Ats Miller: musta huumorit – me pole kunagi varem nii hästi elanud…

Arvamus,
©UUed Uudised
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.

„Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.”

Tõsi või? Artur Alliksaart võib südamega mõista – võib austada ja hinnata, kuidas pärast kõike seda, mida tal lühikeseks jäänud elus läbi tuli teha, õppis ta väärtustama iga hetke siin päikese all.

Elamine hetkes sisaldab endas paraku ka paraja annuse loobumist ja lootusetust. Teadvuse needus on pidevas juurdlemises, mis saab edasi? Miks on täna halvem kui eile, miks head plaanid lähevad untsu, halvad plaanid lähevad nii nagu peab – halvasti – ja ükskõiksus lõppeb veel kõige hullemini, sest ligimesed nügivad su ikka täpselt kuivpeldiku prilllaua alla…

Tegelikult tahtsin ma kirjutada Meelis Oidsalu artiklist, täpsemalt selle ümber kokkuklopitavast vahust. See kõik oleks naljakas, kui seda loeks raamatust või jälgiks teatrilaval; on masendavalt kurb ja häbi, et see kõik toimub meie oma rahvaga.

Kõigepealt, Oidsalu ütles välja selle, mida kõik niikuinii teavad – Eestis käib ametnike töölemääramine hoopis teistmoodi kui avalikkusele näidata tahetakse. Olen seda ise piisavalt lähedalt näinud – kuidas tullakse valmis otsustega, kuidas kusagil on midagi paika pandud ja kuidas siis kõik muud tegevused punutakse selle ümber.

Jah, terve põlvkond on nõuka-ajast möödas, ent meie suur ja nüüd kalliks maksma minev viga oli jätta ametisse tolle aja mentaliteedi, koolituse ja suhtumistega ametnikkond. Edasi käib telefoniõigus ja RMK-taolised asutused on „sovhoosidirektorite vanadekodu” – teate küll, kui kõrge parteilane sai mingi suurema jamaga hakkama, pandi ta kuhugi riiklikku põllumajandusasutust juhtima.

Ma ei tea midagi tollest Oidsalu mainitud katusaknast, ent ma hirnusin naerda Delfi artiklit lugedes, kus seda selgitada püütakse. Vaadake, sellise artikli häbitult manipuleeritud info puhul on raske kuhugi konkreetselt näppu peale panna, ent kui miski haiseb nagu härjasitt, on konsistentsilt nagu härjasitt ja värv ja tootmismeetod ka klapivad, siis see ilmsel on härjasitt – sellised riigihangetega teostatavad projektid on suuremas osas eelarve ja tähtaegade piirides. Rangelt! Lihtsalt raha joonistatakse juurde teistelt „ridadelt” mingite võimalikult obskuursete nimede all ja tähtaja saabudes algab gestaapovääriline käteväänamine, et saada kätte kõik allkirjad – et paberil on kõik korras, ainult et teinekord aastaid kõrvaldada „üksikuid veel esinevaid puudusi”. Ühesõnaga, seda juttu, et seal on kõik korrektne, võib rääkida toimetulekukooli mitte kõige tublimatele õpilastele.

Inimesena, kes ikka aeg-ajalt puutub kokku riigikogulastega ja elu jooksul on tekkinud päris huvitavaid tuttavaid, hakkasin möödunud suvel kuulma, et välisluureametiga ei ole kõik korras. Et – brutaalselt väljendudes – tehakse Dale-Garnegie’t – jutt on nii ilus ja siiras, aga tühi nagu kosmiline ruum. Jällegi, oma kuulajatelt tuleb eeldada ikkagi lausa üleinimlikku juhmust, kui tulla välja väitega, et vägede kogumine piiri äärde, suurõppused ja hübriidsõda (antud juhul Valgevene sigatsemine migrantidega) on täiesti sõltumatud sündmused. Nagu tagantjärele tunnistatakse, kirjutasid selle jamaga rahulolematud tegelased kaitseministeeriumist kokku välisluureameti „info” suhtes täiesti vastupidise dokumendi, mis „hämmastavalt” täpselt prognoosis sündmuste kulgu.

Ühesõnaga, ilmselt viskas ka praegusel valitsusel lõpuks lõplikult ära täiesti kasutu topis.

Mõistkem siis Püha ja Mitteeksisteeriva süvariigi tuska, kui mängurikkuja Oidalu ütles, et kuningas on alasti. Olgu, ta ütles veel palju asju, millest, nagu ma enne mainisin, ma midagi ei tea. Ent tõeliselt halenaljakaks läheb asi praegu, kui meie neljas võim – ei, mitte ajakirjandus, hoopis – ametnikud oma õue-leheneegrid üles rivistavad ja käsivad häma toota. Ja see, et Ratas ja teised sellised väidavad, et nemad küll midagi sellist ei tea ja midagi sellist meie sotsialistlikus vabariigis olla ei saa… Noh, pole esimene kord, kui meile avalikult, mõõdutundetult ja häbitult näkku valetatakse.

Ühesõnaga, meil läheb kõik kuidagi viltu mitte ainult sellepärast, et ajad on sellised. Jah, me oleme väikerahvas, kes peab suurte vahel laveerima ja õigeid liitlasi moosima. Jah, Venemaad, seda rõlget Mordorit ei ole meie välja mõelnud.

Ent siit edasi on palju ka meie teha. Nüüd on lihtsalt ühiskonna teadvusse jõudmas, et üsna pikalt ja just kõige kriitilisemal ajal oli meie välisluureameti töö allpool igasugust arvustust. Et me oskasime sinna etteotsa leida põhulõua, kes tegelikult ju ise ka tunnistas, et ta ei saanud aru, mida ta seal tegema peab. (Lugege tähelepanelikult, ka avalikkuse ette jõudnud materjalides on palju huvitavat!)

Ja nii ei ole tegelikult mingit kasu ühestki inimkonna saavutusest – meie endi „oskus” teha kõike valesti sööb ära kõik, mida annab teaduslik-tehniline revolutsioon. Me saime iseseisvuse, ent meil justkui libiseb see sõrmede vahelt. Kurbi näiteid on ju lõputult, alates energiahindadest ja faktist, mida saab rahvastikuregistrist kontrollida, et kõik see meilt riisutud raha jääb n-ö perekonda.

Või kui piirduda riigikaitsega, siis likvideerime sõjaväestatud piirivalve ja sõjaväeluure, oleksime peaaegu läinud palgaarmeele, ei suuda isegi nüüd, sõjaolukorras mingiski talutavas tempos vigu parandada.

Ja nii on kõigi eluvaldkondadega – vaatame kasvõi kirjanike laenuhüvitist…

Meie kõige suurem tragöödia on selles, et suurele osale inimestest on see ükskõik. Me justkui ei ole aru saanud peamisest – mida tähendab oma riigi pidamine XXI sajandil.

Jah, kahtlemata pole Eesti kõige hullemal positsioonil. Kahtlemata oleme palju saavutanud ja nii edasi, kuid mis näitaja see selline on, et Venemaal on hullem? Mis lohutus see on, et kogu see Bütsantsi ametnike maailm juba vähemalt üritab teha nägu, et seda pole olemas – kui see ikkagi endiselt lösutab meie riigi arengul tropiks ees, püüdes hoida kõiki olulisi kohti omade ringis?

Muutus algab meist enestest – julgusest öelda, et me ei taha elada riigis, kus kõigepealt saab afekteerivalt ebakompetentne tropp äärmiselt olulisele positsioonile, ja kui ta seal isegi kehtiva mudaliiga-ametnikuskaala järgi haledalt läbi kukub, pannakse järgmisele soojale kohale.

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused