Ats Miller: NATO aluslepingu täiendus „…riik, keda Venemaa ründab, visatakse NATO-st välja…”

Arvamus,
©Scanpix
NATO sõnumid pole alati julgustavad.

Mis sest, et ega muu elu pole seisma jäänud, on kõige põletavam teema endiselt juba viiendat nädalat kestev kahepäevane militaaroperatsioon Ukrainas, mis Venemaa allikate sõnul kulgeb plaanipäraselt.

Pealkirjas toodu öeldi tegelikult välja ühel Ukraina saidil. Nojah, nemad saavad praegu väga otseselt tunda „kogu maailma toetust”.

Iroonia ei ole siin kohatu. Müts maha ukrainlaste ees! Nemad kaitsevad praegu tsivilisatsiooni idast peale tungiva röövlijõugu eest – sellal kui Läänemaailm muudkui möliseb ja möliseb ega taha neile isegi korralikke relvi kätte anda.

Jah, justnimelt nii! Muidugi on neil ka abi käsirelvadest ja kõigest muust. Muidugi saadetakse ikka päris palju väga vajalikku. Aga vaja oleks neil raskerelvastust – tanke, liikursuurtükke, tiibrakette, lennukeid ja korralikke õhutõrjevahendeid.

Aga selle asemel kuulutab Orban – muidugi poliitilises kõnepruugis, läbi lillede –, et sitta mul teie surevatest naistest ja lastest, ühtsust teeseldud küll. Ja natuke leebemas vormis ütleb seda ka Macron. Ja Saksamaa vingerdab. USA puhul on mul tunne, et sealne seltskond teeb kõik mis võimalik oma seniilsest ja kasutust presidenditopisest mööda minnes.

Nagu ma kahe nädala eest kirjutasin (loomulikult mitte mina üksi, vaid koos kõigiga, kes natukegi asja jagavad), käib see jama seal veel mõnda aega, sõltuvalt sellest, kellel esimesena jõud otsa saab või kannatus katkeb või tuleb sisse mõni mängumuutja. Venemaa on taktikaliselt välja mänginud kõik, mis kiiresti võtta oli (sh palju kõmu tekitanud ülehelikiirusega Kinžal raketid), ja nüüd pommitab linnu, lootes, et tsiviilohvrid panevad Ukraina murduma.

Ent meie igapäevast diskussiooni jälgides tundub, et me teeme siin ühe väga suure, võib-olla fataalse vea – me vaatleme asju liiga lühikeses ajaperspektiivis. Ma tahaksin hoiatada ka nii liigse optimismi kui liigse pessimismi eest – Venemaa „militaaroperatsioon” Baltikumi vastu lähema kümne aasta perspektiivis muutus 24. veebruaril millekski, mis juhtub ca 2/3 tõenäosusega. Me võime selle üle elada, aga siit algavad „kui”-d.

Alustama peaks sellest, mida korduvalt kirjutanud olen – jah, venelased on kõige hullemad vaimsed ja moraalsed värdjad, kuid lootusetud idioodid nad ei ole. Ukraina päästis ikkagi see, et nad olid end endi silmis ilusaks rääkinud – kogu nende süsteem lonkab rohkemaid jalgu, kui isegi deliiriuminägemusel oleks sünnis omada. Ukraina päästis, et luurajad varastasid ära ja jõid maha viienda kolonni loomise rahad, sõjavägi varastas ära ja jõi maha relvastuse uuendamise rahad ja pangad varastasid ja soperdasid finantside kindlustamiseks mõeldud summadega ja tööstus täitis ainult paberil ülesannet saada sõltumatuks impordist.

Aga see ei peata neid. Kuulake neid telefonikõnesid, kui vangilangenud sõduritel lubatakse koju helistada – äärmiselt õpetlik, nii paljud ei usu, et üldse mingi sõda on. Ja vene inimene kannatab palju; osaliselt muidugi sellepärast, et tema käest ei küsita ja ta ei eeldagi, et küsitakse – kunagi ju pole küsitud.

Ja üldse on õpetlik kuulata, mida venelased ise asjast arvavad. Kui jätta välja ametlik propaganda – mille kohaselt on USA fregati tulek Taani sadamasse NATO jõudude koondamine Vene-vastaseks operatsiooniks, Ukrainas on Vene armee hävitanud rohkem Ukraina sõdureid ja tehnikat, kui neil üldse kunagi olnud on, ja nende endi kaotused on kümnendik Ukraina ja kuuendik NATO ja nende endi kogemata avaldatud hinnangust… – on tegelikult mõistetud, et läks „nagu tavaliselt”.

Aga näiteks: Venemaad võetakse nüüd tõsiselt – kui ikka miski ei meeldi, siis Venemaa ainult ei räägi, vaid ründabki… Eks ole, meil on raske ette kujutada, mis toimub selliselt mõtleva inimese peas, aga selline see meie vaenlane on.

Ja siis lohutatakse end, et jah, muutume küll Hiina „väiksemaks partneriks” (või mõni muu eufemism sõltuvuse kohta), ent Hiina huvi on Vaikse ookeani ruumis, Euroopa suhtes on meil vabad käed… Saagem aru, millele siin mängitakse – maailma lõhenemisele kaheks vaenutsevaks plokiks, ühel pool lääne tsivilisatsioon, teisel Hiina, Venemaa ja unistustes ka India, lisaks muidugi terve rida muid riike.

Üldse tuleks sellele teemale pühendada terve artiklisari – see ei ole täiesti võimatu areng. Me peame mõistma siin Hiina osa, kes on antud konfliktis kõige suurem võitja. Kuidagi ei saa loogika ja kogu senise inimajaloo kogemuse vastu – nad on (muuhulgas venelastele ebamääraseid lubadusi andes) laskunud kahel oma vaenlasel kaklema minna ja täpselt nii, nagu see hiina kultuuriruumi lugudes aastatuhandeid on olnud, istuvad nüüd ja ootavad jõe kaldal, kumma vaenlase laip mööda ujub. Kui Lääs saab peksa, võtavad nad Taiwani, kui Venemaa saab peksa, saavad nad Kaug-Ida ja Siberi…

Jah, tõenäoliselt saab millalgi aprillis lõplikult otsa Vene armee ründevõimekus; võib-olla hakkab otsa saama isegi „rumal” laskemoon, ehk IIMS aegsed kahurimürsud, millega nad praegu Ukraina naisi-lapsi tapavad. Ent ka Ukraina armee kannab kaotusi ja kuigi nende seis paraneb, pole neil võimekust suuremateks vasturünnakuteks (neil ei ole selleks raskerelvi ja lennuvahendeid).

Ent mis edasi? Jah, NATO (NATO riigid) ei sekku; samavõrra on ju Venemaa tegelikult hoidunud hoolikalt tegemast midagi, mis provotseeriks NATO-t sekkuma (jutt on siin rünnakust mõne NATO riigi vastu või keemia- või tuumarünnakust Ukrainas).

Karta on, et need unelmad, et Vene sõjakuritegude üle tuleb kohtuprotsess, ei realiseeru. Venemaa suudab küllalt tõenäoliselt vingerdada kõrvale isegi reparatsioonide maksmisest; mingit Venemaa mõistuseletulekut lähemal ajal ei tule. Konflikt külmub. Ja kolme aasta pärast hakkavad sanktsioonid leevenema – kõik need lödipüksid, kes praegu Euroopas võimul on, tahaksid äri teha.

Ja siis olemegi ringiga tagasi. Kas see on täpselt 8 aastat, nagu on möödunud Krimmi annekteerimisest, aga umbes niikaua kulub lollide lääne inimeste „konnakeetmiseks” – eelmise reaalsusega on harjutud, põhulõuad elavad illusioonis, et Venemaaga on võimalik rääkida, ja sissetung Baltikumi tuleb, taas, ootamatult.

Seega, teate, see võib olla ebapatriootlik, ent ma tunnen end paremini, kui ütlen ausalt oma mõtted välja. Kui see konflikt külmub (st kui ei taastata Ukraina territoriaalset terviklikkust ja Venemaa ei saa sõjalise kallaletungi eest karistada) ja Eesti ei tõsta kaitsekulutusi 4%-le, soovitan kõigil, kes vähegi saavad, siit jalga lasta – lootusetu.

Mina jään. Lõpuni. Võtan ka relvad, kui vaja. Kaitstes seda Eestit, mis on mu südames. Ja mitte seda kilplaste karja, kes enesehävituslikult valib selliseid tuhnuseid, nagu praegu võimul.

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused