22.06.2020
Lapsed.
Me kohtame alailma nii ajakirjanduses kui erialauuringutes väiteid või sedastusi, nagu käiks perede haprus ja sündimuskordaja (keskmise naiste elu jooksul sünnitatud laste arv) langus alla taastootmispiiri kuidagi paratamatult kaasas industrialiseerumise ja üldise elatustaseme tõusuga.
Paraku sarnaneb see mõttekäik anekdoodile, kuidas „teadlane” tõmbas kirbul jalgu alt, ja kui peale viimase äratõmbamist kirp enam ei hüpanud, tuli järeldusele, et kui kirbul kõik jalad ära tõmmata, siis kirp enam ei kuule…
Industrialiseerumine ja elatustaseme määratu tõus eelmiste ajastutega võrreldes on toonud väga suure isikliku vabaduse. Paraku tähendab see ka traditsioonide kadumist; suurem osa inimesi ei oska või suuda end tunnetada osana läbi sajandite ja aastatuhandete ulatuvas laste ja vanemate ketis. Ja paraku on (ajutiselt!) edukad ühiskonnad õpetanud oma lapsed selle koha pealt ignorantideks. Kummatigi, vaevalt keegi tõsimeeli arvab, et oleks võimalik või soovitav pöörduda tagasi aega, mil talu oli tootmisüksus.
Tuleb mõista, et edukas tööstusrevolutsioon vajas teatud tüüpi ühiskonda, mille vast kõige iseloomustavamaks omadussõnaks on mobiilsus. Tuleb mõista, kuidas sai ahnus muutuda positiivseks omaduseks – piiramatu kasvu tingimustes on parem, kui „meie” ahned on ahnemad kui teiste omad, sest siis pudeneb kindlasti midagi ka „meile”, ümbritsevatele (ja nii ka ju on – arenenud riikides on siiski praktiliselt kõik väga palju võitnud).
Kuid küllap pole vaja väga tõestada, et selline pidetu enesekeskne kari saab eksisteerida ainult kui kimäär – kui seda toidavad need lollikesed, kes kõigele vaatamata lapsi kasvatavad; ja veel parem, kui lisaks õnnestub madalama elatustasemega riikidest ära tõmmata nende nooremat ja targemat seltskonda.
Paraku on see ajastu läbi ja suurem osa komponente, mis tõid röövkapitalismile edu, hakkavad nüüd ühiskonda kiiresti murendama.
1. Ressursid hakkavad lõppema. Kergesti kättesaadavad maardlad hakkavad ammenduma ja seetõttu lähevad energia ja toorme hinnad üles. Pidev majanduskasv on muutumas illusiooniks, mida toidab ainult sebimismajanduse viirastus (st lisandub olemuselt mõttetuid ja kohati ka kahjulikke – mis muidugi teistele tööd juurde teevad – funktsioone, nagu koerailusalongid ja soovolinikud).
2. Mitu põlvkonda majandussuhteid, kus isade vastutus perede eest on marginaalne või suhteliselt kergesti välditav, on jõudnud loogilise tulemuseni – järjest rohkem on mehi, kes suhtuvad peresse-lastesse umbes nagu lemmikloomadesse (et tore, kui on, ja pean üleval, kuni väga koormav ei ole…) ja naised (sisuliselt üksi jäetuna) leiavad (paremal juhul), et, noh, ühe lapse ikka jaksan üles kasvatada (et end pisut inimesena tunda… no ja mehed siis käivad ühe sellise juurest teise juurde, et ka end teinekord natuke inimesena tunda…)
3. Räniajastu (postindustriaalajastu, kuhu me juba sisuliselt jõudnud oleme) nõuab väga kõrgete oskustega inimesi. Koos sotsiaalsüsteemide arenguga on see muutunud omalaadseks immigratsioonilõksuks – järjest raskemaks läheb vähemarenenud riikidest väärt tööjõudu ära tõmmata (sest seda seal lihtsalt ei ole), samas kui teiselt poolt on muutumas naljanumbriks võimalus vähemväärtuslik tulnukas korralikult tööle rakendada (illegaalne immigrant kipub igaveseks koormaks jääma).
4. Ühiskonnad küllastuvad ülalpeetavatest. Sealjuures ülalpeetavatest, kellega ülalpidajatel (reaalsetel maksumaksjatel) puudub igasugune hingeline seos (seda püütakse kunstlikult indutseerida juttudega solidaarsusest ja humanismist). Eestis (ja Ida-Euroopas) on olukord teravamgi, sest usaldusväärseid investeerimismehhanisme ei ole ja pensionid on puhas põlvkondade kokkulepe – saad, nagu parlament otsustab. Ehk hääbub motivatsioon makse maksta – raha kaob laste kooli ja isa-ema pensioni asemel igasuguste joodikute, narkarite ja ludride ülevalpidamiseks ja pensioni suurus niikuinii ei sõltu elu jooksul tehtud tööst, vaid – vabandatagu nii jõhkra kujundi pärast – lipendab poliitilises tõmbetuules nagu pederasti pärakas.
5. Koos globaliseerumisega on „mobiilsel töötajal” järjest kergem minna sinna, kus ta oma töö eest rohkem saab. „Rohkem” ei tähenda ainult palka, vaid ka keskkonda jmt, kuid pole vist kellelegi vaja tõestada, et neil tingimustel (täpsemalt nende tingimuste saavutamiseks vajalikul maksupoliitikal) on väga vähe ühist pere- ja lastekeskse ühiskonnakorraldusega.
6. Ühiskonna (seaduste) sekkumine peresuhetesse on tihti positiivse asemel karistuspõhine – näiteks laste kohustus ülal pidada vanemaid, keda nad teinekord näinudki ei ole. Sama kehtib vanemlike õiguste, alimentide, adopteerimise (kasuperede) ja teatud nurga alt kogu valdkonna kohta – lõhutud on igasugune loomulik majanduslik seos põlvkondade vahel ja sundi rakendatakse tasemel, mille – tulles korraks tagasi põhiteema juurde – saaks üldiselt paremini lahendada mingisuguse baaselatisega.
Mis edasi?
Põhimõtteliselt on kaks teed (kui jätta kõrvale umbejooksmine ja väljasuremine, püüdes senisel viisil jätkata):
A. Minna arengus loomuliku lõpuni: lapsed kuuluvad riigile, riik kasvatab ja harib neid. Riik reguleerib kõiki vanemate-laste suhteid ja (nagu senini) piirab järjest vanemate õigusi ja vastutust. On ühiskonna kui terviku otsus, milline on haridusrahastuse ja pensionite suhe, niisamuti, kui emapalgaga sisuliselt määratakse, palju vanem saab endale lubada väikese lapsega koos olla.
B. Muuta vanemad kuidagi otseselt huvitatuks laste heast käekäigust – mis muidugi tähendab neile selleks õiguste ja vahendite andmist. Selle üht võimalust käsitlesin eelmises artiklis – tööjõumakse maksavad need, kes naudivad ühiskonna kaitset ja üldse kogu keskkonda, panustamata (otseselt) selle tulevikku; need, kes (vahetumalt) töötavad tuleviku nimel, st kasvatavad lapsi, saavad selleks kasutada suuremat osa või kogu oma sissetulekut.
Selle skeemi puhtal rakendamisel võib tekkida üks põhimõtteline häda. Ühiskond jaguneb sisuliselt kaheks: lasteks-lapsevanemateks ja ülejäänuteks, keda peavad üleval lastetud töötegijad. Võib-olla on see inimese kui sellise alahindamine, aga elu on õpetanud, et reaalsuse endaga võrreldes on must huumor teinekord üsna leebe, nii et eelkirjeldatu võib viia surmamässudeni – lastetud ja ülalpeetavad tahavad lastelt-lapsevanematelt osa raha ära võtta. Ja neid on palju (isegi kui me vaid hääletamisest räägime – ja arvate, et neil jätkub suurust mitte hääletada väljasuremise poolt?…)
Seega on mõistlik siin asju pisut teisiti korraldada, andes neile võimaluse mängu tulla.
Ats Miller
