Ats Miller: miks üldse baaselatist vaja peaks minema?

Arvamus,
©Uued Uudised
Idee anda jõuka ühiskonna poolt kodanikule patakas raha muidu kätte on juba vana, kuid mitte eriti populaarne. Pilt on illustratiivne.

Kirjanik Ats Miller jätkab arutelu baaselatise ehk kodanikupalga teemal, mis tema hinnangul suurt midagi ei lahenda.

„Selle küsimuse üle on palju pudrutatud. Olgem ausad, ühiskonna- ja majandusteooriate puhul sõltub saadud vastust alati sellest, mida tõestada on vaja.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kõigepealt, „kodanikupalk” kui selline pole olemuselt sotsialistlik, ükskõik, kas me mõtleme „sotsialismi” all Skandinaavia heaoluühiskondi või Nõukogude Liidu totalitaarset pärisorjust.

Alguspunkt võiks olla selline: me niikuinii ei lase enam kellelgi nälga ja külma surra. Öeldakse, et inimühiskonna alguseks võib lugeda aega, millest on järel kokkukasvanud puusaluudega skelette – puusaluumurd paraneb aeglaselt ja kogu selle aja peavad teised vigastatu eest hoolitsema.

Meil on läbi ajastute arenenud ühiskondlikud mehhanismid, mis kaitsevad ja toetavad selle nõrgemaid liikmeid. Aastatuhandeid on templite juures varjupaigad. Juba päris palju sajandeid ei saada me oma vanureid jääpangal mere poole või ei aita üle kaljuserva alla; me ei müü oma orbusid võõramaalastele ega sööda tsirkuses kiskjatele.

Eesti Töötukassa 2020. aasta eelarve (tööturuga seotud) kulud on ca 718,9 M€ ; töötukassa tegevuskulud on 46 M€. Antud hetkel jätaks vaatluse alt välja, kas seda ca 720 miljonit jagatakse õigesti ja kas tegevuskulud peavad just nii suured olema – sest, saate aru, töötusega (st potentsiaalselt töövõimelise elanikkonnaga) seotud kulud on kaheksandik kogu Sotsiaalministeeriumi 5,867 miljardilisest eelarvest; see on üle poole kogu riigieelarvest.

Igaks juhuks tasub rõhutada, et haridus (üld- 127 M€, kõrg- 200 M€) ja kultuur (200 M€) siia hulka ei kuulu. Ja umbes 2 mlrd sellest on n-ö normaalsed pensionid.

Sadu lehekülgi võib täita seaduseväljavõtetega, mille kõige eest Eestis ja kõigis arenenud riikides inimestele makstakse või tehakse maksusoodustusi. Sadu tuhandeid lehekülgi võib täita ja ongi täidetud arutlustega selle üle, kui õiglane see on (või pigem ei ole).

Ja mitte mingil juhul ei tohi ära unustada teist poolt – inimestevahelisi suhteid! Täpsemalt kõike seda tööd, mida teevad vanemad lapsi kasvatades või lapsed vanemate eest hoolitsedes. Rõhutaksin, et küsimus ei ole absoluutselt selles, kas kuidagi peaks mõõtma vanemate poolt tehtud kulutusi või kui palju ikkagi maksab kodus abi vajav vanem.

Asi on selles, et jagades nii suure osa SKT-st ringi, on riik võtnud suuremal-vähemal määral üle, tunginud valdkonda, mis varem oli peamiselt perekonna funktsioon.

Seega – me niikuinii hoolitseme riiklikul tasemel kõigi riigis elavate kodanike eest. Me korjame selleks makse ja peame üleval ametnikehordi, kelle asi on 1) hoolitseda selle eest, et raha jagataks vastavalt neile põhimõtetele, mida peavad oluliseks rahva poolt valimistel Riigikokku valitud isendid, 2) kontrollida, et liiga palju sohki ei tehtaks ja 3) aidata mõelda, kuidas paremini saaks.

(Antud kontekstis ei puutu asjasse isegi see, et selle asemel kipuvad ametnikud peamiselt oma kohast kinni hoidma ja töötegemist optimeerima, st enamik energiast kulub enda asendamatuks tegemisele ja töö teiste kaela sokutamisele.)

Siin on aga mõned väga olulised nüansid. Esiteks tuleb seda kõike teha nii, et teovõimelisel vähemusel (töötegijatel ja esmajoones nende haritumal ja võimekamal osal) ei kaoks motivatsioon midagi teha (kuid võimaliku baaselatise suurus on tegelikult juba järgmine küsimus).

Teiseks tuleb aru saada, et toota suurt rohkem ei saa. Niikuinii on juba päris arvestatav osa tootmisest sisuliselt mõttetu. See on taas liiga subjektiivse hinnangu küsimus, et riskida mingeid numbreid välja käia, kuid mõelgem näiteks kogu sellele tohutule halvakvaliteediliste rõivaste kuhjale, mis laiutab kaubanduskeskustes ja mis täidab rõivaste algsetest funktsioonidest ainult üht – olla paabulinnusulgedeks.

Kuid, kolmandaks, ei tohi alahinnata nn õnnetööstust. Inimestes on siiski olemas teostusvajadus ja üldse kõik need kõrgemad vajadused. Küsimus on vaid, kuhu seda energiat juhtida. Teadusse? Tohutult õppimist, keskendumist ja pingutamist ja ikka raske läbi lüüa; ja eriti keegi ei hinda kah, palk väike ja pole seksikas. Kunsti? Natuke seksikam ja (enese)pettuse ruumi rohkem, aga sellevõrra ka karmim konkurents. Suvilasse juurikaid kasvatama? Juba parem – puhas niššivärk ja ära ei tasu, aga natuke zeni juurde ja mõne tibi räägib ikka ära… Nabarõngas, tätokas, „avameelne” blogi (mis solvab kirjaoskust) – pingutuse-tulemuse suhe ületab ju eelmisi mäekõrguselt…

Ja neljandaks hulga tõsisem, tegelikult peamine probleem, mida enamasti aga selleteemalistes debattides suuresti ignoreeritakse – sest meie riik põhineb vaatamata kõigile loosungitele ja maa-tuleb-täita-lastega-lobale ülemöödunud sajandi paljunemisvastasel maksumudelil.

Tegelikult ei saa ühelegi baaselatist puudutavale küsimusele vastata (täpsemalt on tegu mõttetu pseudovastusega), kui pole selgelt välja öeldud põhiline – kõik lääne ühiskonnad ja ka meie oma on määratud hääbumisele ja lõpuks hävingule niikaua, kui ühiskondlik-majanduslikud suhted sisuliselt karistavad laste saamist – võttes nii lastevanematelt kui lastetutelt praktiliselt võrdselt makse ja muutes seeläbi võimatuks mistahes generatsioonide sissetulekute otsese sidumise eduka järglaskonnaga.

Nii et vastates küsimusele, kas baaselatist kui sellist on üldse vaja, tuleb silmas pidada kaht aspekti.

Esiteks, kordame, ühelt poolt me niikuinii ei lase kedagi nälga ega külma surra, teiselt poolt aga tahame töövõimelisi siblimas hoida – ilma ei teeks ju keegi suurt hulka raskeid ja ebameeldivaid töid. On hoopis iseküsimus, kas nende ametit pidajatele rohkem palka maksta poleks ratsionaalsem lähenemine, kui neid Töötukassas regulaarselt ja süstemaatiliselt mõnitada.

Ehk siis kas poleks lihtsam vähemalt osaliselt loobuda sellest uimasest, kohmakast, kohati ebaõiglasest ja kindlasti üsna kallist inimeste alandamise, solgutamise ja tegevuseshoidmise süsteemist ja maksta kõigile kokkulepitud summa peo peale?

Teine aspekt on eelneva valguses arusaadavalt, et kas baaselatise kehtestamine on piisav muudatus, et me taas paljunema hakkaksime (ja loomulikult, kas nii indutseeritud järelkasv ka midagi väärt oleks või et kas see üldse selles aspektis positiivselt mõjub).

Kuid enne, kui üritada sellele küsimusele vastata, tuleb taas üle vaadata reaalse maailma piirangud.

Ja kõige esimene nendest, et kodanikupalk – jättes isegi kõrvale kodaniku definitsiooni – ei päästa supiköökidest – võimalik, et tuleb hoopis tõhusalt juurde neid, kes kõik saadud raha esimesel õhtul maha joovad ja ülejäänud kuu endiselt näljasena prügikastide vahel lõdisevad.

Seega sõltub esimese küsimuse vastus tegelikult sellest, kui suur ja mis kujul baaselatis oleks.“

Ats Miller

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused