05.08.2022
Hiina lennuk Taivani väina kohal.
Mõtlesin, et püüan natuke avada just Taiwanil toimunu konteksti (jutt on USA esindajatekoja spiikri Nancy Pelosi visiidist ja sellele järgnenud Hiina tõmblemisest).
Ent materjale üle vaadates (et kas midagi olulist kahe silma vahele pole jäänud…) sattusin, nagu see alailma juhtub olema, naerma ja pead kahe käega kinni hoidma, lugedes ERR-ist Urmas Varblase ja Mathias Juustu artiklit „USA ja Hiina võitlus juhtrolli pärast”. See on nii kurb ja nii nõuka-ajal nähtud – kohati üsna asjalik tekst, aga aeg-ajalt viskab sisse „sotsialistliku maailmasüsteemi progressiivsust” ja „partei kui meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus”.
Tsiteerigem: „…samal ajal on kaasnenud sellega Põhja-Ameerikas ja Euroopas tööstuses töötajate reaalsete sissetulekute kasvu peatumine või isegi langus, mis on olnud populistlike parteide tekkimise majanduslik alus. Populismi kasv omakorda on nõrgestanud demokraatlikke majandussüsteeme nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas ja võimaldanud Hiinal…”
Kogu see mõttekäik mitte lihtsalt ei rooma terve mõistuse lati alt läbi, vaid püherdab sügaval mudas. Ühesõnaga, Põhja-Ameerika ja Euroopa arenenud riikides on mingi hulk inimesi näinud aastakümneid ette, kuhu me tänaseks välja jõuame; (olukorra kirjelduse osas tagapool on artikkel adekvaatne). Vasaku käega, möödaminnes virutatakse neile populisti silt ja insinueeritakse, et demokraatlikus mõttes normaalne poliitiline võitlus (et seniseid poliitikaid, esmajoones seoses Hiinaga tuleb muuta – nagu taas artiklis täiesti pädevalt välja tuuakse) „nõrgestab” neid riike (st ettenägelikkus, ohtude eest hoiatamine ja võitlus kursimuutuse nimel on „nõrgestamine”).
Või pisut allpool: „… Donald Trump valiti USA presidendiks. Seda tõlgendati Hiinas kui lääne süsteemi olulist nõrgenemist…” Ja paar lõiku allpool: „Eelkirjeldatud probleemistik on muret tekitanud mitmele USA valitsusele, kuid tõsiste sammudeni jõuti president Donald Trumpi valitsemise ajal, kui kuulutati välja USA ja Hiina lahkukasvamise strateegia.” Ehk siis selline õpitud kanapimedus – Trumpile tuleb kolakas anda, edasi „lööb reaalsus sisse”… aga et mainiks, et Hiina eksis rängalt, pidades Trumpi nõrgaks – kus sa sellega…
Me peaksime endale selgeks tegema, millest me siin räägime – ehk kas liberaalsel majandussüsteemil on mingid eelised ja kui, siis millised. Hiina puhul me näeme, kuidas totalitaarne süsteem suudab sihipäraselt tegutsedes seda n-ö petta ja seda mitte lihtsalt enda kasuks lüpsta, vaid sellele ka otsest kahju teha.
Kuidas? Esiteks, Hiina varastab kõike, ideedest näiteks täiesti konkreetsete lepingus sätestatud limiitide räige ületamiseni kusagil kolmanda maailma kaevandustes. Teiseks, Lääne turg on Hiinale lahti, nende endi oma lausprotekteeritud.
Kolmandaks, saagem aru, mida tähendab, kui Hiina ostab enamuse mingis edukas tehnoloogiaettevõttes ja laseb selle mõne aastaga põhja, tõmmates sealt ära ideed ja kasutades seda peamiselt oma inimeste väljaõpetamiseks – konkreetne endine omanik sai müües kasu ja liberaalne süsteem ei tohiks idee järgi keelata müümast kellele tahes. Hiina sai ehk küll rahalist kahju, kuid sai tehnoloogiad, väljaõppe ja konkurendist lahti. Kui järele mõelda, siis Hiina kahjum (kui kogemused ja tehnoloogia seda üles ei kaalu) on väiksem võrreldes lääne ühiskonnale tekitatuga.
Nii võiks veel tükk aega jätkata, kuid pilt peaks juba selge olema – nii looduses kui ühiskonnas ei saa teisiti kui tuleb end kaitsta vaenuliku välismõju vastu. Üledramatiseerides võib olukorda võrrelda lahtiste maksukastidega, mis kunagi olid Šveitsis sildade juures – asi töötas, kuni sinnakanti ei sattunud liiga palju kõntsapäid, kes vaatasid, et oo, valveta raha…
Nii on teatud mõttes väga kalk väljenduda, kuid saab vaid nõus olla mitmel pool välja tooduga, et Venemaa tegi veebruaris Ukrainat rünnates maailmale suurema teene, kui nad iial ette kujutada oleksid suutnud – oli vaja äratavat või kainestavat (valige ise sobiv…) jalahoopi tundlike kohtade pihta, et taas avastada, et ajalugu ei ole lõppenud – vähemalt mitte hästi – ja kuhugi pole kadunud oht, et mingi igas mõttes rämpsukott, aga paraku suhteliselt hästi relvastatud, tuleb sind kodunt välja ajama või üritab kuidagi teistmoodi sinu elust midagi olulist ja kallist ära võtta.
Ja mitte vähimatki ei aita virin, kui alatu ja madal ja nii edasi see on! Enamik inimliiki kuuluvaid tegelasi maailmas ei jaga läänelikke väärtusi! Ei jaga – nii on! Ja meil jääb üle see ainult teadmiseks võtta ja vastavalt käituda. Esmajoones relvastuda ja konfliktiks valmis olla.
Lääne õnn ja õnnetus on teatud silmakirjalik pehmus. Ei ole midagi teha – ka mina tunnetasin just Vene sõjaväes läbi raamatutes loetu, kuidas viisakust ja teistega arvestamist peavad igasugused pitekantroobid nõrkuseks – et nendele, keda siis kutsuti kokkuvõtvalt „mustadeks”, on tihti parem alustuseks vastu vahtimist anda ja alles siis edasi rääkida.
Mis tähendab, et (USA) ei taha konflikti eskaleerida? Sellal kui Hiina pikendas oma õppusi, laseb rakette sinna, kuhu ei tohiks ja ületab sõjalaevadega kokkulepitud piire? Mis tähendab, et Taiwan on Hiina osa? Taiwanil, muide, on selles osas järjepidevus, võib-olla peaks nõudma, et nemad valitseksid Hiinat punasõnniku asemel?
Nii et milline oleks adekvaatne vastus? Kas poleks parem kõigepealt muidugi selleks valmistuda ja siis öelda, et minge te ka kuradile, ja omalt poolt lihtsalt avada piiri ületanud laevade pihta tuli? Sest kui üks pool annab igati märku, et konfliktist ei pääse, siis kas poleks targem seda ise juhtida?
Ühesõnaga – jah, sõda Taiwani pärast muutus just palju tõenäolisemaks ja tuli lähemale.
Ja jah, Hiina kompab siin piire – kui palju ta saab endale lubada? Ja kui saab vastu näppe, siis seda enam võtab endale vabadust Venemaa suunal ja nii edasi.
Olen ise täpselt selles vanuses, et ca pool elust sai elatud bipolaarses maailmas. Vahepeal oli mannavahumaailma ja nüüd oleme sisuliselt külmas sõjas tagasi. Ja sellepärast panin artikli pealkirjaks selle tollasel üleminekuajal käibele tulnud fraasi – me ju tegelikult nägime tollal, kuhu maailm liigub.
Vaadake, õige mitmes mõttes on lõikavalt irooniline, piinlik ja ajaloolisest seisukohast õpetlik, et „suur” Venemaa kulutab (kohati sõna otseses mõttes) kogu oma teisest maailmasõjast alates kogutud vaimse ja füüsilise potentsiaali Ukrainas. Riigis, mis oleks teistel tingimustel võinud olla nende suurim liitlane, aken Euroopasse ja nii edasi.
Venemaast saab varem või hiljem Hiina vasall. Täpsustaksin, praeguste tendentside ja põhimõttelise situatsiooni jätkudes – sest on ju endiselt õhus, et Mordoriga midagi juhtub, paleepöördest lagunemiseni. Tore oleks, ent arvestama peame esimesena väljatooduga, sest meile on see kõige ohtlikum stsenaarium.
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
