Ats Miller: mida ühist on Wagneril, Trumpi Lähis-Ida rahukaval ja Kemal Atatürkil

Arvamus,
- Updated
©Erakogu
Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller kirjutab sel korral välispoliitikast Venemaa ja Lähis-Ida kontekstis.

„Tunnistagem, et pealkiri on selles mõttes tüüpiline klikipüüdja, et sellele saab vastata mitmel moel, millest mõned on vaimukad ja praktiliselt kõik märgist mööda.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ali Rıza oğlu Mustafa, kes sai hiljem tuntuks Kemal Atatürki nime all, oli Thessalonikis sündinud albaanlane, kelle õlule langes mitmete asjaolude kokkujuhtumisel Türgi jaluleupitamine. Tema juhtimisel sai igas mõttes pankrotistunud Osmanite impeeriumi ühest räbalast sajanditaguses mõõtkavas progressiivne, ilmalik, inimväärika elu poole püüdlev, servast demokraatia ja läänelikkusega flirtiv riik. Nüüd on see kõik tasapisi taandumas, Türgist on taas saamas islamikõntsane sünge ja agressiivne diktatuur.

Wagner on Vene palgaarmee, mille Süürias tegutseva osa ameeriklased kahe aasta eest likvideerisid. Selle kohta on Ants Laaneots kirjutanud ERR-i väga hea ülevaate, kuid antud artikli kontekstis lubatagu rõhutada peamist – Wagneri-taolised moodustised on osa venelaste hübriidsõja arsenalist, need on katse tekitada sõjalised jõud, mis toimiksid teatud mõttes õiguslikus vaakumis.

Mida sisuliselt tähendasid USA korduvad ülepärimised Venemaa sõjaväebaasist ja korduvad monotoonsed vastused: „Meie omasid seal pole!”? On tuhandemeheline armee, mis koosneb venelastest. Sel on vene relvad, seda finantseeritavad venelased ja see täidab Venemaalt tulnud käske – ja Venemaa kinnitab, et neil pole sellega mingit seost… Natuke selle üle mõtiskledes on maailmas siiski asjad korras selles mõttes, et ameeriklased ei saanudki teisiti toimida kui nad toimisid – hävitasid selle üksuse täielikult, tappes umbes kolmandiku, haavates teist kolmandikku ja purustades praktiliselt kogu nende raskema lahingutehnika.

Trumpi Lähis-Ida rahukavasse, mida aastaid koostati ja mille araabia liidrid nüüd kõva sõimu saatel pikalt saadavad, ei ole vaja isegi süveneda – niigi oli algusest peale selge, kuidas sellega läheb. Ühte artiklisse ei mahu, miks üldse sündis Iisraeli riik; võib ju killutseda, et eks see oli Stalini jaoks lihtsalt üks segadusetekitamise sigadus, kuni ta avastas, et kui tekkis väikseimgi võimalus Punaimpeeriumist minema kolida, leidsid kõik vähegi väärt inimesed endas juudi verd…

Eks need rahukavad üks selline mäng ole, et iga natukese aja tagant tule džihaadisõgedike käest küsida, kas olete juba piisavalt peksa saanud… Selge ju, et Iisraelil ei ole mingit põhjust saavutatut käest anda, kuni nad kõigist konfliktidest võitjana välja on tulnud ja riigil hästi läheb; teisalt on ka palestiinlaste ja laiemalt araablaste liidrid end nurka värvinud ja enne peab halvemal juhul mitu põlvkonda vahetuma, kui ulgumise ja hammaste kiristamise järele võib jätta.

Need mainitud kolm asja saavad kokku selle koha peal, et kogu Lähis-Ida on selgeks näiteks, et õiglus, mõistlikkus ja hea tahe ei ole inimeste põhiomadused. Ma olin üsna väike, ent mäletan vanaisa reageeringuid Yom Kippuri sõja ajal (1973). „Noh, kas teevad Iisraelile ära…”, „Noh, kas teevad ära…” Ja siis: „Eh-eh, ei. Lehtedes on vaikus. Järelikult said peksa…” (Pisarate orus toimunust, kus iisraellased üle poole tuhande vene tanki ja muu soomusmasina puruks lasid, kuulsin aastaid hiljem Soome televisioonist.)

Ühest küljest näib, et meil ei ole Lähis-Idaga erilist asja, teiselt poolt on praktiliselt kõigis tegelikkusest lähtuda püüdvates sõjalistes, poliitilistes või ilukirjanduslikes stsenaariumites saanud kolmas ilmasõda alguse just sealt. Wagneri koha pealt – mis te arvate, mis oleks juhtunud, kui USA oleks samasugune udupäiste lödipükste kari nagu Euroopa Liit? Varsti mööbeldaks mõni „sõltumatu palgaarmee” Ida-Virumaal ringi ja Venemaa röhitseks kalapilguga, et nemad ei tea midagi, ega teeks väljagi EU hambutust kädistamisest.

Osmanite Türgi sai saja aasta eest korralikult kere peale. Mõjuala Euroopa mandril on enam-vähem mülkast välja tulnud, aga Väike-Aasia degenereerub. Ja miski ei paista aitavat – no vajub tagasi…

Kõige selle valguses lubatagu ära tuua vana anekdoot: räägib Vene kindral saalitäiele ohvitseridele, et sõda Hiinaga tuleb. Et see, et neid on nii palju, ei loe – näete ise, juute on sadu kordi vähem kui araablasi, aga nad võidavad alati. Mõtlik vaikus saalis ja siis küsib keegi: „On meil piisavalt juute?”

Asi pole muidugi otseselt Iisraelis ega sealsetes elanikes, kuigi Iisrael võiks meile nii mõneski osas eeskujuks olla – aga neil on ka vaenlastest ümbritsetuna asi teravam ja eksimisruum praktiliselt puudub. Ja kahjuks ei mahu siia ka pikem analüüs, mis kõik oleks Lähis-Idas teisiti (näiteks kui määratult hillitsetum oleks Venemaa), kui Osmanite impeerium oleks mingilgi kujul alles jäänud.

Mulle isiklikult ei mahu pähe, kui lootusetult, inimsust mõnitavalt, üle igasuguse piiri karjuvalt lollakad on sellised tegelased nagu Francis Fukuyama oma ajaloo lõpuga – millise määrani peab inimene olema suuteline reaalsust ignoreerima, et tulla tõsise näoga rääkima, et veel-veel natuke ja me kõik võtame üksteisel käest kinni ja sammume cumbaja’d lauldes paradiisi?

Need pealkirjas mainitud kolm asja on aastatuhandest aastatuhandesse korduvad mustrid – naabrite kallal sigatsemine formaalselt sõltumatute röövlijõukude abil, suhteliselt helged perioodid vallutustele orienteeritud impeeriumite ajaloos pärast tõsist peksasaamist (kuni need täielikult hävides millekski muuks ei transformeeru) ja religioosne hullus, mis ei lase kaaludagi mõistupäraste lepete võimalust.

See ei tähenda, et me ei võiks pürgida parema elu poole. Et me ei võiks uskuda, et sobivates oludes on inimene heatahtlik ja uudishimulik olend. Ent see ei muuda midagi tõdemuses, et sa saad seda endale lubada, kui sul on piisavalt toekas sõjanui nende vastu, kes proovivad sind ära süüa. Sel sajandil ja ilmselt ka järgmisel ei muutu demokraatia võitmatuks, tõsiste alternatiivideta maailmakorraks. Sõjaoht ei kao maailmast kuhugi.

Meil jääb ainult loota, et sünnib inimesi, kes on suutelised terveid riike paremusele pöörama. Ja inimesi, kes vaatamata sellele, et nende taga seisab tohutu jõud, vähemalt proovivad kõigepealt heaga. Ja veel parem, kui need inimesed, aru saades, et heaga ei saa, on ühtlasi suutelised kõige markantsematele kõntsakottidele koha kätte näitama.

Ja kõige lõpus väikerahvana – et meil jätkuks taipu valida õigeid liitlasi ja samas olla piisavalt tugevad, et meid omakorda liitlasena arvestataks.“

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused