
Inimkonna üheks unistuseks on kosmose vallutamine. Mars 2020 Perseverance missioon.

Kirjanik Ats Miller jätkab kosmose teemal, kiigates inimkonna tulevikuvõimaluste poole.

„Enne, kui võtsin põhjalikumalt vaagida peresid toetava maksusüsteemi võimalusi, kirjutasin kevadel USA kosmosevägedest ja sellega seonduvalt kosmoseuurimise vast kõige olulisemast numbrist – ühe kilogrammi maalähedasele orbiidile (LEO – Low Earth Orbit) viimise hinnast.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Loodame, et meil jätkub tahet ja taipu võtta vastu õiged otsused ja püsima jääda – aga mida me selles uues maailmas peale hakkame?

Olles eluaeg ulmekirjaniku ja paremasse tulevikku uskujana kosmose vastu huvi tundnud, olen eestlasena alati püüdnud ka välja mõelda, kuidas meie selles kõiges osaleda saaksime. Hetkel küll on võimalused marginaalsed ja kõige realistlikum oleks huvilistel minna ja siduda oma elu institutsioonidega, millel päriselt on potentsiaali midagi ära teha.

Ent see ei pruugi nii jääda.

Kosmose uurimine on väga kallis tegevus – see tähendab, et uurida võib muidugi ka väheste vahenditega, kuid n-ö sisenemistasu ärisse, kus see ka midagi tagasi võiks tuua, on masendavalt väljaspool meie kui riigi võimeid.

Täna.

Kui meil kui inimkonnal aga üldse on mingit tulevikku, peab see vähem kui sajandiga põhjalikult muutuma. Ja just selles kontekstis on mõtet kaasas olla ja omada selget ja kainet ülevaadet võimalustest.

Viimati sel teema aprilli alul kirjutades näitasin, et LEO-le viimise hind ei saa (tänases vääringus) tulla väga palju alla poolesaja (euro või dollari – selle täpsuse piires pole vahet) kilogrammi kohta, sest selle kilogrammi kohta läheb vähemalt paarkümmend kilogrammi autokütusest kallimat kütust ja on intuitiivselt hoomatav, et ka kosmoselennuki soetus- ja hoolduskulud (mis iseenesestmõistetavalt peavad „piletihinnas” kajastuma) on kordades kõrgemad näiteks lennukite omadest.

Mis omakorda tähendab, et näiteks igasugune orbitaalturism, kui see ka kunagi paigalt võtab, saab ikkagi olla vaid väga rikaste inimeste lõbu, sest puhtalt ülesviimise hind ei saa olla palju alla 30 000. Orbitaalhotell maksab ka ränka raha, nii et reaalne number paari- kuni paarikümnepäevase paketi eest võib parimal juhul olla seal 100 000 kandis.

Vaadake, isegi kui me teeme kõige optimistlikumad arvutused ja tõmbame maha kõik mugavused ja ohutusnõuded, ei saa inimese orbiidilevedu keemilise raketiga minna alla 10 000 ja – ütleme – mainitud pakett alla 30 000 (sest päris fooliumist hotelli teha ei saa ja seal peavad olema toit, vesi ja puhastusseadmed).

Ja kõik see on määratult valulikum, kui tahaksime minna kaugemale. USA kuurakett, Saturn V, oli Olümpia hotelli kõrgune jurakas stardikaaluga umbes 3000 tonni. See purk, mis astronautidega Maale tagasi jõudis, kaalus umbes 3 tonni. Marsi-lennu vastavad suhted oleksid vähemalt kümme, kui mitte sada korda halvemad (muidugi annab üht-teist optimeerida ja pilt on hoopis teine, kui kütust saaks kuidagi Kuul-Marsil toota, kuid sellest ehk kunagi hiljem).

Ja midagi ei ole teha, siin ei muutu kunagi midagi, kui me jääme keemiliste rakettidega sussutama.

Võimalik, et me elame ajastul, mil inimkonna suurimad saavutused on juba seljataga ja edasi tuleb vaid oma naba imetlemine ja allakäik. Lubatagu rõhutada – keemilistel rakettidel on ees loodusseadustest tulenevad piirid. Keemiliste rakettidega ei lähe me siit Maalt kunagi kuhugi. Me ei valluta isegi orbiiti; see jääb igavesti selliseks „ülemiseks Antarktikaks”, st seal töötab (spartalikes tingimustes) paremal juhul paar tuhat teadlast ja muidu fanaatikut.

Ja seega oleme ringiga tagasi selle juures, mida olen püüdnud ja püüan eestlaste tammenuiana terasesse teadvusse taguda – inimkonna tulevik on aatomitehnoloogiad. Tulevikku on ainult neil rahvastel, kes sellest üle hakkavad käima.

Aatomimootoreid on põhimõtteliselt õige mitut tüüpi ja üht neist, ioonmootorit, kasutatakse juba aastaid edukalt kosmosesondides. (Ioonmootor ei sobi atmosfääris lendamiseks ja selle võimsuse-kaalu suhe on praegu veel võimatult halb; ent see võib töötada aastakümneid järjest ja sobib seega satelliitide atmosfääritakistuse kompenseerimiseks ja pikkadel missioonidel tasapisi kiiruse kogumiseks.)

Teine teooriatest praktikasse jõudnud tüüp on nn tahke tuumaga aatomimootor. See saadi põhimõtteliselt 60-ndatel tööle ja heideti kõrvale… sest see ei andnud olulist eelist mandritevahelistele tuumarakettidele. Ja „tavalistel” kosmoselendudel said otsustavaks radiatsioon ja ohutuskaalutlused.

(Tegelikult on see ameeriklaste Kuul-käimine üks mitme otsaga asi, mis nii mõnegi arengu aastakümneteks valedesse rööbastesse suunas – mindi n-ö kindla peale, ehk juba tõestatud tehnikate-tehnoloogiatega, ja kõik raha oli seal; Apollo-programmi tegelased on tagantjärele tunnistanud, et raha oli nii palju, et nad ei osanud sellega midagi peale hakata…)

Jättes kõrvale kõik tehnilised detailid ja mootoritüübid, mida veel ei ole, võib intuitiivselt õigeks lugeda, et korraliku Marsilennuvõimelise planetoplani väljatöötamine võtaks kõigest nii paarkümmend miljardit. Seda ei ole tegelikult üldse nii palju, nii et varem või hiljem teeb keegi (kõige tõenäolisemalt keegi USA-s, kuid mitte tingimata NASA) selle ära.

Tuumamootorite arendamine on igal juhul keeruline ja nõuab muuhulgas katseid, millest küllalt suurt osa – alates igasuguste ainete-materjalide käitumisest töötavas reaktoris või selle lähedal, lõpetades kiirguskaitsega – saab teha erinevate katseliste tuumareaktorite abil.

Kes aru ei saanud – selles mängus on kaasas need, kel on tuumareaktorid.

Eesti tõus aatomienergiat kasutavate riikide-rahvaste hulka võiks ja peaks algama vastavast programmist ja katselisest reaktorist (kusagil ülikooli juures). Ka tuumaenergeetika kasutamine võib olla kordades odavam, kui me ei ole lihtsalt lõpptarbijad, vaid oskame kaasa rääkida.

Nii et see oleks meie võimalus – mitte raha lihtsalt mõttetult mutiauku kallata, tolatsedes algusest peale viletsa ja niikuinii peatselt lõppeva põlevkiviga, vaid panna see sinna, kust sellest ühel päevalt ka kasu võib tõusta – rääkimata kaalukeeleks olemisest jäämise ja hääbumise vahel.“

Ats Miller

6 commentsOn Ats Miller: kuidas me üldse Maalt minema saame?

  • Avatar

    Lugupeetud eelkommenteerijad, te olete seda juttu pisut mööda lugenud. Noh, ehk polnud postulaadid väga selgelt välja toodud, kordame need üle.
    1. Inimkond saab pikemas perspektiivis ellu jääda ainult pideva progressi olemasolul.
    2. Pidev progress tähendab, et Maa varud saavad varem või hiljem otsa.
    3. Millest järgneb, et me peame ellujäämiseks oma eluruumi laiendama. Minna pole kuhugi mujale kui kosmosesse. Teistele planeetidele, hiljem teiste tähesüsteemide planeetidele.
    4. Ja see nõuab palju aega, vaeva ja ressursse.
    Järeldus: peame kohe täna peale hakkama.
    See, et keemilise energiaga kuigi kaugele ei lenda, on igati õige. Tõsi, on olemas täiesti realistlikud Marsi-reiside plaanid, mis näevad ette tagasilennu-kütuse tootmise Marsil. Kuid isegi siis on need — nagu autor ütles — “ülemise Antarktika” plaanid. Massilist reisimist (mis on tegusa koloonia eelduseks) võimaldaksid siiski tuumaraketid.
    Ja ei ole vaja tuuma-sõnast kohe paanikasse sattuda. Ei ole kosmiline kiirgus nii hirmus, kui armastatakse näidata (kuigi sellega peab arvestama). Ei ole tuumajaamad nii hirmsad, kui armastatakse näidata. … Me võime päikese- ja tuuleenergiaga ju mängida, aga kui soovime jõukust (tänapäeval rajaneb jõukus energeetilisele küllusele), siis tuleb käituda Angela Merkelile vastupidiselt. Tema mäletatavasti tegi piirid lahti (mis pole antud teemas oluline) ja pani tuumajaamad kinni. Miks pani? Sest tal oli vaja valitsus moodustada ja selleks oli vaja rohelistega kokku leppida. Rohelistel oli aga vaja konti, mida oma valijatele näidata…
    Niisiis on tuumajaama meil vaja kõigepealt oma materiaalsete vajaduste rahuldamiseks. Ja kui tänu sellele jõuame nende rahvase hulka, kes maailma käiku määravad, mis saaks siis parem olla?

  • Avatar
    Hei tüübed

    Mõni teist Berliinis ka täna on? Tag der Freiheit. Kerib juba täitsa korralikult!

  • Avatar

    Ei huvitagi, kas lahete siit Maalt kondiauruga v6i prantsu uue termoreaktoriga. Ja arge hiljem kurtke,et seal ruumi ja kultuuri ei ole, nagu Brusseli v6i NY klaasvanglas. Andke minna, kiirelt ja k6ik.

    Meile jaab omal p6lismaal rohkem ruumi ja taastub l6puks oma loodusjatkusuutlik h6imuakogukond.

  • Avatar
    liarvik-luarvik

    Tundub, et raketikiirusel on lahenemas hekt, mil Valdo saadab ka Atsi Eesti-lahedasele orbiidile.

    …vahemalt juudi unenaos

  • Avatar

    Kosmoselendude kõige suurem probleem on väljaspool Maa atmosfääri valitsev tappev kiirgus. See oli teada juba mehitamata kosmoseaparaatide andmetest. Mitte keegi ei pöördu kosmoselennult tagasi ilma tervisekahjustuseta. Paljud kosmoseteadlased on kiirguse toimest tulenevalt vaidlustanud USA kosmonautide Kuul käimise. Väidetavalt inimene sureb enne, kui Kuule jõuab. Inimkond ei tunne ka täiesti hermeetilisi materjale. Nii täituvad kosmoseaparaadid maaväliste bakterite, viiruste ja isegi madalamate taimede ja algeliste seentega, nagu vetikad ja hallitus. Osa Vene kosmoseteadlasi ja kosmonaute, ka endine katselendur Marina Popovitš aga kinnitavad, et on fakte, et USA kosmonaudid käisd Kuul. Niisugune lugu siis kiirgusega.

  • Avatar

    Meie hulgast lahkunud Steven Hawking kiirustas inimkonda Maalt lahkumisega! Jah, aga kuhu
    minna? Kui on eluks sobilik koht, miks siis seal juba elu ees ei ole? Miks meid sinna oodatakse?
    Kas meie ootaks siia kedagi juurde?
    Käib üks suur ajupesu: loobuge oma riigist, rahvusest, oma soost. Olge kosmopoliidid!

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused