18.03.2023
Ats Miller
Olen viimasel aastal kirjutanud päris palju Ukraina sõjast. Ma ei tea suuremat ei Ukrainast ega sõjast (taktika mõttes), eks ole, sestap olen püüdnud ka tollest orkide röövretkest kirjutades pigem vaadelda aspekte, millest ma (ise usun, et…) ikka üht-teist tean. Olen püüdnud edasi anda, kuidas toimuv inimajaloo ja ühiskondlik-tehnilise arengu üldisemal taustal välja näeb ja seeläbi ennustada, mis järgmiseks juhtub. Ennustamine on muidugi tänamatu töö.
Ma kirjutasin möödunud aasta mais, et selle sõja on Venemaa tegelikult juba kaotanud, kuigi see vindub veel päris tükk aega.
Ma kirjutasin ka, et lähema kümne aasta jooksul muutub maailm tundmatuseni. Olen sedagi varem kirjutanud, et ega ma ju täpselt ei tea, millal tuleb üks või teine murdepunkt, ent II MS vormitud maailm lihtsalt peab otsa saama – uued tegijad on tõusnud ja vähemalt üks vanadest on langemas. Vene Impeerium kulutas läbi oktoobrimässu ja sellele järgnevate metsikuste ära oma arengupotentsiaali ja ajaloolise paratamatusega peab järgnema sajanditega mõõdetav tagasilangus.
Huvilised, muide, on välja otsinud üle-eelmise kümnendi arvutimängud, kus üheks stsenaariumiks oli sõda Ukrainas Lääne relvadega Venemaa vastu. Kommentaarides sellise võimaluse üle ainult irvitati. Ja siin me oleme…
Teisalt on juba aasta otsa vaetud stsenaariume alates mainitud tuumasõjast kuni Venemaa „rahumeelse” lagunemiseni suvaliseks hulgaks khaaniriikideks. Kumbagi neist ei ole ma ise väga tõenäoliseks pidanud (ja niipalju on mu ennustused senini täppi läinud). Olen olnud optimist selles osas, et ehk on mõnelgi orkil pisut mõistust ja see jama lõpetatakse kuidagi ära, ent selles osas on realiseerunud must stsenaarium – orkid muudkui tapavad edasi; saavad ka ise hulgikaupa surma, aga inimeste tapmist ei lõpeta.
Jah, uus faktor maailmas on tuumarelvad, nii et ajaloo lõpp ei ole tõepoolest välistatud, ent hoidkem siin külma pead. Ähvardusi kasutada tuumarelva tuleb Orkistanist järjest harvem, sedamööda, kuidas Lääne reaktsioon sellele on aina loium ja ma ütleksin isegi – tüdinum.
Esiork tahab elada. Tema lähikondlased ka. Nad on nõus surma saatma suvalise hulga teisi orke, aga ise nad surra ei taha. Kõige süngem arenguvõimalus siin on minu arvates see, kui neil bluff kuidagi käest ära läheb.
Tuumasõda ei alga nupulevajutusega. Mõned päevad tagasi ütles Ameerika Ühendriikide rahvusliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan, et hetkel nad ei näe põhjust arvestada võimalusega, et Venemaa kasutaks tuumarelva. Pentagoni pressiesindaja John Kirby on kommenteerinud, et muidugi nad jälgivad, ega selles suunas midagi liikuma ei hakka, kuid neil pole tõendeid, et Venemaa reaalselt selles suunas midagi teeks.
Ehk – ärgem laskem end lõdvaks, kuid hirmunud kiljumine pole ka asjakohane.
Ja üldse – tuumakonflikti me praktiliselt mitte kuidagi mõjutada ei saa. Kui asi niikaugele läheb, siis heal juhul saadetakse meile viisakusest postkaart, et kuulge, hakkas peale, kui te seda seenekujuliste pilvede järgi juba ise ära arvata pole osanud…
Kui Putin jääb pikemaks ajaks võimule, liigub Orkistan (juba praegu selgelt nähtaval kursil) suurema Põhja-Korea suunas. Suurema mitte ainult pindalalt, vaid suuremad saavad seal olema ka massirepressioonid, töölaagrid, mahalaskmiskomandod, tsensuur ja mobilisatsioon.
Mõned peavad seda arenguvõimalust ebarealistlikuks ja tavaliselt mitmel (vastandlikul) põhjusel. Nimelt ühelt poolt on orkid hetkel nii taltsad, et seda pole lihtsalt vaja, piisab välise info blokeerimisest ja vihkamise süstimisest oma telekanalite kaudu.
Teisalt ei saavat Venemaa seda endale lubada, sest näiteks internetiga on seotud ka siseriiklik pangandus ja maksusüsteem ja kuigi lojaalsetelt kodanikelt välismaareiside võtmine ei pane neid mässama, jõuab liiga suur osa orke äratundmisele, et Putini all läheb elu kuidagi aina närusemaks.
Kolmandaks on see väga riskantne, sest hetkel veel info liigub ja nähes enda lähedal repressioone hakkab ka kõige lojaalsem ametnik mõtlema, et millal tuleb tema kord.
Häda on aga selles, et Putinil jääb käike aina vähemaks. Mobilisatsioon kuulutati välja sellepärast, et muud ei jäänud üle. Teades, et mõjub päris suurele osale ühiskonnast äratuskellana. Kuidas sa hoiad sõjatehaseid kolmes vahetuses tööl, kui riigikassa on tühi? Muide, ohumärk on, et Putin on paaris oma kõnes maininud, et „nõiajahti” ei tule – ta valetab ju alati…
Pole mingeid tõsiseltvõetavaid märke, et Venemaa lagunema hakkaks. Küllalt tõenäoliselt muidugi tähendab (paratamatu) kaotus selles sõjas Putini lõppu. Aga mitte putinismi lõppu.
Jah, igasugused tegelased Venemaal loovad agarasti oma eraarmeesid ja sajand tagasi nõudis kodusõda üle 13 miljoni elu. Ent hetkel pole neist eraarmeedest veel mingit reaalset vastast regulaararmeele ega isegi mitte korrakaitsejõududele. Ei tohi unustada, et need sõltuvad ressursside osas „ametlikest” kanalitest ja neil pole ühiskonnas mingit laiemat kandepinda. Orkid ei ole praegu vähimatki valmis mässama.
Nii et me võime oodata „epideemilist akendest välja kukkumist” ja igasugust mõistuströövivalt sõgedat terrorit, kuid mitte kodusõda. Putin on väga hoolikalt kõrvaldanud (erinevate vahenditega: mõrvamisest ja valesüüdistustega vangistamisest eksiilini) igasuguse (organiseerumisvõimelise) opositsiooni.
Praegu toimub üks väga ebameeldiv protsess – nimelt sõja (sõjaolukorra) normaliseerumine. Me harjume, et on sõda. Me harjume, et orkid purustavad tsiviiltaristut, tapavad ja vägistavad tsiviilelanikke etc etc. Vägivalda kuhjub nii palju, et rahu on ettenähtavas tulevikus võimatu (nagu Lõuna- ja Põhja-Korea, Balkani konflikt, Armeenia-Aserbaidžaan etc).
Putinil on ainult üks eesmärk – võimule jääda. Mitte lõpetada hapnikupuudusega tänu väga kitsale kaelasidemele. Praegu mängib ta Lääne tüdinemisele Ukraina toetamisest. Küllalt tõenäoliselt proovib tema järglane, kes iganes see ka poleks, sama mängu jätkata – bluff, ähvardused, väljapressimine, mõõdutundetu valetamine ja terve skaala inimsust solvavat alatust.
Venemaa kaugeneb Läänest iga päevaga. Agressoriga ei soovita suhelda mingilgi tasandil, lisaks majanduslikele katkevad ka kultuurisidemed. Katkevad isiklikud kontaktid. Tekivad tõrked ideede levikul ja teineteisemõistmisel (ja seda just haritud, laiema silmaringiga ja üldse inimlähedasemate orkide osas). Barjäär või auk, millesse nad end ise kaevavad, muutub iga päevaga aina raskemini ületatavaks.
Nii et Orkistanis lähevad asjad enne paranemist veel palju hullemaks. Ja karta on, et päris pikalt.
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist