Ats Miller: Linnahall ja okupatsioonipaine ehk seda nõukaaja käkki pole mõtet renoveerida

Arvamus,
©Erakogu
Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller soovitab Linnahalli renoveerimisest loobuda ja kogu teema rahvaga korralikult läbi rääkida, sest head mereäärset platsi saab kasutada nii, et kõigil sellest hea meel oleks.

„Igas praktilises tähenduses on meil, kui asju õigete nimedega nimetada, mere kaldal üks millegi uue jalus seisev kivihunnik.

Isegi nostalgilist väärtust arvestades. Mõistkem neid inimesi, kellele see on suursugune ja uhke ehitis. Ka mina mäletan seda nii – muljetavaldavalt julgejooneline, ja esimene pääs merele merelinnas, mille kaldal oli inimeste ja mere vahel okastraat.

Lubatagu rõhutada varemgi korduvalt esiletoodut – too plankudest, traataedadest, võõras keeles ropendavatest mölakatest ja okupatsioonivägede sõduritest moodustatud barjäär eestlaste ja läbi sajandite vabaduse sümboliks olnud mere vahel oli tajutav paine. Jah, aastal 1980 tähendas see midagi. Lõpuks näis osa selle kuuendikku planeedist hõlmava vangla süngusest natuke taanduvat. See tekitas mingit – tegelikult üsna irratsionaalset – lootust.

Jah, Vene okupatsioon oli jõle aeg. Kuid las minevik jääda, ega keegi ei peagi seda tänapäeval enam mõistma.

Kas meil oleks Linnahalli vaja konverentsikeskuseks? Selles osas tasub arvutusi uskuda, et Linnahalli remondist ikka kordades odavam oleks ehitada uus lennujaama lähedale või kusagile mujale sobivasse kohta.

Kas meil oleks Linnahalli vaja ooperiteatriks? Meenutagem, et uuest ooperiteatrist on räägitud kah juba 50 aastat ja muuhulgas lasid patoloogilised virisejad ühe plaani põhja Rävala puiestee läbimurde juures hõberemmelgasabatit pidades… või oli see hõlmikpuu… Ühesõnaga, kui see mõte liigutama hakkab, siis miks mitte Linnahalli?

Linnahalli töötava kultuurikeskuse mõttes lasid põhja need sel sajandil tehtud kaks prostituut-kontserdimaja, üks suur, linnahallist veel paar suurusjärku inetum plekkkuur loomaaia taga ja teine, väiksem, natuke viisakama välimusega, mis Karla katedraali asemele ehitati. (Ja kuidas neid teisiti nimetada, kui prostituut-kontserdimajadeks – kannavad need ju selle nime, kes parasjagu maksab, ja hakkab üks juba meelde jääma, kui see järgmisele maha kupeldatakse…)

Linnahalli suurim häda on ikkagi, et see on võimatult halvasti ehitatud

Kuulake inimesi, kes sellest midagi teavad! See on nõukogude kiirehitamise jõledaim näide, lippadi-loppadi sõjaväelaste ja vangide abil püstitatud olematu kvaliteediga käkk. (Ka üliõpilaste – ja see ei saanud olümpiamängudeks valmis, sest 1980. a sügisel kupatati mindki värske tudengina päevaks Linnahalli kive ja prahti vedama.) Võimalik, et säilitada annaks mingid põhikonstruktsioonid, ent välja tuleks vahetada kogu välis- ja siseviimistlus ja kõik tehnilised süsteemid.

Saagem aru, et uued plekist kontserdikuurid ei kerkinud siiski mitte sirgest pahatahtlikkusest, vaid et Linnahalli oli kallis ja ebamugav opereerida.

Ja tegelikult avastasid tallinlased ju kohe, esimesel aastal, et idee minna Linnahalli katusele jalutama ja merd imetlema on siinses kliimavööndis pehmelt öeldes masohhistlik – aastas on võib-olla 3 päeva, mil seda teha saab, ülejäänud aja aitab viiest sekundist, kui üritada seal kandu maha surudes poolviltu vastu pidada, kõrvad jäises põhjatuules plagisemas.

Linnahalli renoveerimise vastu on seega kõik majanduslikud argumendid

Selle säilitamise poolt on aga üks väga kaalukas argument – on väga väike tõenäosus, et asemele tuleb midagi mõistlikumat. Kujutlege selle asemel järjekordset maitsetut plekist-klaasist kastikülvi, mis lisaks veel tarastatud, nagu praegusajal kombeks – nagu selliseid peletisi linnas mujal vähe oleks.

Ja mere äärde me jälle ei pääse. Mingis mõttes ei ole suuremat vahet, kas Inimese ja Mere vahel on okastraat või madal tarastatud Lasnamäe. Saagem aru – meil, tallinlastel, on asjast vähe rõõmu, kui teoreetiliselt pääseb kusagil „kallasrajale”. Meil ei ole siis sinna asja ja me küsime jälle avalikus debatis, et miks oleme nii lollid, et laseme linna valitseda neil elukutselistel altkäemaksuvõtjatel, kes pole muud teinud kui linnaruumi solkinud…

Kus me oleme:

1. Meil on mere kaldal tükk maad, millel seisab kasutamiskõlbmatu käkk.

2. Ametnikuhinged otsivad kohta, kuhu elava kultuuri arendamise asemel kultuuriraha pumbata – betoonist saavad nad vähemalt aru. Aga ehk tohib unistada, et teeks vahelduseks nii, et kirjanikud-kunstnikud ei peaks järgmised kümme aastat üritama entusiasmist ja kodumaa-armastusest ära elada – nagu eelmised kümme, kui kerkis too rõlge klaasist kuut, kus tohletanud pastlaid ja üraskitest söödud tainarulli näidatakse? Sellise suhtumise juures jääb ju vaid rõõmu tunda, et tõenäoliselt kestab raudbetoon kauem kui eestlus.

3. Prostituut-kontserdimajade ja teiste selliste omanikud hõõruvad muinsuskaitsenöögi peale käsi. Jah, mõned vildaka huumorisoonega narrid on selle arhitektuurimälestiseks kuulutanud (küllap kasemattide alamkategoorias). Kuulge, kas meil on üks või kaks ajurakku?!? – ühe suletõmbega see piirang tekkis ja ühe suletõmbega saab selle kaotada. Jah, selleks olla mingi protseduur – kui me juba oleme otsustanud ennast nöökida. Tolatsegem siis selle endanöökimisprotseduuri järgi, kui aju kasutamine suuremat piina valmistab.

4. Linnahall laguneb vaikselt, nagu juba viimased pea 20 aastat. Miski niipea ei muutu. Teisalt, ega vist kellelgi ei ole eriti midagi Linnahalli praeguse väliskuju vastu. Sydneyl on need kõigilt postkaartidelt tuntud purjed (mis, muide, on puhas kaunistus, need ei ole hoone funktsionaalne detail), miks meil ei võiks olla ooperiteatriks hüpersteroididel laskepesa?

Kokkuvõtteks – a) kõige halvem on, kui too mereäärne plats hetke- ja omakasust magamissahtlite tegemiseks müüakse; b) natuke parem on lasta tänasel olukorral jätkuda – on vähemalt, mille kallal iriseda; c) kallis ja rumal on püüda seda õnnetust renoveerida.

Seega – kuulaks korra ka rahvast? Mida me sinna tahame? Ja siis plats puhtaks ja ehitamegi.

… ja kui raha ei ole või kokkuleppele ei jõua, siis ei ehita ja viriseme edasi…”

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused