Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ats Miller: meie tulevik Matrixis

04.11.2021
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.
© UUed Uudised

„See mõtisklus on inspireeritud mitmest asjast – esimeseks muidugi Facebooki emafirma nimemuutusest („Meta”), aga samavõrra teatest, et Yahoo lõpetab teenusepakkumise Hiina turul. Ja kuigi see võib esmapilgul näida meelevaldne, tuleb lühidalt juttu ka Talibani „rohepöördest” ja Valgevene hübriidsõjast naabrite vastu.

Selle viimasega on tegelikult lihtne – Lukašenko sõnum on ju selge: loobin teile muudkui üle piiri prahti, kuni lõpetate irisemise, kuidas ma oma holoppe kohtlen. Digitehnika tulevikuga on see seotud niivõrd, et suurema osa ajaloost on kõrgema moraaliga inimesed-riigid olnud selges halvemuses madalama moraaliga vastaste suhtes. Valgevene piiridel toimuva jama lõpetamiseks oleks vaja vähem kui viite automaadivalangut, aga siin me oleme – see ülbe diktaator on tsiviliseeritumatel riikidel nagu furunkel tagumikus.

Ja konnotatsioon arengutega virtuaal- või laiendatud reaalsuses tuleb keskmise pihunühkerdaja totaalsest võimetusest mõista, et kusagil piinavad ja tapavad loomastunud kahejalgsed reaalseid inimesi ja uputavad piina- ja surmakarjed „inimõiguslaste” viginasse pantvangide – antud kontekstis alates oma rahvast ja lõpetades reaalsete sõjapõgenikega – olukorra üle.

Kas olukord Afganistanis on hull? Jah, on. Kas Talibani võimuletulek võib tähendada miljonite näljasurma? Jah, võib. Kas islami-„teadlased” tegelikult üldse saavad aru, milleks oli mõeldud rohepöörderaha, mille kohta nad nüüd ütlevad, et võiksite seda edasi maksta? Kolm korda võite arvata. Ja kui seda raha makstaks, siis kas see läheks millekski tegelikkuses rohelisega seonduvaks? Kange tahtmine on öelda, et kui kellelgi on vaja kolm korda arvata, siis see juba ületab ta ajurakkude arvu – ent sõnastagem viisakamalt: eelpoolkirjeldatud reaalsusest hälbimist illustreerib fakt, et tõepoolest leidub läänes inimesi, kes arvavad, et võiks.

Maailm keskmise nutisõltlase ümber hakkab sulguma. Ja nagu ikka, on kõige halvemas olukorras lapsed. On juhtunud asi, mida varem ajaloos kunagi ei olnud – vilkuv ja plänniv pihusuurune asjandus on võimeline arenemata kahejalgse tähelepanu köitma sisuliselt piiramatult. Jah, füsioloogilised vajadused (toit, tualett, uni) kirjutavad selle teinekord üle, ent põhimõtteliselt jääb ju ikkagi vaid imestada, kui vähe on vaja, et kaotada huvi igava, halli ja pingutust nõudva pärismaailma vastu.

Kuivõrd õppisin möödunud talvel üle inimkonna infotehnoloogiate arengulugu, tekkis mõttes hulk paralleele trükitehnika ja interneti vahel. Niikaua, kui kirjakunst ja elektrooniline suhtlus olid väheste privileeg, ei eksisteerinud sisuliselt mingeid piiranguid. Natuke aega (omal ajal paar põlvkonda, nüüd paarkümmend aastat) pärast seda, kui uus info liikumise moodus haaras juba arvestatavaid masse, ärkasid kaks kildkonda – tagurlased ja „kaitsjad”; praktikas on need, muide, osaliselt kattuvad.

Esimene oli omal ajal katoliku kirik – nende Index Librorum Prohibitorum oli olemuselt täpselt seesama tsensuur, mis praegu tugevneb Hiinas ja mida me siin nägime Nõukogude okupatsiooni aegadel. Selge ju, et kivinenud, totratel dogmadel – sisuliselt pettusel – baseeruv maailmasüsteem vajab kaitset tõe eest: hiinlastel keelatakse lugeda demokraatiast ja inimõigustest samal põhjusel, miks mainitud kristlaste keelatud raamatute nimekirjas olid heliotsentrilist maailmasüsteemi käsitlevad teosed.

„Kaitsjatega” on lugu keerulisem, sest iga vähegi terve mõistusega inimene saab aru, et oleks ülimalt ebainimlik lasta laste ajudel hapuks minna, kallates sinna natukegi läbiproovitud ja praktikas end õigustanud teadmiste asemel suvalist infosolki. Paraku ronivad selle niiväga inimliku mõtteviisi kaabuserva alla ka kõik need, kes oma sigadusi niimoodi varjata tahavad või – teises otsas – lihtsalt pahelisest kontrollifriiklusest kaaskodanikke kiusavad.

Info piiramisel on paraku tagajärjed ja ajaloost võib neid küllaga leida (näiteks Frank Thadeusz, „No Copyright Law: The Real Reason for Germany’s Industrial Expansion? – ideede vaba levik viis 17.-18. saj Saksa teaduse ja tehnika Inglismaa ja Prantsusmaa omast ette). Ka Nõukogude Liit määras end järjest süvenevale vaimsele mahajäämusele – kuni ei suutnud üheski mõttes enam vaba maailmaga sammu pidada.

Selles kontekstis jääb ainult soovida Hiinale head teed minna. Jah, Hiina võib paar põlvkonda maailmale nuhtluseks olla, kuid piltlikult öeldes on nad juba nöörist tõmmanud ja torus kohiseb loputuskastist allavoolav vesi. Lõpp hea, kõik hea.

Siinkohal ei pääse muidugi kiuslikust küsimusest, et aga mis siis, kui Hiina mudel on tõepoolest parim ja mitte nemad, vaid ülejäänud inimkond kuulab praegu pealetõmmatud vee kohinat?

Või küsides natuke teistmoodi – kas me ei ole ületanud piiri, kus reguleerimata infovoog ületab inimese vastuvõtuvõime ja – deduktsiooniastmeid natuke vahele jättes – viib nii sügava hälbimiseni reaalsusest, et tsivilisatsioon ei suuda end enam üleval pidada? Sarnaselt Pierre Boulle „Ahvide planeediga” (1963, ek 1973), kus inimesed ainult pasjanssi ladusid ja kui ahvid nad lõpuks linnast välja ajasid, ei olnud neil käes isegi mitte püssid, vaid ratsapiitsad…

Ja mis siis, kui näiliselt vaba internet muutub omalaadseks tsensuurirelvaks, kusjuures olukord on veel hulga halvem kui katoliikliku või kommunistliku pimeduse märatsemise aegadel – „tühistamine” ei järgi isegi mitte mingit läbimõeldud ideoloogilist agendat, vaid lähtub kõige madalamatest antiintellektuaalsetest luuludest? (Märkus: nn Cancel Culture ellu kutsunud seltskonna võimekus seda praktiliselt juhtida on omaette pikk teema…)

Aga kuidas teisiti on võimalik minna näiteks Tõnis Mäe kallale? Kas Tõnis Mäe väärtust lauljana muudavad kuidagi tema vaated? Ei, see on täpselt seesama, kui pärast Neeme Järvi põgenemist NL-st katkuti raamatutest välja tema nime mainivad leheküljed.

Või kuidas teisiti on võimalik nõuda, et (näiteks Inglismaa) ülikoolides õpetataks Euroopa filosoofide asemel mingeid poliitkorrektselt sobivamaid? Kas Euroopa filosoofe õpetatakse kõrgkoolides rassismist või rohkem sellepärast, et tänapäeva tsivilisatsiooni mõttelugu toetub nende töödele ja tegelastelt, kelle panus piirdub siiani lõkke ümber ümisemisega, pole suuremat võtta?

Kogu eelneva jutu mõte on, et jah, me läheme virtuaalreaalsusse. Me ei „lähe” sinna kuidagi rivisammul ja nagu ikka, tulevad suured muutused tihti märkamatult. Ent me ei tohi hetkekski unustada, et kõik need virtuaalsed ja laiendatud reaalsused saavad eksisteerida ikka ainult reaalses maailmas (nende n-ö peal, lisaväärtusena).

Ja seega – me ei peaks üldse välja tegema, et sotsiaalmeedias levivad lameda Maa teooriad. Oluline on ainult see, et seal ei mõrvataks edasiviivaid mõtteid.“

Ats Miller, kolumnist