Ats Miller: Meie võimalused tehisintellekti maailmas

Arvamus,
Väikese moblaga on tegelikult isegi teksti kirjutamine paras piin, andmetöötlusest rääkimata. (Foto: Scanpix)

„Läbi kõigi mu eelmiste artiklite on mõttekäigud võimalikest tulevikest jõudnud kokkuvõtlikult tõdemuseni – möödapääsmatu on kaitsevõime; selleks, et meil oleks siin üldse mingit elu, tuleb panustada tuumaenergiasse ja selleks, et me rahvana püsiks, haridusse.

Järele mõeldes on need kolm komponenti just sellises ajalises järjestuses: sõjaline kõige vahetum, aatomivõimekus järgmiseks ja haridus põlvkondade lõikes. Ja ükski neist ei anna elulootust mõlema teiseta – hariduseta (või laiemalt tõsiseltvõetava ja kadestatava vaimsuseta) ei ole meid lihtsalt olemas; vähe jääb hariduseks ja üldse arenguks järele, kui me muudkui maksame ülemõistuse energiaarveid ja garanteeritud elektri jaamadele lähemale eelistavad kolida ka serverifarmid, milleta ikkagi ei saa rääkida IKT-st (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia; ja ärgu tuldagu rääkima, et ühendume… kodulehte võid sa kusagil Jänkistanis või Kagu-Aasias hoida, vahet pole; ka arvutusvõimsus on tööstusharu, mis õigesti kasutatuna on ütlemata kasumlik); ja kui meid riigina olemas pole, pole haridusestki muud rõõmu, kui et vast on lihtsam neil, kes tsivilisatsiooni pääsesid.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Tehisintellektist rääkides tuleb üle korrata paar kõige tähtsamat elementaarset asja, mis, tundub, kipuvad kuidagi raskesti mõistetavad olema ja seetõttu on selleteemaline diskussioon enamasti n-ö märgist mööda.

Me räägime arvutus- või digitehnika arengust. Küsimus pole „täiesti inimesesarnase” homunkuluse või androidi loomises, mis tõesti on raske ülesanne, kui sõnastada seda nii, et „kuidas luua masin, mis metsas seeni korjates värsse komponeerib ja sealjuures seda kõike naudib” (tsitaat mälu järgi; aga sellesuunalisi mõtteavaldusi on lademes…)

Ja pealegi olla selline masin olemas, nimeks inimene… Esiteks, selle olemasoleva masinaga on see mure, et see isegi ei loe raamatuid ega tegele näiteks ristpistes tikkimisega, vaid joob ja peksab naist-lapsi. Ja teiseks jõuab palju-palju, suurusjärkudes enne, kui masin muutub tõeliselt ennasttunnetavaks (ehk saab päriselt ka aru, et eksisteerib ja on teadvuslik), kätte see aeg, kui see teeb praktiliselt kõike inimesest paremini; sealhulgas (!) füüsiliselt täiusliku kaaslasena.

Vaadake, IKT andis juba tükk aega tagasi teatud hulgale inimestest võimaluse piirata enda jaoks vahetuid inimlikke kontakte – tõmbus ju teatud seltskond n-ö tagatubadesse ja istus päriselu asemel jutukas juba siis, kui tehniliselt oli võimalik edasi anda ainult teksti. Mõni psühholoogiat õppinu oskab minust palju paremini selgitada, kuidas sotsiaalne võimekus on üks keeruline, koos inimese muude kognitiivsete võimetega arenenud mehhanism, ja kui suurele hulgale inimestest on see endiselt – kõige viisakamalt öelduna – väljakutse.

Jättes kõrvale kõik selle, kui rumalat ja ohtlikku eksperimenti me siin praegu selle lollaka koroonapaanikaga enda peal läbi viime, on IKT-vahendite ellu tungimine ja tihti päriselu asenduseks trügimine trend, mis praegu veel suhteliselt märkamatult paigalt võtab, tulevikus aga kõiki elu aspekte väga oluliselt mõjutama hakkab.

Alustada tuleb muidugi kõigile tuntud mobladest – kui väike ja halb on see seade tegelikult infotöötluse mõttes! Sel pole klaviatuuri, ehk sellel mingi mõistliku teksti loomine on umbes sama piinarikas tegevus kui savitahvlite aegadel; selle ekraan on imepisike, see ei sobi detailide edasiandmiseks, vaid kõigest sisuliselt n-ö karikatuuritasemel üldkujutiseks. (Jah, see on varasematega võrreldes väga hea sideseade, lisaks talutav fotoaparaat ja kõlbab ka muusikapleieriks.)

Ent pigem on mobla kusagil poolel teel tõelise inimtunnetuse ja selle kangi vahel, millega tuntud katses rotid ajju viidud elektroodide abil end rahuldasid. Aga vaadake, kui paljudele ainult sellest piisab! Ja püüdke ette kujutada, mis saab siis, kui meie ümber tekib terve kiht virtuaalset reaalsust, mis tõepoolest on hulga kenam, puhtam, inspireerivam ja igas mõttes ihaldusväärsem kui see kõle ja külm hallus, mis akna taga laiutab.

Digitehnika tungib meie ellu kahelt poolt ja ühel päeval saavad need muidugi taas kokku – tekib järjest rohkem „intelligentseid” masinaid (jutumärgid sellepärast, et enamasti reklaamitakse selle nime all ikka väga primitiivseid vidinaid) ja teiselt poolt muutub odavamaks kujutist näitav pind (ekraan, aga mitte ainult). Selle tee loomulik lõpp on, et sul võib ka viimases paneel- või kipskuudis avaneda vaade, ütleme Veneetsiale; ja sealjuures realistlik vaade, kuni sa ei ürita aknast välja ronida.

Keegi mõtleb kõiki neid vidinaid välja. Keegi treib nende jaoks tarkvara. Ja keegi peab tegelema ka nendega, kes saavad närvivapustuse, kui eelmises lõigus mainitud projektsioon ühel hommikul ei tööta. Rääkimata privaatsusest, uut liiki küberkuritegevusest, meelelahutuse muutumisest järjest interaktiivsemaks (virtuaalselt muidugi) ja tuhandest muust asjast, kuni riistvara konfimiseni.

Asja tumedam külg on, et meil on väga raske võistelda või üldse kaardilgi olla Hiina ja India meeletute masside taustal. Jah, IKT-ga on võimalik tegeleda võrreldes, ütleme, lennukiehitusega, naeruväärselt väikese alginvesteeringuga. Aga seesama kehtib ju mitte ainult mainitud kahe mammuti, vaid suurema osa maailma kohta, alates Kagu-Aasiast, lõpetades Lõuna-Ameerikaga.

Seega ka digimaailmas sõltub meie saatus ikkagi sellest, millises tootmisahela otsas me oleme – kui hästi me kõigest toimuvast üle käime. Kas me mõtleme ise midagi välja või ainult häälestame-kohandame seadmeid ja tarkvara, mille mitte ühtki tingimust me sisuliselt muuta ei saa. (See on pikem jutt – utoopiline oleks siia saada neid tehaseid, kus, ütleme, protsessoreid tehakse, ent me ei jõua ka kuhugi, kui üritame midagi teha Hiina rämpsust, millest, piltlikult öeldes, moodustab üheksa kümnendikku pealtkuulamisseade ja uiguuride sunnitöölaagri taak…)

Veel tasub meenutada, et mis näiteks eristab viimast Wordi tekstieditori veerandsajanditagusest? Ainult hulk pildikesi… Aga avaneb see sama kaua – miljon korda võimekamal arvutil! Või küsime teistmoodi – mis sööb ära tänapäeva arvuti tohutu võimsuse (võrreldes veerandi- või poolesajanditagusega)? Annan sellele meelega ebakorrektse vastuse – katse tuua suhtlus sellega alla kõige juhmima ühiskonnaliikme tasemele.

Viisakam vastus on interaktiivsus, aga ei tohi unustada, et see on vaid pealispind – me elame maailmas, kus igat liiki eluasendajad muutuvad järjest võimekamaks. Ja sealjuures on riistvara teatud mõttes ette rebinud – kogu see värk on odavalt ja seetõttu kujuteldamatult halvasti programmeeritud; meie arvutustehnika käiab enamik aega ringi vigu täis mõttetust.

Veelkord, kaua-kaua enne seda, kui sünnib tõeline tehisintellekt, elame keset tehnikat, mis justkui oleks elus, ja näeme asju, mis tunduvad reaalsed – mõlemat, kuni me eriti ei süvene. Mida me aga enamasti tee; osaliselt sellepärast, et seda lihtsalt ei ole vaja.

Ja endiselt on selles maailmas eelis neil, kes sellest üle käivad.“

Ats Miller, kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused