Ats Miller: meie mees Washingtonis

Arvamus,
©Erakogu
Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller kirjutab sellest, et ainus kellele Eestil on Venemaa kontekstis loota, on NATO ja sealt omakorda USA. Loeb see, kes on Valges Majas.

„Me kõik oleme kuulnud Maslow’ püramiidist – põhivajadused all, „kõrgemad” üleval; mõte on selles, et eneseteostus võib pisut oodata, kui on külm ja nälg. Umbes sama asi on ka riikidega, esmane on nende võime üldse riigi kui sellisena eksisteerida (sest muidu on ju kõik edasised arutlused parema juhul teoreetilised).

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Eesti Vabariigi puhul on selliseks esmaseks eksistentsiaalseks ohuks arusaadavalt Venemaa – riik, mis läbi viimaste sajandite on püüdnud eestlust likvideerida, mis on meid okupeerinud ja seda kasutades asustanud siia eestluse hävitamiseks kolonistide kogukonna (mida, muide, meil oleks rahvusvahelise õiguse alusel olnud õigus repatrieerida). Mis jätkuvalt peab Eesti iseseisvust veaks ja teeb kõik, mis nende võimuses, et Eesti positsiooni maailmas nõrgestada. (Ja isegi siin, Uutes Uudistes hakkab alati kari vene trolle kommentaariumis kiunuma, niipea kui Venemaa kohta halvasti öeldakse…)

Midagi ei ole teha, Eesti kõige tähtsam probleem, mis jätab kaugele maha kõik teised, on enda kaitsmine Venemaa eest, ja siin ei ole samuti eriti midagi pikalt mõelda – ainus, millele loota tasub, on NATO, ja see omakorda oleks naljanumber ilma USA-ta. Seega pole midagi teha – võrreldes sellega, mis mees täidab Washingtonis presidenditooli, on üsna ükskõik, kui totaka topisega me siin iseend nöögime.

Ja kuigi me suurt midagi teha ei saa (täpsemalt, üht-teist saame, aga sellest allpool), on igal juhul põhjust pingsalt jälgida USA presidendivalimiste kulgu. Hetkel on veel vara lõpliku kindlusega öelda, kuid vastamisi võivad sattuda Donald Trump ja Bernie Sanders. Mida see meile kaasa toob?

Donald Trump. Hm, kloun? Jah, teatud mõttes küll. Teisalt, ta võib ju näiteks Putinit sõbraks nimetada, ent Venemaale pole ta ju teinud mitte üht järeleandmist, pigem vastupidi. Trump on alustanud USA majanduse kaitsmist Hiina sigatsemise eest (see ei ole vaba majandus, kui USA turg on Hiina firmadele lahti, Hiina oma aga USA omadele suletud). Trump on võtnud karmi hoiaku Iraani suhtes. Ta on astunud ka samme, mille õigsust näitab aeg, kuigi teatud loogikat võib neis näha – jutt on suhetest Põhja-Koreaga ja otsusest osa vägesid Lähis-Idast ära tuua.

Kõik need teemad vajaksid omaette pikemat käsitlust, kuid lühidalt: Põhja-Koread toetavad Venemaa ja Hiina (võiks öelda, et hardast imetlusest ja igatsusest, aga muidugi pole see nii lihtne) ja mingit head lahendust seal ei ole; las ta siis olla, peaasi, et see paranähtus ohtlik ei ole…

Lähis-Idas pole olnud häid lahendusi läbi kogu inimkonna teadaoleva ajaloo. Viimaste põlvkondade praktika on näidanud, et ainuke tervemõistuslik, suutlik ja usaldusväärne punt sealmail on Iisrael. Araabia maailm sai I ja II ilmasõjas, kus neid sisuliselt isegi mitte mängu ei võetud, oma õppetunni kätte ja möödunud sajandi keskel näis päris suur osa sellest tsiviliseeruvat.

Paraku läheb neil sellega – kõige paremal juhul valgustatud monarhias – ikkagi sajandeid, sest „rahva võim” on sealkandis tähendanud häda ja ikaldust, massimõrvu ja džihaadi ilgete diktaatorite türannia all. Kas tasub osaleda mängus, kus võita ei ole võimalik? Las podisevad seal omas mahlas…

See viimane avab väga hästi kõige suurema ohu Trumpi USA-ga seoses ja see on – meie endi tölplus. Trump toetab neid, keda on mõtet toetada. Neid, kes omakorda näevad nii välja, et neist on raskel hetkel liitlasena asja. Trumpi sõnumit NATO-le võib tõlgendada ka nii, et, kurat, tehke ise ka midagi!

Selge, et USA tahab midagi selle eest vastu, kui alati, kui on mingi jama, peavad nemad kastanid tulest välja tooma. Minimaalselt siis toetust ja mõistmist ja kaasalöömist oma võimaluste piires. Mitte olematuid kaitsekulutusi ja USA vastu hääletamist selles ÜRO-nimelises tsirkuses, kus igasugused kannibalid end välja elavad, et endale rohkem humanitaarabi nõutada…

(Ka ÜRO on omaette pikk teema ja kahtlemata pole see äsjaväljendatud suhtumist päris ära teeninud. Ent kuigi sinna kuulumine on tänases maailmas teatud mõttes vältimatu, tasub üle mõelda, et see organisatsioon tekitati Rahvasteliidu asemel muuhulgas ka sellepärast, et Rahvasteliitu kuulusid Eesti, Läti ja Leedu, aga Venemaa oli agressorina välja visatud. Ja see pole täitnud praktiliselt ühtki ootust-lubadust, mis selle asutamisdokumentides kirjas.)

Bernie Sanders. Vasakpoolne patsifist? Jah, muuhulgas ka seda. Ta hakkab väga ilmselt tõsiselt tegelema keskkonnaprobleemidega ja temalt on oodata pehmemat suhtumist rahvusvahelisel areenil. Meie jaoks on muidugi kõik muu irrelevantne peale selle, kas ta suudab piisavalt usutavalt üleval hoida NATO heidutust, et Venemaa ei hakka siin Ukrainat või Gruusiat korraldama, Tšetšeeniast rääkimata?

Või sõnastame küsimuse niimoodi – ega vist ükski tõsiseltvõetav tegelane ei kahtle, et Venemaalt on oodata mingit sigadust iga kord, kui vähegi võimalus avaneb – Pronkssõduri-mässust Krimmi-mõõdulise sissetungini välja. Sanders räägib liitlassuhete tähtsusest ja on väljendanud avalikku põlgust igasuguste jupijumalatest kõrilõikajate, sh Putini vastu. Paraku oleme tõsises hädas, kui viimane sügavalt järele mõtleb ja jõuab otsusele, et põlguse elab ta üle, ent Sanders ju ei tee midagi, ainult mögiseb…

See on see koht, kus mulle isiklikult meeldiks väga eksida. USA on siiski praktiliselt alati käitunud Eesti suhtes usaldusväärse partnerina, mis sest, et meie vähese taipamisvõimega lasteaialapsena aeg-ajalt „imperialistide” suunas uriseme – no pole midagi teha, nõukaaja pärand on nii sügavalt kontides… Ehk siis selles osas USA-s arvatavasti muutusi ei tule, ükskõik kumb kandidaat võidab. Seega vast saame endale lubada tugitoolis tahapoole naalduda ja mängu ilu nautida.“

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused