Ats Miller: „loomuliku hunniku” evolutsioon ehk kui üks Tallinna umbes tänav korda saab, liiguvad ummikud järgmisse kohta

„Tallinna, eriti kesklinna liikluskorralduse kohta on raske midagi head öelda. Ükskõik kuhu vaadata, paistab silma lühinägelik, plaanitu soperdamine.

Tallinna autoliikluse kontekstis kõlab kõige tihemini lootusetu tõdemus, et tehakse üks asi korda, liiguvad ummikud lihtsalt järgmisse kohta.

Jah, see on loomulik ja paratamatu tulemus, kui strateegiline mõtlemine puudub linnaplaneerimisest nii täielikult, et ilmselt lastakse kõik seda ilmutanud tegelased silmapilk lahti.

Sealjuures on tegu sellise „hästipõhjendatud” soperdamisega – mitte ühegi üksiku objekti puhul ei saa öelda, et midagi oleks võimatult valesti, olgu see siis Gonsiori tänav, Reidi tee, Haabersti ristmik või Järvevana tee.

Tallinna suurim häda algab olematust panustamisest strateegilisse mõtlemisse. Nagu korduvalt tõdetud, valmis viimane seda nime väärt olev generaalplaan 1960-ndatel. Jah, on ka uuem. Jah, mingi töö selle kallal ka käib. Aga selline, et parem, kui ei käiks…

Tõsiselt ka – „Tallinna üldplaneering”, koostatud 1990-ndatel ja vastu võetud 11.01.2001, algab põhiseisukohtades millegi nii inimvihkajalikuga, et loed ega usu oma silmi: „3.1. Säästlik keskkonnakasutus eeldab linnaruumi tihendamist”.

Saate aru – me elame liiga hõredalt. Selleks, et Tallinn saaks paremaks, tuleb veel rohkem inimesi suruda kokku võimalikult väiksele alale. Päriselt, lugege ise, dokument on linna kodulehel saadaval. Meil on veel rohelisi, „kasutamata” alasid Meriväljast Õismäeni, ja… isegi kesklinnas!

„Tallinna üldplaneeringu põhikontseptsioon näeb ette olemasoleva hoonestusmaa kasutamise intensiivsuse suurendamist ja tühjade või puudulikult välja ehitatud alade kasutussevõtmist.” – see on autentne tsitaat, mitte jõhker nali või paskvill.

Tegelikult vääriks kõik ametlikes dokumentides kirjas olevad rabavad totrused omaette artiklit. Keskendudes liiklusele, on pilt täpselt sama kurb – hunnik loosungeid ja üleskutseid, millest suurem osa on tegelikult õiged, ent sisu seal taga ei ole. Üksikud plaanid, mõned neist üldse mitte halvad, ei anna kokku süsteemi. Ja tulemuseks ongi vaid ajutine leevendus seal, kus viimati midagi tehti.

Et mitte olla ebaõiglane – on ka õigeid asju. Räägitakse ka linna hajutamisest ja tasakaalustatud võimalustest suuremal alal (kui kesklinn). Justkui kumaks läbi, et keegi on asja õppinud ja uurinud ka maailma kogemust. See keegi on üritanud asju komplektselt vaadelda… aga kusagil ametnike käes on mõte ära surnud ja ideed moondunud millekski haledalt karikatuurseks, nagu näiteks autovaba peatänava projekt – kallis, mõttetu ja linna arengu seisukohast küsitava väärtusega.

Vaadake, autojuht ei ole saatanast. Autojuht sõidab sinna, kuhu tal on asja, ja niimoodi, nagu võimalik. Ja autovabad tsoonid lahendavad asja Murphy seaduse vaimus – kus ei ole teid, ei liigu autod ja inimesed, seal ei liigu ka raha. Kui sa teed kuhugi jõudmise ebamugavaks, hakatakse sealt mõne aja pärast ära kolima.

Jah, muidugi on see kõik palju keerulisem, tegelikkuses toimib kõige paremini teatud kombineeritud võrk – loeb kogu kohalejõudmiseks vajalik aeg, seega peavad õiges tasakaalus olema teed, parklad, kergliiklus ja ühistransport.

Ehk siis Tallinna nõelasilmas tuleks läbi arvutada võrk – vaja on selliseid ja selliseid magistraale, tulevad sellised ja sellised alad, kus autoliiklus on piiratud ja liikumine on põhiliselt ühistranspordiga; tuleb selline ja selline kergliiklusteede võrk ja seal ja seal on parklad, kust autoomanik saab kas istuda mingit liiki ühistranspordile või ideaalsel juhul jala sihtpunkti.

Kusjuures see viimane on täiesti mõeldav lähenemine – ütleme, et linna keskel ei ole tasuta parklaid (mis ei jää töökohtadest üle kilomeetri eemale), ent on mõistliku tasuga parkimisvõimalus. Võtmesõna on „mõistlik tasu” – „maakasutuse intensiivsuse suurendamine” on juba andnud tulemuse, et meie kesklinnas parkimise hind on roninud maailma kalleimate suurlinnade klassi.

Seega peaks esimeseks ära otsustama, kui palju on „nõelasilmast” (Tallinna laht ja Ülemiste järv) läbi minevaid teid ja kas need ka kuhugi välja jõuavad.

Mõlemad punktid on olulised. Ütleme, et me otsustame, mingi „1 + pool” variandi kasuks – kesklinna teid juurde ei ehita, teeme lõunas Järvevana tee päris teeks ja ehitame mingil viisil välja nn Põhjaväila (st unustame ära mõtte teha sellest korraliku läbilaskevõimega, mitmetasandiliste ristmikega magistraal). Ikkagi Järvevana tee algab ja lõppeb eikusagil – Tammsaaare tee on püsivalt umbes ja oleks aeg kõrvaldada selle nimest eksitav „tee” ja nimetadagi see ümber „Tammsaare ummikuks”.

Pärnu poole saab mööda Vabaduse puiesteed, mis jookseb risti läbi elamurajooni ilma igasuguse edasise arenguvõimaluseta. Teises otsas on Tartu maantee, mis võiks ju sealt alates juba korralik maantee olla, ent on pressitud eramajade vahele samuti ilma igasuguse edasise arenguvõimaluseta.

Või alustame põhja poolt – kus õieti algab ja kus lõppeb Reidi tee? Õige vastus – ummikutega.

Keskel – käib mingi ajuvaba heegeldamine nagu Gonsiori tänavaga. Raha näib peamiselt kuluvat igasugustele torudele, teetõketele ja fooridele, ehk liikluse takistamise vahenditele… Aga tõsiselt ka – seal ei ole enam ruumi midagi teha. See tähendab ühel tasandil. Muide, oluline on mõista, et saab matemaatiliselt näidata, et teatud liiklustihedusest alates ei ole teedevõrk lahendatav kahemõõtmelisena, ehk „fooridega parkimisplatsidega”.

Ja nüüd asetagem mõttes kogu see jubedus 1970. a vastu võetud generaalplaanile ja mõned asjad saavad selgeks – selle plaani elluviimine jäi omal ajal toppama ja kõige hullemad tropid on kohtades, kust omal ajal edasi ei mindud. Ja kus nüüd ei jätku kellelgi julgust, pealehakkamist ja/või perspektiivitunnet midagi maha lammutada ja põhjalikult ringi korraldada.

Sama pilt on igal pool – võtame Mustamäe tee, mis justkui vajuks liiva kusagil Männi pargi juures, Sõpruse puiestee, mis hääbub olematusse natuke kaugemal, Ehitajate tee, mis sureb Nõmme keskuses… Teisel pool täpselt see sama asi, uhke ja tegelikult asjakohase perspektiivitundega rajatud Lasnamäe kanal takerdub linnapoolses otsas kitsaste tänavasoolikate rägas ja teises otsas on juba 40 aastat mingi boamao pärasoolt meenutav „ajutine lahendus”… Nutt tuleb peale.

Ja veelkord – asetame mõttes linnale selle vana 1970. a generaalplaani ja kõik saab selgeks – kõik need teed moodustavad seal (koos puuduvatega) loogilise võrgu. Ainult et vahepeal lõppes bolševikel raha ja pärast on võimul olnud seltskond, kes lähtub põhimõttest, et strateegia on nõrkadele.

Jah, see vana plaan ei ole enam asjakohane, liiga palju on vahepeal soperdatud ja lõpuks on ka põhimõtted muutunud – elanikel on autosid suurusjärgu võrra rohkem kui nõukogude inimesele oli ette nähtud, ja elada tahame ka lahedamates tingimustes. On muutunud keskkonnanõuded ja tegelikult peaaegu kõik ettekujutused, mis Tallinnast peaks tulevikus saama. Ent seda enam on lõikavalt nukker, et see muistne plaan on viimane, mis plaani nime väärib.

Ja seega ei lähe Tallinnas midagi paremaks, kuni me ei vali etteotsa seltskonda, kes altkäemaksuvõtmise tööstusharuks muutmise asemel linna arendamisele pühendub.“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist