Ats Miller: me peame õppima päriselt riiki pidama, mitte jaurama selle üle, kas sobib öelda „neeger“

Arvamus,
©Uued Uudised
Liberaalne maailm on läinud kaasa protsessiga, mida on näha pildil. Meie tee see pole.

„Mustad elud ei loe… rohkem kui teised. Tõsiselt ka – igaüks, kes teisiti väidab, on rassist.

Ma ei oska ameeriklasi õpetada, kuidas oma ahvide mässuga toime tulla – noh, teate küll, sellega, mille kangelaseks on rasedat naist püstoliga kõhtu sihtinud retsidivist. Ainus, mille üle võib hämmastust tunda, on vast inimeste valikuline mõtlemine – seda statistikat, palju hukkub kinnipidamisel ja palju hukkub politseinikke või milline on valgete vägivald mustade vastu ja milline mustade valgete vastu, on juba piisavalt liikunud. Igaüks võib sellega tutvuda ja ometi…

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Mis kollektiivne süü? Orjapidamine ei olnud alguses üldse rassistlik, valgeid orje oli ka. Mustad olid lihtsalt odavamad – neid püüdsid Aafrikas neegrid ise ja müüsid alles sadamates valgetele.

Kogu sellesuunaline jauramine tähendab laias laastus seda, et on tekkinud liiga palju inimesi, kel pole oma eluga midagi peale hakata.

Teisalt, kui ameeriklased tahavad tegeleda oma lollaka briketiupitamisega, nende asi. Tahavad peksa saada ja selle poode lõhkuva kõntsa ees põlvitada, lasku käia. Päris lootusetud nad igatahes ei ole, Trump ju sai presidendiks, ent jätkem siinkohal ennustamine, kui palju neil jätkub julgust ja pealehakkamist taas suureks saada.

Veelkord, võib-olla osa neist tunneb mingit kollektiivset süüd ja võib-olla teevad nad ausaid pingutusi, et kõik inimesed sünniksid tõepoolest vabade ja võrdsetena, kuid… välja tuleb nagu alati.

Meil siin oli just taasiseseisvumispäev. Veider püha, mis ühest küljest muidugi tähistas meie jaoks Teise maailmasõja ja poolesajandise okupatsiooni lõppu, ent ei tohi unustada, et sedagi prooviti meie jaoks ära solkida, upitades rambivalgusse üht teatud poliitikut ja püüdes lõhkuda järjepidevust, justkui oleks sündinud mingi uus riik, millel pole õigust viidata Tartu rahule.

Ma kardan, et vabas Eestis sündinutele ei ole võimalik seletada, kui õnnelikud olid aastad 1988-91! Milline pööraselt hea tunne oli lehvitada sini-must-valget ja öelda, mida mõtled. Kui korraga leevenes rõlge sovjetipaine ja oli selge, et on vaid aja küsimus, mil lakkab olemast Nõukogude Liit, see kurjuse impeerium ja rahvaste vangla…

Õppisin siis mingi aja Rootsis ja mul polnud mingit kahtlust, et ma tulen tagasi. Nii palju lootust oli õhus, kuidas sai kahelda, et meist saab Põhjamaa, tööstusriik, Euroopa riik ja igatpidi tulevikuga, kasvav eestlaste rahvusriik.

Ka oma kõige süngemates ettekujutustes ei uskunud ma tõsimeeli, et meil läheb nii halvasti, nagu on läinud!

Ma alustasin neegritest sellepärast, et me ei kujutanud siis tegelikult ette, milline on maailm, kuhu me tahame kuuluda. Meie siht oli realiseerida põlvkondade unistus – olla ühes pundis lääneriikidega, kuhu me alati oleme tundnud end kuuluvat. Me olime kõigeks valmis, et saada Euroopa Liitu ja NATO-sse.

Saime.

Ja mis edasi – nagu autot taga ajanud peni, kui auto korraga seisma jääb…

Tõsiselt, mis edasi?

Mitte keegi peale meie endi ei aita meid. Kusagilt Euroopast vaadates on täiesti ükskõik, räägib mingi tühine miljon siin kolkas venet, inglist või mingit kohalikku murret. Sealt vaadates on täiesti ükskõik ka see, et nende piirides elab võib-olla kokku lausa miljon Venemaa kodanikku, kes on end maskeerinud (siin konkreetselt halli passiga), et pääseda kohustustest mõlema riigi ees.

Meie jaoks on põhiküsimus, kas mõnede, praegu veel suurte ja võimsate rahvaste teadvusse jõuab enne, kui on liiga hilja, et igasuguse inimrämpsu sissevedamine ei ole isegi mitte majanduslikult kasulik ja selle asemel, et jääda pelgalt koormaks sotsiaalsüsteemile (nagu rõhuv enamik), toovad nad lisaks kaasa omad konfliktid. Et see tume kari, keda ka Eestisse veetakse üliõpilaste nime all ja kes siin Bolti-Volti-Colti juures musta tööd teeb, on veel hea näide – nad küll ei jaga meie kultuuriväärtusi ja meie üliõpilastelt töö võttes teevad Eestile rohkem kahju kui kasu, aga nad vähemalt teevad midagi ja loodetavasti lähevad ühel päeval koju tagasi.

Tegelikult on paras jama ja liiga hea võimalus hämamiseks, et tsiviliseeritud inimesed on reeglina heledama nahaga. Asi ei ole ju nahavärvis, vaid kultuuris, mida inimene kannab. Ma ei tea, kas kellelgi on hea tunne, et me anname siin ukraina ja valgevene töölistele tööd ja maksame palka, mis ületab kordades selle, mida nad kodus saavad? Tõsiselt ka – selle hinnaga, et meie pereisad on Soomes-Norras-Rootsis?

Ehk mida on vaja selleks, et saada välja igavese odava tööjõu ja allhankemaa seisust? Kuidas saada välja lõksust, et istume suuremas osas endiselt väärtusahela kõige alumisel, kõige vähem kasu tooval astmel?

Muidugi loevad kõik elud. Rahvusriigi eesmärk lihtsalt on täiendavalt veel selles, et ka tulevikus oleks selle riigi loonud inimesi. Ja seega on ahvide mäss meie jaoks pseudokonflikt, oluline vaid niipalju, et see ei rebiks lõhki meie ainukest reaalset kaitset Venemaa eest.

Kuidas me oleme lasknud asjad niikaugele, et kloun presidendiametis annab vägivallavastase aumärgi vägivallaõhutajast perverdile?

Tegelikult on see puhtalt majandusliku ja vaimse iseolemise küsimus – sind ei austa keegi, kui sa iseennast ei austa. Eestlane on tegelikult ju väga salliv ja rahumeelne inimene – ei lähe ju keegi sellisele tänaval kallale, vast vaadatakse kerge kaastundega. Enamikule meist on ju sügavalt ükskõik, kepib naabrimees kitse, ämbrit või samasoolist, mörisema hakatakse siis, kui too tegelane üritab seda normiks muuta ja sokutab end seda lastele õpetama.

Ja selle asemel, et mõelda, kuidas ja mis hinnaga me saame elektrit pärast põlevkivimajanduse paratamatut peatset lõppu; kuidas väärindada oma puitu, et me ei müüks seda kõige madalama hinnaga Skandinaaviasse pasapaberipuuna; kuidas müüa maailmas puhtaid toiduaineid; mis võiks olla Eesti peamine turismimagnet; ja milline maksupoliitika toob siia kõige rohkem IT-, geeni- ja igasuguseid muid kõrgtehnoloogilisi väikefirmasid – selle kõige asemel arutame, kas tohib neeger öelda ja võib-olla peaks vanad Pipi Pikksuka raamatud kokku korjama ja ära põletama. Ja laseme end ärritada, kuidas meid mõnitab üks meid vihkav Brüsseli ametnik. Ja laseme jätkuvalt EAS-il solkida majanduskeskkonda. Ja raiskame enamasti mõttetult ära eurorahad.

Ja nii edasi. Põlvkond on pikk aeg – kas pole viimane aeg õppida päriselt riiki pidama?“

Ats Miller, kolumnist ja kirjanik

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused