Ats Miller: mida ühist on Wagneril, Trumpi Lähis-Ida rahukaval ja Kemal Atatürkil

Arvamus,
- Updated
©Erakogu
Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller kirjutab sel korral välispoliitikast Venemaa ja Lähis-Ida kontekstis.

„Tunnistagem, et pealkiri on selles mõttes tüüpiline klikipüüdja, et sellele saab vastata mitmel moel, millest mõned on vaimukad ja praktiliselt kõik märgist mööda.

Ali Rıza oğlu Mustafa, kes sai hiljem tuntuks Kemal Atatürki nime all, oli Thessalonikis sündinud albaanlane, kelle õlule langes mitmete asjaolude kokkujuhtumisel Türgi jaluleupitamine. Tema juhtimisel sai igas mõttes pankrotistunud Osmanite impeeriumi ühest räbalast sajanditaguses mõõtkavas progressiivne, ilmalik, inimväärika elu poole püüdlev, servast demokraatia ja läänelikkusega flirtiv riik. Nüüd on see kõik tasapisi taandumas, Türgist on taas saamas islamikõntsane sünge ja agressiivne diktatuur.

Wagner on Vene palgaarmee, mille Süürias tegutseva osa ameeriklased kahe aasta eest likvideerisid. Selle kohta on Ants Laaneots kirjutanud ERR-i väga hea ülevaate, kuid antud artikli kontekstis lubatagu rõhutada peamist – Wagneri-taolised moodustised on osa venelaste hübriidsõja arsenalist, need on katse tekitada sõjalised jõud, mis toimiksid teatud mõttes õiguslikus vaakumis.

Mida sisuliselt tähendasid USA korduvad ülepärimised Venemaa sõjaväebaasist ja korduvad monotoonsed vastused: „Meie omasid seal pole!”? On tuhandemeheline armee, mis koosneb venelastest. Sel on vene relvad, seda finantseeritavad venelased ja see täidab Venemaalt tulnud käske – ja Venemaa kinnitab, et neil pole sellega mingit seost… Natuke selle üle mõtiskledes on maailmas siiski asjad korras selles mõttes, et ameeriklased ei saanudki teisiti toimida kui nad toimisid – hävitasid selle üksuse täielikult, tappes umbes kolmandiku, haavates teist kolmandikku ja purustades praktiliselt kogu nende raskema lahingutehnika.

Trumpi Lähis-Ida rahukavasse, mida aastaid koostati ja mille araabia liidrid nüüd kõva sõimu saatel pikalt saadavad, ei ole vaja isegi süveneda – niigi oli algusest peale selge, kuidas sellega läheb. Ühte artiklisse ei mahu, miks üldse sündis Iisraeli riik; võib ju killutseda, et eks see oli Stalini jaoks lihtsalt üks segadusetekitamise sigadus, kuni ta avastas, et kui tekkis väikseimgi võimalus Punaimpeeriumist minema kolida, leidsid kõik vähegi väärt inimesed endas juudi verd…

Eks need rahukavad üks selline mäng ole, et iga natukese aja tagant tule džihaadisõgedike käest küsida, kas olete juba piisavalt peksa saanud… Selge ju, et Iisraelil ei ole mingit põhjust saavutatut käest anda, kuni nad kõigist konfliktidest võitjana välja on tulnud ja riigil hästi läheb; teisalt on ka palestiinlaste ja laiemalt araablaste liidrid end nurka värvinud ja enne peab halvemal juhul mitu põlvkonda vahetuma, kui ulgumise ja hammaste kiristamise järele võib jätta.

Need mainitud kolm asja saavad kokku selle koha peal, et kogu Lähis-Ida on selgeks näiteks, et õiglus, mõistlikkus ja hea tahe ei ole inimeste põhiomadused. Ma olin üsna väike, ent mäletan vanaisa reageeringuid Yom Kippuri sõja ajal (1973). „Noh, kas teevad Iisraelile ära…”, „Noh, kas teevad ära…” Ja siis: „Eh-eh, ei. Lehtedes on vaikus. Järelikult said peksa…” (Pisarate orus toimunust, kus iisraellased üle poole tuhande vene tanki ja muu soomusmasina puruks lasid, kuulsin aastaid hiljem Soome televisioonist.)

Ühest küljest näib, et meil ei ole Lähis-Idaga erilist asja, teiselt poolt on praktiliselt kõigis tegelikkusest lähtuda püüdvates sõjalistes, poliitilistes või ilukirjanduslikes stsenaariumites saanud kolmas ilmasõda alguse just sealt. Wagneri koha pealt – mis te arvate, mis oleks juhtunud, kui USA oleks samasugune udupäiste lödipükste kari nagu Euroopa Liit? Varsti mööbeldaks mõni „sõltumatu palgaarmee” Ida-Virumaal ringi ja Venemaa röhitseks kalapilguga, et nemad ei tea midagi, ega teeks väljagi EU hambutust kädistamisest.

Osmanite Türgi sai saja aasta eest korralikult kere peale. Mõjuala Euroopa mandril on enam-vähem mülkast välja tulnud, aga Väike-Aasia degenereerub. Ja miski ei paista aitavat – no vajub tagasi…

Kõige selle valguses lubatagu ära tuua vana anekdoot: räägib Vene kindral saalitäiele ohvitseridele, et sõda Hiinaga tuleb. Et see, et neid on nii palju, ei loe – näete ise, juute on sadu kordi vähem kui araablasi, aga nad võidavad alati. Mõtlik vaikus saalis ja siis küsib keegi: „On meil piisavalt juute?”

Asi pole muidugi otseselt Iisraelis ega sealsetes elanikes, kuigi Iisrael võiks meile nii mõneski osas eeskujuks olla – aga neil on ka vaenlastest ümbritsetuna asi teravam ja eksimisruum praktiliselt puudub. Ja kahjuks ei mahu siia ka pikem analüüs, mis kõik oleks Lähis-Idas teisiti (näiteks kui määratult hillitsetum oleks Venemaa), kui Osmanite impeerium oleks mingilgi kujul alles jäänud.

Mulle isiklikult ei mahu pähe, kui lootusetult, inimsust mõnitavalt, üle igasuguse piiri karjuvalt lollakad on sellised tegelased nagu Francis Fukuyama oma ajaloo lõpuga – millise määrani peab inimene olema suuteline reaalsust ignoreerima, et tulla tõsise näoga rääkima, et veel-veel natuke ja me kõik võtame üksteisel käest kinni ja sammume cumbaja’d lauldes paradiisi?

Need pealkirjas mainitud kolm asja on aastatuhandest aastatuhandesse korduvad mustrid – naabrite kallal sigatsemine formaalselt sõltumatute röövlijõukude abil, suhteliselt helged perioodid vallutustele orienteeritud impeeriumite ajaloos pärast tõsist peksasaamist (kuni need täielikult hävides millekski muuks ei transformeeru) ja religioosne hullus, mis ei lase kaaludagi mõistupäraste lepete võimalust.

See ei tähenda, et me ei võiks pürgida parema elu poole. Et me ei võiks uskuda, et sobivates oludes on inimene heatahtlik ja uudishimulik olend. Ent see ei muuda midagi tõdemuses, et sa saad seda endale lubada, kui sul on piisavalt toekas sõjanui nende vastu, kes proovivad sind ära süüa. Sel sajandil ja ilmselt ka järgmisel ei muutu demokraatia võitmatuks, tõsiste alternatiivideta maailmakorraks. Sõjaoht ei kao maailmast kuhugi.

Meil jääb ainult loota, et sünnib inimesi, kes on suutelised terveid riike paremusele pöörama. Ja inimesi, kes vaatamata sellele, et nende taga seisab tohutu jõud, vähemalt proovivad kõigepealt heaga. Ja veel parem, kui need inimesed, aru saades, et heaga ei saa, on ühtlasi suutelised kõige markantsematele kõntsakottidele koha kätte näitama.

Ja kõige lõpus väikerahvana – et meil jätkuks taipu valida õigeid liitlasi ja samas olla piisavalt tugevad, et meid omakorda liitlasena arvestataks.“

Kommentaarid

4 commentsOn Ats Miller: mida ühist on Wagneril, Trumpi Lähis-Ida rahukaval ja Kemal Atatürkil

  • Avatar

    http://hugequestions.com/Eric/TFC/Young-Turks.html
    Türgi näite varal kuidas luuakse uusi riike.

  • Avatar
    uskmatu toomas

    See on hr.Milleri nägemus-õiged võivad rünnata suveräänseid riike tappes miljoneid,õiged võivad rahastada valitsusvastaseid terroriste suveräänsete riikide territooriumil,õiged võivad neile mittemeeldivaid valitsusi karistada sanktsiponidega ja sundides sama tegema ka teisi jne.
    Kogu lugupidamise juures hr.Miller tuleb tunnistada sinu seisukohad väärakateks,valge isa ees pugejalikeks aga see on minu arvamus .
    Sõna on ju vaba !

  • Avatar

    Ats – püsi tehnikas – see tuleb sul paremini välja.
    Siin ajab üks fakti viga teist taga ja konteksti mahtumisest ei taha isegi teemaks võtta.
    Laaneotsa dramaatilise möla sissetoomine ei paranda asja – vanadusest singulaarse nägemise vaevus ajab südame pahaks.
    Nähes pindu vaenlase silmas eelistatakse mööda vaadata palgist oma silmas – ta “näeb” ainult seda mida idas tehakse.
    Muid aspekte ta täiesti ignoreerib ja välistab. Meenutaks, et USA/NATO poolel võitleb vähemalt 3x (mõnede arvates 5X)
    rohkem erasõdureid kui kui mainitud Wagneris – aga ikka – mis lubatud Jupiterile pole lubatud härjale – nii või???
    Suurim ämber eelnevad tekstis on Balfouri leppe “unustamine”, ignoreerimine või mitte teadmine.
    Jahh – Stalinil oli käsi mängus iisrali tekkes – enamus iisraeli esimestest “peadest” oli NLiidu passidega konksninad.
    Aga ei tohi unustada, et selle ussipesa lükkasid käima britid oma Balfouri leppega mis andis juutidele vabad käed…
    Ronida sinna kuhu neile ajalooliselt mitte mingit asja pole ja alustada kohalike põliselanike genotsiidiga.
    Oma esimese “armee” pani iisraeli riik püsti Rommeli korpuse tehnikaga pluss Briti korpuse “mahajäänud” tankidega.
    Mis ka neile anti – tänu kokkuleppele nii Jaltas kui Potsdamis ja mõnes kohas veel.
    Kemal Atatürk ja “albaanlane” – see oleks nagu Ats sinu pilti vaadates kutsuda sind suahiiliks – sarnasus ju on olemas.
    Näe – kaks silma, nina, suu ja mõned “eksimatud” kokkulangevused veel.
    Atatürk kuulus liikumisse “Young Turks” mis oli ühes Kreeka sünagoogis loodud kultuslik rühmitus ja mille eesmärgiks
    oli Osmani impeeriumi “välja söömine” ja ilmaliku riigi moodustamine. Probleemiks ei olnud mitte osmaniitide religioon.
    Probleemiks oli Osmani riigi ISESEISEV pangandus kuhu Rotchildid kuidagi “jalga ukse vahele” ei saanud.
    Seega leiti üks “teravam pliiats” ja tehti salaühing – muu oli juba suht avalik ja “ajalugu”.

    Alati on mündil mitu külge – ka opositsioonil – on Opositsioon ja ka “opositsioon”. Viimane väldib tervaid küsimusi.
    Kui need esitatakse siis avastused kaovad paljusõnalise demagoogia varju – samuti ka tegudega.
    Teemadega “tegeletakse” ja neid “peenhäälestatakse” ja “viiakse vastavusse” aga sisulist edasiminekut ei ole.
    Venemaa on meile vaenlane keda “armastatakse” viimase veretilgani – kõik mis maailmas paha on just Venemaa.
    Ja käigu faktid kuradile kui kuskilt peaks välja tulema, et näe polegi Venemaa süüdi ja mis kõige kõige kohutavam…
    Kas Venemaad üldse juhivad venelased… teate need klassikalised venelased… need kelle geneetiline kood on
    äravahetamiseni sarnane eestlaste. ungarlaste, sakslaste, rootslaste ja veel paljude teiste omadega.
    Või istuvad Kremlis (Toompael, Kadriorus või Eesti peamises valitsuses – Karu tänaval) isikud keda ei huvita ei eestlaste,
    venelaste, leedukate, poolakate, brittide, bretoonide, kataloonide jne saatus – vaid oma kliki püsimine “künka otsas”!!!

  • Avatar

    Jalta konverents ehk Krimmi konverents toimus NSV Liidus Krimmis Livaadia palees 4. kuni 11. veebruar 1945, kus Nõukogude Liit, Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia jaotasid ära Teise maailmasõja järgse Euroopa ja Aasia.Churchill ja Roosevelt jätsid Eesti, Läti ja Leedu lahkesti Nõukogude mõjusfääri, vastukaubaks selle eest, et Stalin saadaks oma väed Jaapani vastu sõtta. Ikka kaup kauba vastu! Meie poliitikute häma nõukogude okupatsioonist ei ole nende lepete valgusel kuigi korrektne.Pealegi võis ka sõjajärgse Eesti rahvastiku jagada kaheks: Kaval-Antsud ja Põrgupõhja Jürkad.Kolm korda võite arvata, keda nägid vabastajatena Põrgupõhja paljaks petetud Jürkad. Aga see selleks.Kõhklusi tekitavad Milleri sõnad:”et meil jätkuks taipu valida õigeid liitlasi… “Nagu nägime Jalta konverentsist, ei ole suurriikidel kunagi “sõpru”. On vaid geopoliitilised huvid! Kui meie poliitikud unustavad selle sajandeid kestnud tõe ja loodavad liitlassidemetele, leiame endid varsti (kodu)sõjas Venemaaga. Meie õue peal korraldatakse midagi Ida-Ukraina laadset, kus ühel pool on Vene vabatahtlikud ja Wagneri poisid, teisel pool meie liitlased. Mis juhtub sel juhul meie tsiviilelanikega , ei huvita kedagi.USA-l ei ole kunagi olnud midagi selle vastu, et sõdida Venemaaga kolmandate riikide territooriumitel. Ka Eesti kuulub kolmandate riikide hulka.Ehitame RB ruttu valmis ja siis…

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused