Kirjanik Ats Miller: Lapsed, lapsevanemad ja ülejäänud

Arvamus,
- Updated
©Scanpix.
Lapsed.

Me kohtame alailma nii ajakirjanduses kui erialauuringutes väiteid või sedastusi, nagu käiks perede haprus ja sündimuskordaja (keskmise naiste elu jooksul sünnitatud laste arv) langus alla taastootmispiiri kuidagi paratamatult kaasas industrialiseerumise ja üldise elatustaseme tõusuga.

Paraku sarnaneb see mõttekäik anekdoodile, kuidas „teadlane” tõmbas kirbul jalgu alt, ja kui peale viimase äratõmbamist kirp enam ei hüpanud, tuli järeldusele, et kui kirbul kõik jalad ära tõmmata, siis kirp enam ei kuule…

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Industrialiseerumine ja elatustaseme määratu tõus eelmiste ajastutega võrreldes on toonud väga suure isikliku vabaduse. Paraku tähendab see ka traditsioonide kadumist; suurem osa inimesi ei oska või suuda end tunnetada osana läbi sajandite ja aastatuhandete ulatuvas laste ja vanemate ketis. Ja paraku on (ajutiselt!) edukad ühiskonnad õpetanud oma lapsed selle koha pealt ignorantideks. Kummatigi, vaevalt keegi tõsimeeli arvab, et oleks võimalik või soovitav pöörduda tagasi aega, mil talu oli tootmisüksus.

Tuleb mõista, et edukas tööstusrevolutsioon vajas teatud tüüpi ühiskonda, mille vast kõige iseloomustavamaks omadussõnaks on mobiilsus. Tuleb mõista, kuidas sai ahnus muutuda positiivseks omaduseks – piiramatu kasvu tingimustes on parem, kui „meie” ahned on ahnemad kui teiste omad, sest siis pudeneb kindlasti midagi ka „meile”, ümbritsevatele (ja nii ka ju on – arenenud riikides on siiski praktiliselt kõik väga palju võitnud).

Kuid küllap pole vaja väga tõestada, et selline pidetu enesekeskne kari saab eksisteerida ainult kui kimäär – kui seda toidavad need lollikesed, kes kõigele vaatamata lapsi kasvatavad; ja veel parem, kui lisaks õnnestub madalama elatustasemega riikidest ära tõmmata nende nooremat ja targemat seltskonda.

Paraku on see ajastu läbi ja suurem osa komponente, mis tõid röövkapitalismile edu, hakkavad nüüd ühiskonda kiiresti murendama.

1. Ressursid hakkavad lõppema. Kergesti kättesaadavad maardlad hakkavad ammenduma ja seetõttu lähevad energia ja toorme hinnad üles. Pidev majanduskasv on muutumas illusiooniks, mida toidab ainult sebimismajanduse viirastus (st lisandub olemuselt mõttetuid ja kohati ka kahjulikke – mis muidugi teistele tööd juurde teevad – funktsioone, nagu koerailusalongid ja soovolinikud).

2. Mitu põlvkonda majandussuhteid, kus isade vastutus perede eest on marginaalne või suhteliselt kergesti välditav, on jõudnud loogilise tulemuseni – järjest rohkem on mehi, kes suhtuvad peresse-lastesse umbes nagu lemmikloomadesse (et tore, kui on, ja pean üleval, kuni väga koormav ei ole…) ja naised (sisuliselt üksi jäetuna) leiavad (paremal juhul), et, noh, ühe lapse ikka jaksan üles kasvatada (et end pisut inimesena tunda… no ja mehed siis käivad ühe sellise juurest teise juurde, et ka end teinekord natuke inimesena tunda…)

3. Räniajastu (postindustriaalajastu, kuhu me juba sisuliselt jõudnud oleme) nõuab väga kõrgete oskustega inimesi. Koos sotsiaalsüsteemide arenguga on see muutunud omalaadseks immigratsioonilõksuks – järjest raskemaks läheb vähemarenenud riikidest väärt tööjõudu ära tõmmata (sest seda seal lihtsalt ei ole), samas kui teiselt poolt on muutumas naljanumbriks võimalus vähemväärtuslik tulnukas korralikult tööle rakendada (illegaalne immigrant kipub igaveseks koormaks jääma).

4. Ühiskonnad küllastuvad ülalpeetavatest. Sealjuures ülalpeetavatest, kellega ülalpidajatel (reaalsetel maksumaksjatel) puudub igasugune hingeline seos (seda püütakse kunstlikult indutseerida juttudega solidaarsusest ja humanismist). Eestis (ja Ida-Euroopas) on olukord teravamgi, sest usaldusväärseid investeerimismehhanisme ei ole ja pensionid on puhas põlvkondade kokkulepe – saad, nagu parlament otsustab. Ehk hääbub motivatsioon makse maksta – raha kaob laste kooli ja isa-ema pensioni asemel igasuguste joodikute, narkarite ja ludride ülevalpidamiseks ja pensioni suurus niikuinii ei sõltu elu jooksul tehtud tööst, vaid – vabandatagu nii jõhkra kujundi pärast – lipendab poliitilises tõmbetuules nagu pederasti pärakas.

5. Koos globaliseerumisega on „mobiilsel töötajal” järjest kergem minna sinna, kus ta oma töö eest rohkem saab. „Rohkem” ei tähenda ainult palka, vaid ka keskkonda jmt, kuid pole vist kellelegi vaja tõestada, et neil tingimustel (täpsemalt nende tingimuste saavutamiseks vajalikul maksupoliitikal) on väga vähe ühist pere- ja lastekeskse ühiskonnakorraldusega.

6. Ühiskonna (seaduste) sekkumine peresuhetesse on tihti positiivse asemel karistuspõhine – näiteks laste kohustus ülal pidada vanemaid, keda nad teinekord näinudki ei ole. Sama kehtib vanemlike õiguste, alimentide, adopteerimise (kasuperede) ja teatud nurga alt kogu valdkonna kohta – lõhutud on igasugune loomulik majanduslik seos põlvkondade vahel ja sundi rakendatakse tasemel, mille – tulles korraks tagasi põhiteema juurde – saaks üldiselt paremini lahendada mingisuguse baaselatisega.

Mis edasi?

Põhimõtteliselt on kaks teed (kui jätta kõrvale umbejooksmine ja väljasuremine, püüdes senisel viisil jätkata):

A. Minna arengus loomuliku lõpuni: lapsed kuuluvad riigile, riik kasvatab ja harib neid. Riik reguleerib kõiki vanemate-laste suhteid ja (nagu senini) piirab järjest vanemate õigusi ja vastutust. On ühiskonna kui terviku otsus, milline on haridusrahastuse ja pensionite suhe, niisamuti, kui emapalgaga sisuliselt määratakse, palju vanem saab endale lubada väikese lapsega koos olla.

B. Muuta vanemad kuidagi otseselt huvitatuks laste heast käekäigust – mis muidugi tähendab neile selleks õiguste ja vahendite andmist. Selle üht võimalust käsitlesin eelmises artiklis – tööjõumakse maksavad need, kes naudivad ühiskonna kaitset ja üldse kogu keskkonda, panustamata (otseselt) selle tulevikku; need, kes (vahetumalt) töötavad tuleviku nimel, st kasvatavad lapsi, saavad selleks kasutada suuremat osa või kogu oma sissetulekut.

Selle skeemi puhtal rakendamisel võib tekkida üks põhimõtteline häda. Ühiskond jaguneb sisuliselt kaheks: lasteks-lapsevanemateks ja ülejäänuteks, keda peavad üleval lastetud töötegijad. Võib-olla on see inimese kui sellise alahindamine, aga elu on õpetanud, et reaalsuse endaga võrreldes on must huumor teinekord üsna leebe, nii et eelkirjeldatu võib viia surmamässudeni – lastetud ja ülalpeetavad tahavad lastelt-lapsevanematelt osa raha ära võtta. Ja neid on palju (isegi kui me vaid hääletamisest räägime – ja arvate, et neil jätkub suurust mitte hääletada väljasuremise poolt?…)

Seega on mõistlik siin asju pisut teisiti korraldada, andes neile võimaluse mängu tulla.

Ats Miller

5 commentsOn Kirjanik Ats Miller: Lapsed, lapsevanemad ja ülejäänud

  • Avatar

    Kui on solidaarne pension(põlvkondadevaheline solidaarsus), siis peaks olema ka solidaarne lastetusmaks(põlvkonnasisene solidaarsus). Kui pole põlvkonnasisest solidaarsust(lastetusmaksu), siis ei peaks olema ka põlvkondadevahelist solidaarsust(solidaarset pensionit).

    Lastetusmaks ei tuleks kõigile, vaid neile, kes on iibepuudelised ja seega alakoormatud ja liigse toimetulekuga.
    Alakoormatud iibepuudeline pere 3-n maksab kuus lastetusmaksu nx600EURi ülekoormatud suurperelise 3+m ülekoormuse mx600EURi kompenseerimiseks. Suurperelise koormus kahaneb piisavani 3L või 1800EURi selle arvelt, et iibepuudelise pere koormus kasvab piisavani. Ühtlasem solidaarne pensionimaksjate kasvatamise panus õigustab ka ühtlase solidaarse pensioni maksmist. Praegu ei õigusta.

    Eestis pole näljahäda, nagu mõnes Aafrika vähearenenud riigis. Lastetusmaksu puudumise tõttu poolsolidaarses pensionisüsteemis, kus solidaarset pensionit saab ka see, kes pole solidaarselt panustanud lastest meile ühiste maksumaksjate kasvatamisesse, on aga lastetu pere lastetuse dopingu tõttu alakoormatud ja liigse toimetulekuga ning sellega õrrituseks lapsi kasvatavale eakaaslasele. Täissolidaarse pensionisüsteemi, milles inimese solidaarse pensioni suurus on proportsionaalne ta panusega pensionimaksjate kasvatamisesse(solidaarse lastetusmaksuga), kehtestamisel ühtlustub erineva laste arvuga perede toimetulek ja koormus.

    Seal, kus pole pensionisüsteemi, ei loo ühiskond oma surelikule isendile illusiooni, et ta polegi enam surelik, kel oleks vältimatu kasvatada kestmiseks piisav hulk 3 järglasi. Pensionita riigid ongi seetõttu positiivse iibega.

  • Avatar

    Mittekommunistlik printsiip oleks, et tulemus olgu proportsionaalne panusega ehk inimese soli-daarne pension, meil I sammas, peaks olema proportsionaalne ta pensionimaksjate kasvatamise solidaarse panusega. Et solidaarse täispanuse saaks teha ka vähelapselised, siis peaks olema neil võimalus oma naturaalse panuse puudujääki korvata lastetusmaksu maksmisega suurperelisele 3+n, kes selle toel maksjale pensionimaksjad kasvatab. Kui on solidaarne pen-sion(põlvkondadevaheline solidaarsus), siis peaks olema ka solidaarne lastetus-maks(põlvkonnasisene solidaarsus). Kui pole põlvkonnasisest solidaarsust(lastetusmaksu), siis ei peaks olema ka põlvkondadevahelist solidaarsust(solidaarset pensionit).

  • Avatar

    Pensionisüsteemid kolme erineva alternatiivi korral:
    1. Pensionita ühiskond, kus ei saa oma vanadushooldust lükata teiste kasvatatud laste kaela. Lastetu alternatiivid vanadushoolduse tagamiseks: kas adopteerida nooruses lapsi või kogu-da varandust või jääda vanaduses vallasandi staatusesse.
    2. Täissolidaarne I sammas, milles inimese solidaarse pensioni suurus on proportsionaalne ta solidaarse panusega laste pensionimaksjate kasvatamisesse. Siin kompenseerib solidaarsus õnnetusjuhtumid juhuks, kui kasvatatud lapsed hukuvad ja solidaarsus laste pensionimaks-jaks kasvatamisel tagab ikkagi vastava solidaarse pensioni
    3. Poolsolidaarne I sammas, praegune I sammas, milles solidaarset pensionit saab ka see, kes pole solidaarselt panustanud pensionimaksjate kasvatamisesse. Riik ostab sellise pen-sionisüsteemiga noori peresid lapsi mittemuretsema tükihinnaga 200kEURi. Kinni on sunnitud laste mittemuretsemist iibepuudelistes 2- peredes maksma suurperelised 3+n, kes teevad perega suurema pensionimaksjate kasvatamise panuse, kui 3x200k=600kEURi, kuid pension pole suurem.
    Kaks esimest pensionisüsteemi alternatiivi on mittekommunistlikud, sest pered vastutavad ise vanaduses oma nooruse valikute eest. Kolmas alternatiiv on pensionikommunistlik, kus kõik saavad solidaarselt võrdselt jaotatud tulemust, kuid tulemuse saamisel ei pöörata tähelepanu panustaja solidaarsele panusele.
    Kuna ükski kommunismi liik pole osutunud elujõuliseks, siis pole seda ka I sammas poolsoli-daarses pensionikommunistlikkus vormis. Loomulik iive on reeglina negatiivne ja seda ollakse sunnitud kompenseerima ebaloomuliku iibega tulnukatest ja sellega vahetub põhirahvus tul-nukatega, mis ei vasta meie põhiseaduses deklareeritud rahvusriigi säilitamisele.

  • Avatar

    80% juhtudel on abielulahutuse algatajad naised.

  • Avatar

    Lugege statistikat, kes kellest lahutab, enne kui tulete jälle seda eestis ikka veel levinud muinasjuttu maha jäetud naistest kordama!
    Loen nüüd edasi…

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused