Sõda Ukrainas kestab juba peaaegu kaks kuud. Kogu selle aja toidab Lääs Vene sõjamasinat nii miljardi euroga päevas (olen ajakirjanduses näinud erinevaid hinnanguid ja arvutusmeetoditesse laskumata on õige number ilmselt seal miljardi ja 600 miljoni vahel).
Ja siis ilmub uudis, et Saksamaa toetab Ukrainat 37 miljoniga. Saate aru, sõda kestab juba kaks kuud, Saksamaa toetus Ukrainale võrreldes „toetusega” Venemaale oleks võrdluseks nagu tunnike sellest 60 päevast – alla tuhandiku Venemaale minevast rahast. Tuhandiku! Mõelge selle üle…
Ütleme nii, et praegu Euroopas toimuvat vaadates hakkab tunduma, et Ukrainal, meil ja maailmal vedas väga Brexitiga – see, kuidas käituvad Saksamaa ja Prantsusmaa, EU juhtriigid, on ikka hale mis hale ja kahjuks annab see ka meile aimu, mida neilt oodata on, kui Venemaa Eestit ründab – lõputut mölapidu, kiusu ja koonerdamist! Et sõnades jah, muidugi oleme ühtsed ja teeme ja toetame, aga praktiliselt… no näete ise – näpuotsaga sandiveeringuid ja Saksamaa blokeerib kõige vajalikuma relvastuse tarneid.
Kala hakkab mädanema peast, eks ole. Saksa avalik arvamus toetab Ukrainat. Olgu, saja aasta pärast seda ajalooraamatutest lugedes võib mõista ka argumente, et „Saksamaa on nagu suur laev, mida nüüd püütakse pöörata uuele kursile” – aga aitab see jah Ukrainas surevaid naisi ja lapsi. Praegu me näeme Saksamaa poolt üksnes masendavat troplust – ei au, häbi ega väärikust, rääkimata olukorra mõistmisest (et kui nad Ukrainat ei aita, tuleb varsti ise sõdima hakata).
Olgu, sellesama Saksamaa eksport Venemaale vähenes märtsis 58%… Saavutus seegi, aga vaja oleks vähemalt 90! (St täielikku majandusblokaadi tõesti ei õnnestu päevapealt kehtestada.) Mida siis imestada, et Ukraina keeldus vastu võtmast Frank-Walter Steinmeierit – mida sa, Putini sõber ja alatu silmakirjateener, tuled siia kaamerate ees kekutama, kui sa oled selle sõja puhkemises süüdi ja nüüd „toetad” ainult tühja mulinaga!
Vast kõige masendavam ongi selle mõttetu sõja juures kogu läänemaailma inimvääritu uimerdamine. Iga päev, iga tund, iga minut surevad Ukrainas inimesed. Ja me vahetame FB taustapildi sinikollaseks ja aktiivsemad panevad isegi sinikollase lindi rinda…
Jah, Eesti aitas. Proportsionaalselt kümnetes kordades rohkem kui kasvõi seesama Saksamaa. Jah, midagi pani see sõda liikuma – kui tropid, pidurid ja Vene agendid jalga vahele ei saa, astuvad Soome ja Rootsi NATO-sse.
Aga siinsamas avastame korraga, et politsei, saate aru, Eesti politsei tahab keelata rahvuslipu. Politseiülem teatab süüdimatult, et Eesti rahvussümboolika on Eesti riigis sobimatu… Kust, vabandust, vene karu tagumikust ronis meie politsei etteotsa selline miilits!?! Sõbrad, me ei ole oma riiki väärt, kui me ei julge avalikult olla selle riigi kodanikud. Mis on meil viga, kui generatsioon pärast taasiseseisvumist on meie jõustruktuuride eesotsas orjahingega argpüksid, kelle jaoks pole okupatsioon veel lõppenud – rahvuslippu hoia kodus, nii et keegi ei näe.
Kui kaua me peame „kõrbes rändama”, enne kui kasvavad peale vabad inimesed?
Võtkem kõik Eesti (ja olgu, antud olukorras on sobiv ka Ukraina) lipud ja mingem 9. mail välja! Meile on see lüüasaamise ja poolesajandise sünge okupatsiooni alguse päev, meile on see rahvuslik leinapäev.
Siin riigis ei tohi rohkem olla kohta neile, kellele see oli võit! Meie sõnum peaks olema selge – te ei ole siin teretulnud, me ei talu rohkem, et te meid mõnitate päeval, kui sümboolselt algasid massimõrvad, küüditamine, punaterror ja meie rahvuse hävitamine kõige üldisemas mõttes.
Aitab! Võtame lipud ja läheme ja lõpetame selle!
Kõik see, mida me nimetame tsivilisatsiooniks, on niikuinii taandumas. Orkide sissetungiga Ukrainasse muidugi võrreldamatu, kuid täpselt sama asi pisut teises „kastmes” toimub ju praegu Rootsis. Islamifanaatikud, näe, ei soovi mõista, et Rootsis valitseb sõnavabadus ja koraani põletamine ei ole seetõttu keelatud.
Ja selle asemel, et selgitada neile islamipimeduse levitajatele, mis asi on sõnavabadus, arutatakse Rootsis tõsimeeli, kas poleks parem piirata sõnavabadust… Et selle asemel, et teha tüüpidele selgeks, et kuule, sul lubati siia tulla sõjapõgenikuna – et sa ellu jääksid. Sa jäid ellu sellepärast, et siin on riik, millel on teised väärtused, kui need, mille eest sa põgened. Ja nüüd tahad sa oma probleemid siia järele tuua.
Ma ei tahaks spekuleerida selle üle, miks käitub Lääs just nii, nagu see käitub – on see ainult hale degeneratsioon või midagi rohkemat. Olgu, mingi mõte on teoorias, et las slaavlased tapavad üksteist… aga kuulge, see on veel halvem kui saamatus, see on veel alatu kah!
Kas lääs kardab Vene tuumarelva? Täpsem vastus oleks, et kas see kardab, et siis tuleb tegutsema hakata – saagem aru, et Venemaa siiski ei saa kasutada tuumarelva isegi „ohutuks” demoks, näiteks tulistada Kaliningradist välja tuumalaengut, mis lõhkeb otsest kahju tegemata Balti mere kohal. Sellisteks puhkudeks on NATO-l omad protseduurid, mis rakenduvad suhteliselt automaatselt.
Ja Türgi sulges Vene sõjalaevadele Bosporuse väinad. Venemaa ei piiksatagi, lepib. Või tuleb öelda, et tegu on Türgi, mitte saiapudiste õhtumaalastega?
Olgu, võib-olla liigne õelus – Venemaa ilmselt testis NATO punaseid jooni, katsetades gaasirünnakut Mariupolis. Vene televisioonis käis nädalaid jutt, et „rotid tuleb sealt välja suitsutada”. Paar Ukraina sõdurit said mürgituse. Keemiarelva kasutamine kuulutati punaseks jooneks, millest alates NATO sekkub – ja Mariupol ei ole langenud ja „suitsutamise” jutt kadus.
Ehk jõudu veel on. Küsimus on selle kasutamises. Küsimus on enda liikumasaamises, et seista selle eest, mis on meid toonud siia, kus me oleme. Küsimus on julguses kaitsta end, oma lähedasi, oma kultuuri ja laiemalt õigust elada vaba inimesena.
Jõud, mis alustasid 24. veebruaril Ukraina „tühistamist”, on olemuselt needsamad, mis tõstavad pead meil siin 9. mail. Me võisime terve põlvkonna end petta, et ehk sureb see röövimiste, lagastamiste, vägistamiste ja teistest ülesõitmise vaim vaikselt ära. Tühjagi. Tunnistagem, et heaga proovisime ja läks nagu tavaliselt.
Me ei saa rääkida sakslaste või rootslaste või prantslaste eest. Aga meil on nüüd aeg end kehtestada. Ja nii neile mainitutele eeskujuks olla. Ehk toimib – ehk on vara maha matta lootust, et tsivilisatsiooniga on selleks korraks kõik.
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist