Ats Miller: Mis saab NATO-st? Tõenäoliselt eksisteerib ikka edasi

Rubriik Arvamus On
Eestile jääb NATO “vihmavari” endiselt ülitähtsaks. (Foto: Scanpix)

„Esmane on kaitsevõime! Jääb vaid korrata antiikajast tuntud tõde, et pole olemas tõelist intelligentsi ja kultuuri ilma võimeta end kaitsta.

Või täpsemalt – see on väärtusetu. See saab eksisteerida vaid lühikest aega, kurioosumina, ja sedagi kellegi armust. Kui kellelgi seda millekski vaja peaks minema – katseks, demoks, pettuseks…

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

XX sajandi maailmasõdades on üks oluline joon, mida ei tohi unustada – need olid põhimõtteliselt Euroopa suurriikide omavahelised sõjad, milles siis ülejäänud maailm ühel või teisel poolel kaasa lõi.

Lubatagu mõelda positiivselt – II MS oli nii hävitav, et tsiviliseeritud maailm otsustas mitte rohkem sõda pidada. Omavahel. Võimalik, et see on idealistlik seisukoht, kuid lubatagu natuke optimismi – sellest ajast on tsiviliseeritud maailm olnud enam-vähem ühe mütsi all ja kaitsnud end igasuguste inimloomuse virtsapangest väljaroninud jõleduste vastu: Venemaa, Hiina, Iraan, Põhja-Korea etc.

XXI sajandi sõjad ei sarnane suuremat milleski varasematele. Ja see pole, muide, ajaloos esimene kord: kunagi andis korralik pronksmõõk mõõdetamatu eelise kivirelvade ees, siis, koos kahurite tulekuga, osutusid kõik vallutamatud kindlused vallutatavaks; 1945. a algas tuumarelvaajastu ja tasapisi oleme jõudmas hübriidsõja-ajastusse.

Kogu hübriidsõja kontseptsioon põhineb tegelikult ebasümmetrilisel vastusel NATO suhteliselt kõigutamatule üleolekule massihävitusrelvades. Vaadake, Nõukogude Liidu rohkem kui kahekordset ülekaalu tuumarelvades aktsepteeriti külma sõja ajal peamiselt sellepärast, et vene tehnika täpsus ja töökindlus oli nagu oli – tegelikult sai NATO realistlikult eeldada et neil on rohkem.

Tuumarelvad on küll oma võimsuse kohta odavad, kuid üldiselt on tegu väga kalli tehnikaga, mida pealegi peab perioodiliselt hooldama-uuendama. Teisalt, midagi võimatut selles ei ole – isegi lootusetult marutõbised, džihadistid Iraanis ja kommarid Põhja-Koreas, saavad sellega põhimõtteliselt hakkama.

Siin tekib huvitav fenomen – tuumarelvi omavat riiki päris niisama lihtsalt ei valluta, kahjud võivad minna liiga suureks. Küll aga saab n-ö servast näkitseda. Pidada sõda, mis justkui ei olegi sõda; sekkuda kriisikolletesse; solkida liitlas- ja majandussuhteid; mõjutada maailma arvamust (võrdub: valetada, hämada, teha teatrit). Suur osa hübriidsõjast toimub inimeste peades.

Ent ei tohi unustada, et hübriidsõda on mõttetu ilma võimeta n-ö tavavahenditega sekkuda. Sõda on endiselt väga kallis ja nõuab võimekust igal alal, alates kogu elektroonikast (luurest meediakontrollini), tankidest ja merelaevastikust ning lõpetades käsirelvade ja nende laskemoonaga. Eriliseks teeb XXI sajandi sõjad esmajoones see, et seda petukomponenti võib minna väga kalliks „tavalisemate” vahenditega kompenseerida.

Täpsustada tuleb veel, et hübriidsõja tõeline superrelv on inimeste rumalus. Kui me ei räägi ainult riikidevahelisest „küberkiusamisest” (st kõigest sellest inforämpsust, mis kogu aeg Venemaa poolt siia tuleb), tähendab sõda suitsevaid varemeid ja veriseid inimräbalaid. Edasi on küsimus arusaadavalt selles, kes nendega rohkem liputada jõuab. Või kes suudab rumalukestele usutavamalt karjuda, et see kõik on „nende teiste” pärast.

Kui kõige selle valguses üritada ennustada, mis saab NATO-st ja maailma jõutasakaalust üldisemalt, siis taas: 10 aastaga ei muutu suuremat midagi.

Mis edasi saab, ehk mis muutub sajandi keskpaigaks, 30 aastaga, sõltub peamiselt – nii huvitav, kui see ka pole… – peamiselt Venemaast ja Hiinast: kui kiiresti tõuseb Hiina ja kui kiiresti käib Venemaa alla.

Kõigepealt Venemaa. Sarnaselt Brežnevi stagnatsioonile on see jõudnud Putini stagnatsiooni. Jah, on erinevusi, aga peamiselt on Nõukogude Liidust väiksem ja nõrgem Venemaa jõudnud taas perioodi, mil ei juhtu õieti midagi peale unise loiverdamise järgmise krahhi suunas. Nii nagu omal ajal oli nomenklatuur ja pärisorjad, on nüüd ca miljon-poolteist Gazpromi töötajat ja ülejäänud. Afganistani avantüürist lõpliku kokkukukkumiseni läks 12 aastat, Ukraina sõda on kestnud 6;  eelmisel sügisel Armeeniale appi minna ju enam jõudu ei olnud…

Kui Venemaa jääb ähvarduseks maailmale, võib see olla argument ka näiteks Rootsil ja Soomel NATO-sse astuda; teatud mõttes nad ju seni suuresti naudivad NATO kaitset ilma sellesse panustamata.

Türgi ei lähe siis kuhugi. Kui Venemaa ähvardus ära kukub, võib viimane leida, et tahaks regioonis jupijumalat mängida. Ent midagi paremaks sellest ei lähe ja midagi erilist see niikuinii ära ei tee.

Venemaal on siiski nii palju sõjatehnikat, esmajoones tuumarelvi, et vähemasti sajandi keskpaigani jääb see üht või teist liiki ähvarduseks igal juhul. Isegi kõige mustema stsenaariumi korral – sest kodusõda Venemaal võib olla tuumasõda.

Hiina tulevik sõltub sellest, kas sel jätkub jõudu/julgust/tahet/kavalust/midaiganes – kõige robustsemat kujundit kasutades – Uuraliteni paisuda. Ehk saada enda kätte Siber – endiselt tohutult rikas maalapp, mis sest, et venelased on seda jõhkralt lüpsnud ja trööbanud. Kui Hiina jääb ennast teostama Kagu-Aasias, siis muidugi võib ta muutuda mingil hetkel väga ohtlikuks, kuid – vabandust taas selliste kujundite pärast – on see pigem kuivpeldik, kuhu on pärmi visatud – äärmiselt ebameeldiv, aga üldiselt tuleb vaid mõni aeg nina kinni hoida ja palvetada, et üle serva ei tuleks…

Nii et 80 a perspektiivis, sajandi lõpuni, on põhimõtteliselt võimalik 8 stsenaariumi NATO, Venemaa ja Hiina tugevust-nõrkust arvesse võttes (2 astmes 3, eks ole). Arusaadavalt neist kombinatsioonidest kõik realiseeruda ei saa. Mingite muude sõjaliste suurvõimude tõusu hetkel ette näha ei ole ja tähtsust omaksid need vaid siis, kui kõik ülalmainitud kolm ära kukuks (aga selle tõenäosus on ju olematu); ma siiralt loodan, et Euroopal jätkub mõistust NATO-sse jääda.

Tõenäoliselt eksisteerib NATO (mingil kujul) ka sajandivahetusel; tõenäoliselt on selle peamiseks vastaseks Hiina. Uusi tegijaid võib oodata kahest kohast – islamimaailmast ja Lõuna-Ameerikast; India tõus sellesse liigasse tundub ebatõenäoline.

Ent muidugi muudab selle ennustuse mõttetuks, keerab selle kõik pea peale III maailmasõda. Ma hindaksin 1/2 tõenäosust, et veel enne sajandivahetust toimub mingi tõsisem relvakonflikt, ja üle 90%, et see juhtub sajandi teisel poolel.“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused