Ats Miller pandeemiast: apokalüpsise ratsanik, vetsupaber kaenlas

Arvamus,
- Updated
©Erakogu
Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller võtab seekordses arvamusloos üles teema, mis on hetkel inimesi kõige rohkem üles kütnud.

„Kuulge, see demo vaktsiinivastastele, kuidas näeb välja vaktsiinivaba maailm, hakkab virilaks muutuma. Noh, omajagu huvitav on teada saada, et minu tavalist elustiili nimetatakse karantiiniks, aga mis majanduse seiskumine? Turism, jah, langes ära, aga tobukesed veavad sihukeste seljatäitega kõike träni koju, et võib-olla hakatakse toimuvat tagantjärele buumiks nimetama…

Inimesed, tulge mõistusele!

Me näeme enda ümber ka demo, kui ohtlik on paanika sotsiaalmeedia ja lumehelbekeste ajastul. Ahastab mingi järjekordne kusagil sotsiaalmeedias, et kõige hullem on hirm ja teadmatus… Ma ei taha teada, mis selliste peas toimub. Mis teadmatus? Numbrid täienevad sõna otseses mõttes iga tund, aga hirmu kohta ei oska muud öelda, et millega keegi oma meelt lahutab…

Ühesõnaga, me näeme juba täna, et kogu see pretsedenditu ülereageerimine toob õnnetust covid-19-st palju ohtlikumaid tagajärgi. Inimesed, saage ometi aru, et Corona õlu ei ole selle viirusega kuidagi seotud!

Igal asjal on loomulikult kaks külge. Sama rumal kui paanitseda, on võetud meetmeid naeruvääristada. Jah, esimest korda taasiseseisvumisest alates on kehtestatud eriolukord ja eks ole selge, et keskmine vastutustundlik kodanik lepib selle kui mõistliku paratamatusega – ja tugevama närvikavaga inimesed näevad toimuvat läbi musta huumori prisma –, samas kui patoloogilised virisejad teevad seda, mida nad alati on teinud, ning alati leidub alatuid väikehingi, kes asja enda kasuks üritavad pöörata.

Kõigepealt, karantiin aitab. Hiina on (väidetavalt; selle puhul ei tea muidugi kunagi, palju nad valetavad…) tipust üle saanud ja haigus taandub. Piiride sulgemine aitab. Meetmed toimivad.

Ent juba on näha õppetunnid – me ei ole valmis. Ei ole kogemust kodus töötamiseks-õppimiseks, ei jätku maske ega intensiivravi kohti.

Tõde on alati kusagil vahepeal – jah, endiselt on sel aastal grippi surnud kümmekond inimest ja koroonaviirusse mitte üksi. Ent mõelgem enda jaoks läbi, miks Itaalias suri inimesi nii palju, samas kui Saksamaal võrreldavas olukorras suurusjärgu võrra vähem? Algab asi sellest, et Itaalias on ca 5000 intensiivravi kohta, aga Saksamaal ca 25000. Olukord läheb käest ära siis, kui meditsiini võimalused ammenduvad, kui süsteem tõsiselt üle koormatakse ja haigeid on nii palju, et enam pole võimalik suuremale osale neist tänapäeva tsiviliseeritud riikides teatud mõttes normiks muutunud tasemel abi anda.

„Ma ei ole epidemioloog, aga…” Maailmas on juba terve liikumine, mis toetub nii algavale Twitteri-säutsule, ja nagu tollest keskmise varblase ajuga seltskonnast oodata, sai nädalaga 37 miljonit vaatamist mingi sisutühi hõige, mis… oli nii sisutühi, et uurisin kaks korda, kas ma ikka õiget postitust loen… (No ja kui järele mõelda, lisandusin ka mina sellele 37 miljonile…)

Ma ei ole epidemioloog, aga ma jagan päris hästi matemaatikat. Ma tean, mis on geomeetriline progressioon ja eksponentsiaalne kasv. Valem, millega arvutatakse epideemiate levikut, pole üldse nii keeruline, raskem on määrata olulisi konstante. Näiteks, see kuulus levikukordaja 3,6–4, millega paanikat külvatakse: kui iga haige tõepoolest nakataks nii paljusid, oleks koronaviirus vähem kui kuu ajaga nakatanud kogu inimkonna. Samas, kui üks haige nakatab kõigest näiteks 1,1 inimest, kipub haigete arv ikkagi nii mõne nädalaga kümnekordistuma. Epideemia hakkab taanduma hetkest, kui iga haige enam järgmist ei nakata.

Võib-olla niimoodi õnnestub kehtestatud eriolukorda kõige paremini mõista: inimkond elab üle „tavalistesse” nakkushaigustesse haigestumise ja ka suremise; lõpuks on surm paratamatu ja haigused planeedil Maa elamise hind. Ent see töötab niikaua, kui see on n-ö rutiin – nagu iga-aastane gripiepideemia ja kasvõi rasvumine või autoavariid. Ent kuigi võib-olla pensionifondid salamisi koronale pöialt peavad, on kaasnevad vapustused eriolukorrast määratult hullemad, kui asi n-ö kontrolli alt väljub. Ja seepärast tuleb – esialgu meil siin Eestis, sest see on meie võimuses – saada nakatumiskoefitsent alla 1, ehk et koronaviirusse haigestumine hakkaks hääbuma.

Küllap antakse tagantjärele toimunule hinnang – saime me hakkama, reageerisime üle või tegime üldse kõike valesti. Suhtugem asjasse nii, et isegi kui taas kõvasti üle reageerisime, aitab see meil end järgmise, tõsisema pandeemia puhuks valmis olla.

Aga peamine – lõpetagem paanika ja igasuguse väärinfo levitamine! Elagem lihtsalt oma elu edasi, hoides kaasinimestega võimalikult distantsi ja vältides rahvarohkeid kohti. Nii tore oli, et vähemalt paar nädalat ei sülitanud keegi valitsuse pihta telliseid – lihtsalt mõistliku kiirusega tehti, mis tarvis. Meil pole mingit mõtet tuututada selle üle, mis maailmamajandusega juhtub – see pole meie määrata. Me saame edukalt tegeleda vaid sellega, kuidas siin Eestis see jama võimalikult valutult üle elada.

Viimane märkus ulmekirjanikuna: nojah, täpselt nii see maailm kõigis pandeemia-juttudes otsa saabki…“

Kommentaarid

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused