Ats Miller: miks ma olin laupäeval Vabaduse platsil ja mida ma pärast noortele seletama pidin?

Arvamus,
- Updated
©Uued Uudised
Meeleavaldus

„Poliitika ei ole ühtne ja üheselt mõõdetav. Kui tõrvikurongkäigud välja arvata, olin viimati kohal 2014. aastal ACTA-vastasel meeleavaldusel. Sel korral oli mõtlemisainet rohkem, sest peavoolumeedia kuvand meeleavaldusest kui antivakserite kokkutulekust on omamoodi õnnestunud.

Poliitilise paradigma muutust on „vanad olijad” alati valulikult vastu võtnud ja midagi pole teha, neil on alati ka suuremad võimalused, ses nad on end sisse söönud massimeediasse. Nii oli see ka juba Martin Lutheril, kelle vastas seisis kogu katoliku kiriku masinavärk, mis teda järjekindlalt igal pühapäeval põrgusse manas…

Vandenõumaniaki- ja antivakseri-pitsat on ka hulga töökindlam malakas, võrreldes näiteks 80-ndate lõpu ekstremisti, tagurlase ja rahvusliku šovinisti tiitliga, sest viimaseid ei võtnud mitte kusagil maailmas keegi tõsiselt (kui Kesk-Venemaa infovaakumis istujad ja eriti põrunud vasakpoolsed välja arvata).

Miks ma siis ikkagi läksin meeleavaldusele, kuigi koroonaviirus on laiemalt levimas, haiglad on täis ja kahtlemata läheksid nakatumisnäitajad alla, kui inimesed rohkem distantsi peaksid ja vaktsineeritusprotsent oleks suurem?

Aga sellepärast, et kui kedagi ei lasta kuhugi sellepärast, et ta ei kanna maski või ta pole vaktsineeritud, siis mina näen siin paralleele – jah, Saksamaa teatrites-muuseumides oli lahedam käia ajal, kui uksel küsiti tõendit, et kas sa oled tõeline aarialane; jah, Lõuna-Aafrika Vabariigi baarides oli ohutum, kui uksel oli silt „ainult valgetele”; ja lisaks, muide, oli mõlemale asjale enam-vähem teaduselaadne põhjendus ka välja mõeldud.

Kui ma seda laupäeva õhtul noortele inimestele selgitama pidin, vaatasid nad mulle suurte silmadega otsa – kas sa tõesti näed siin paralleele ja kas sa tõesti võrdled rassiteadust vaktsiinide taga olevaga? Vastus esimesele küsimusele on: jah, näen küll!

Vastus teisele on keerukam: ühelt poolt on selliste asjade võrdlemine puhas demagoogia, teiselt poolt aga usub enamik rahvast lambakarjana seda, mida „telekast öeldakse”, ja propagandas kasutataval „argumentatsioonil” stiilis „kanna maski, näita, et hoolid” või „kes ei vaktsineeri, on potentsiaalne mõrvar”, on vähe ühist vaktsiinide kui selliste taga seisva teadusega.

Me elame uudses situatsioonis – kogu maailm vaevleb teist aastat tõenäoliselt Hiina laboritest lahti pääsenud biorelva käes. (Kordan: tõenäoliselt; ja kui ma olen seda öeldes vandenõuteoreetik, olen ma vähemalt heas seltskonnas, näiteks koos USA Kongressi erikomisjoniga…)

Me oleme uudses situatsioonis ka seetõttu, et massimeedia on produtseerinud sel teemal enneolematu massihüsteeria. Korduvalt toodud näide, aga iga kümne sekundi tagant sureb maailmas üks laps nälga. Suri selle lõigu lugemise alguses ja suri nüüd – ja mitte kedagi ei koti. Eestis on laste enesetappude arv tõusnud kordades ja õpetajate hinnangul vajaks mingi veerand-viiendik lastest täiendavat abi (sellised numbrid on ajakirjandusest läbi jooksnud), aga „kanna maski, vaktsineeri”-kiljujad seda justkui ei näe.

Edasi – epideemia ei ole enam uudis, see on kestnud poolteist aastat. Meditsiin on jätkuvalt üle koormatud ja rabeleb permanentses kriisis. Aga samavõrra, kui ma kuulen oma tuttavatelt arstidelt, kui kriitiline on olukord haiglastes, millised on covidi tagajärjed ja nii edasi, kuulen ma ka sellest, et kõik surnud, keda vähegi kannatab, kirjutatakse tolle viiruse arvele, sest selle eest makstakse rohkem. Ja me oleme poolteist aastat teadnud, et covidisse haigestunud vajavad ennekõike hingamisel abi, lisahapnikku, ja kui palju on kasvanud haiglate võimekus selles osas?

Nii, nagu keegi ei mäleta õieti, mis oli see ACTA, mille pärast aastaid tagasi välja tuldi (ja saadi peavoolumeedialt hurjutada, et fooliumist mütsidega seltskond), polnud vähemalt minu jaoks asi mitte niivõrd otseselt koroonaepideemias, vaid usalduse puudumises. Nii maskid kui vaktsiinid ja distants ja kõik muud abinõud epideemia ohjeldamiseks on tõenäosuslikud (st ei paku absoluutset kaitset); kõik need aitavad mingil määral ja kõigil neil on ka omad negatiivsed kõrvalmõjud.

Mina olen vaktsineeritud; suur hulk EKRE juhte on vaktsineeritud (ei ole täpselt jälginud, aga näiteks Martin Helme ja Jaak Madison on seda avalikult öelnud). Minu jaoks on argument, et koroonaohvreid on kõik mu tuttavad arstid näinud, aga vaktsiiniohvreid on ikkagi vähemalt sada, kuni tuhat korda vähem – küsimus on, millega sa riskid. Seda ei tule võtta õelusena, et on inimesi, kelle tervis on väga halb ja/või kes (seetõttu või muudel kaalutlustel) hindavad riske teisiti.

Teiselt poolt olen mina üks neist, kellel hakkab pärast paari minutit maski kandmist pehmelt öeldes väga ebamugav – ja ma tunnen selgelt, et riik on mulle kollase Taaveti tähe rinnale kleepinud. Järele mõeldes on võib-olla just see kõige selgem (ja võib-olla eespool mainitud laupäevaõhtustele noortele ka kõige inimlikult arusaadavam) vastus, miks ma olin laupäeval meeleavaldusel – riik, mis tegeleb segregatsiooniga, ei ole minu riik.

Ma ei tea, mis oleks õige käitumine – halvas situatsioonis kipuvad jääma ainult halvad valikud. Ja kaudselt, muide, tuleb siin sisse ka küsimus, miks Ida-Euroopas on olukord halvem kui näiteks Skandinaavia riikides, millest mõned on koroonapiirangud täielikult lõpetanud – meie ühiskonnad ei ole üheski mõttes nii küpsed. Muuhulgas ei ole meil sellist rasvakihti – me tuleme okupatsioonist ja Euroopa, selle asemel, et meid millegi Marshalli plaani laadsega sellest välja tuua, on meid lüpsnud nagu kolooniat.

Meil on usaldus valitsuse vastu väiksem – aga mida sa sellelt korruptantide pundilt tahad? See, et iga rahvas väärib oma valitsust ja hinges on sama madalad kõik need, kes endiselt valivad pidevalt korruptsiooniga vahele jäävat Keskerakonda, ei aita meid hetkel edasi.

Aga meie meditsiin on hädas sellepärast, et seda on aastaid ja aastakümneid alarahastatud ja nüüd pole suudetud ka pooleteise aastaga suuremat midagi ära teha. Majandusse suunatud kriisiabi pole piisav ja seda jagatakse halvasti (jällegi – meil ei ole vana Euroopaga võrdseid oskusi ja vahendeid). Ja epideemiavastased abinõud on kohati totakad.

Ja me oleme taas edukalt ühiskonna lõhki ajanud, asudes ähvardama ja meetmeid politsei abil jõustama. Lõhe aina kasvab, mingist kokkuleppest või mõistmisest oleme väga kaugel, kui tšekistid kutsuvad rahumeelset meeleavaldust veekahurite ja koertega laiali ajama ja peavoolumeedia, selle asemel et öelda, milliste riikide arsenali sellised võtted kuuluvad, itsitab pihku.

Veelkord, mul ei ole retsepti, kuidas sellest kõigest välja tulla. Kogu selles asjas näen ma positiivsena ainult seda, et taas hakkab pead tõstma vahepeal liigutanud ja siis jälle justkui ära surnud kodanikuühiskond – arusaamine, et kui sa poliitikaga ei tegele, siis tegeleb poliitika sinuga.“

Ats Miller, kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused