Ats Miller: lehm või auto?

Arvamus,
©Uued Uudised
Liiklus Tallinnas.

„Pealkiri on arusaadavalt laenatud 70-ndate lõpul Meelejahutajas Eino Baskini poolt ette kantud intermeediumist. See allaneljaminutine lugu on ERR arhiivis muide olemas ja leitav. Lõppeb see tõdemusega, et mõlemal on omi eeliseid, nii et küsimus jääb lõpliku vastuseta.

Nimetet, juba lapsepõlvest meelde jäänud lugu kummitab mind iga kord, kui järjekordne „roheline” hakkab segast peksma, et vaadake kui ohtlikud ja mõttetud asjad on autod ja nende kasutajaid tuleks rängalt represseerida. Avalikke kanaleid jälgides näib, et seekordne gripilaine mõjub ajutegevusele kuidagi eriti laastavalt – kes pakub Tallinnas piirkiiruseks 40km/h, kes trumpab üle (30, isegi 20 km/h) ja kes tahaks linna läbivad magistraalid üldse kaotada ja sinna puud istutada…

Kuulge, miks me poolele teele pidama jääme – Tallinnas tohib autot ainult lükata! Veoloomade kasutamine on ka keelatud. Avariid on niimoodi praktiliselt välistatud, liiklusmärgid-foorid-teetähistus muutub üleliigseks ja paraneb ka inimeste omavaheline suhtlus – sõidujärjekord ja kõik muu liiklusse puutuv lahendatakse demokraatliku diskussiooni käigus. Loomulikult peavad kõik liikluses osalejad kandma maski ja autot tohib lükata ainult kehtiva taudipassiga.

Olgu tõsisemalt – ja rääkides kohe iseendale vastu: jah, Tallinn on liiga autokeskne linn, see ei soosis tervislikku ja loodushoidlikku lähenemist.

Ent lahenduseks ei ole liiklusele takistuste tegemine, sest ei pea eriline geenius olema mõistmaks, et kõigi muude tingimuste samaks jäädes läheb kõik ainult halvemaks, kui, ütleme, varasema 20 minutise sõidu asemel tuleb nüüd veeta ummikus, töötava mootoriga, 30 minutit.

Aga kuidas saab tulemus olla teistsugune, kui totakate asendustegevuste fännid ainult piirkiiruse maha tõmbavad, midagi asemele pakkumata? Rõhuv enamik inimesi ei sõida autoga sellepärast, et see neile meeldib. Küsige endalt ja sõpradelt – harvad erandid välja arvatud, eelistaksid nad autosviibimise asemel midagi inimlikumat ja nauditavamat teha. Autoga sõidetakse sellepärast, et teisiti ei saa.

Jah, saab küll, kui rangelt võtta. Saab bussiga, rattaga ja jala. Aga tehkem üks üldistus – autoga liigutakse siis, kui saab kiiremini või on oluliselt mugavam. Seega autoliikluse nöökimine tähendab suurele hulgale inimestele karistust täiendavalt raisatud aja ja lisanduva jama näol.

Meie kõige kallim vara on aeg. Meie aeg siin maa peal on piiratud ja lõppkokkuvõttes on õnneliku-õnnetu elu mõõt, kas sa teed midagi, mis on sulle ja sul lähedastele tähendusrikas ja rõõmupakkuv, või näiteks istud selle aja vanglas või Siberis. Ja nüüd tuleb mingi ökofašist ja sisuliselt tahab mind autosse (kauemaks) istuma panna; või bussi, vahet pole.

Ei, see ei ole demagoogia. Küsimus ei ole siin, nagu eespool mainitud, mitte alternatiivide vaenamises, vaid „autosse istuma mõistmises” ilma reaalsete alternatiivideta.

Olen korduvalt kirjutanud, et Tallinn vajab hädasti kaasaegset kergrööbastransporti. Olen kirjutanud ka seda, et hädasti oleks vaja jalgrattateid – käin ka ise igal pool rattaga, kuni ilm lubab. Elan, muide, Tallinna kesklinnas ja loomulikult käin ca 3–5 km raadiuses jala. Osaliselt sellepärast, et nii saab kiiremini kui ühistranspordiga ja autot pole niikuinii kusagil parkida, osaliselt sellepärast, et tegelikult mõtlen ka mina keskkonnale. Ja pange tähele: ei virise – Euroopa linnades ei ole kunagi olnud ameerikalikku suhtumist, et kõikjale PEAB autoga ligi saama, ja seega on see hoopis teine teema, nii et las olla.

Nii et mis on Tallinnas auto alternatiivid?

Bussid? Need käivad harva ja mitte sinna, kuhu vaja. Mõned liinid on enamik aega – ütleksin väga halvasti – veneaegselt täis. Aeg-ajalt kostab linnavalitsusest piikse, et kaasajastaks 60-ndatel planeeritud ühistranspordiskeemi, aga ainus, mis silma hakkab, on trolliliinide kaotamine ja gaasibussidele nilbelt valelike siltide kleepimine, nagu oleks neis midagi rohelist peale värvi.

Kaasaegset rööbastransporti meil ei ole. Ja nii pea ei paista tulevat ka. Kui muu ühistranspordivõrk on arengus kinni jäänud poole sajandi taha, siis trammid sajandi taha. Neil kesklinnas jalakäia kiirusel roomavatel ratastega raudkastidel ei ole midagi ühist tänapäevase linnarongiga.

Kergliiklus? On üksikud lõigud, aga võrku ei ole – jalgrattur peab ikka minema kas sõiduteele või jalakäijate sekka. Ja veel hullem, kohati kvalifitseeruvad „jalgrattateed” potjomkiniks – ükski terve mõistusega jalgrattur ei lähe vingerdama neisse ohtlikesse torulabürintidesse. Või siis ratast lõhkuma järjestikustel äärekividel ja vihmaveerennidel. Ainult et kui suvel on sõidutee äärde jäetud ribad suhteliselt hea lahendus, kvalifitseerub nende kasutamine talvel, kui need on libedad ja lund täis, ikkagi enesetapuga piirnevaks süüdimatuseks.

Jala on siiski veel võimalik linnas liikuda.

Mind on alati hämmastanud, kui võltsid on enamasti „edulood”, kuidas mingis linnas mõni suur magistraal ära kaotati ja kuipalju see kõik paremaks tegi. Jah, tihti on need otsused õige, mõistlikud ja inimlikud, aga enamasti on siis parasjagu valmis saanud näiteks ümbersõit või on tegu strateegilise otsusega muuta nimetatud kvartali-piirkonna olemust.

Loomulikult on juba vast sadakond aastat tuldud selle peale, et kõik transiitliiklus linnast välja viia. Olgu, Tallinnal on ringtee, aga näiteks kogu Viimsi poolsaar juhitakse Pirita tee kaudu kesklinna. Järvevana tee on ka, aga see ei tööta õieti, sest kuhu sa sellel sõidad, kui mõlemas otsas on fooriräga ja permanentsed ummikud?

Täiesti nõus – ühe ristmiku korrastamine liigutab ummikud lihtsalt järgmisse kohta. Ainult et selle klausliga, et kuni puudub strateegiline mõtlemine.

Kõik peaks algama küsimusest, kuhu ja kuidas linn areneb? Millised on magistraalteed (kus tegeletakse kiiruse suurendamisega!) ja millised kvartalid, mille tõepoolest võiks põhimõtteliselt kuulutada 30 km/h tsooniks? Ja kuidas sel juhul tagada, et inimesed neisse kvartalitesse meeletu ajakuluta kohale jõuavad – kuidas liigub ühistransport, kus on kergliiklusteed ja nii edasi?

Kõik peaks algama küsimusest, kas meil on vaja Ülemiste järve ja Tallinna lahe vahele karikatuur-city’t? Tõeliste suurlinnadega võrreldes pisikest kõrghoonete tutti, kus on ometigi esindatud kõik selliste koosluste probleemid; st see on ehedaks demonstratsiooniks, kui inimvaenulik on selline keskkond.

Vaadake, iseenesest ei ole ka Tallinna äritänava plaan halb – kui see oleks osa suuremast kavast, kus ilusti ära näidatud, kuidas liiklus ümber suunatakse ja kuidas sinna ligi pääseb.

Hädad algavad sellest, et nii lihtne on lajatada „piirame kiirust”. Hoopis raskem mõista, et sellest ei lähe midagi paremaks, kui inimesed kauem autodega tänavatel tossavad. Ja tõeline häda on selles, et Tallinn vajaks hirmsasti linnavalitsust…“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused