Ats Miller: pealt roheline, seest mäda

Kirjanik ja rahvuskonservatiiv Ats Miller.

Kirjanik ja EKRE kandidaat Riigikogu valimistel Ats Miller kirjutab mõtlemapaneva loo energeetikast ja Eesti tulevikuväljavaadetest selles osas.

“Hiljuti jooksis Forbesist läbi ühe analüüsi refereering, mis näitab aastakümnete mõõtmistele ja kogemustele tuginedes USA Vernonti osariigi näitel, et tuumaenergiast loobumine tähendab kasvuhoonegaaside emissiooni suurenemist, ehk efekt on risti vastupidine soovitule.

Meie jaoks pole nimeliselt oluline, kes on sealmail need poolemeelsed, kes väidavad, et maailm saaks hakkama ainult taastuvenergiaga, ent Vermontis on nende saavutused sellised, et 2005. aastal oma plaani läbi surudes lubasid nad aastaks 2012 vähendada CO2 emissiooni 25% (1990. aasta tasemele) ja aastaks 2028 50%; plaani tuum oli efektiivsus ja taastuvenergia kasutamine. Tulemusena kasvas Vermonti emissioon 16,3%, mis on kaks korda rohkem kui USA-s keskmiselt. Arvestades rahvastiku juurdekasvu, st emissiooni inimese kohta, kasvas see Vermontis 5%, sellal kui USA-s tervikuna langes see 17%.

Mis siis juhtus? Kas nad ei saanud oma plaane ellu viia? Ei, Vermont on aastaid ja aastaid järjest tunnistatud kõige agressiivsemaks taastuvenergia kaitsjaks. On mingid seadusandlikud takistused, näiteks päikesepaneelide kasutamisele vmt? Ei, osariigis on suhteliselt kõige rohkem neid, kes päikesepaneelide ja patareidega n-ö ise hakkama saavad.

Kogu protsessi on saatnud sõda Vermonti aatomielektrijaama Vermont Yankee vastu. 2010. aastal avaldati detailne ja põhjalik analüüs, mis näitas negatiivset mõju keskkonnale, kui jaam suletaks. See ei kõigutanud tuumaenergia vastaseid, nood uskusid (NB! uskusid), et saavad läbi tuumaenergiata ja aatomielektrijaama sulgemine ei too kaasa kasvuhoonegaaside emissiooni kasvu.

Neil oli selle väite tõestuseks ka üks analüüs, täpsemalt New York Timesi väljatöötatud analüüsikeskkond, mida nad valesti kasutasid (tööriist andis positiivse tulemuse, kui valida tuumaelektri asenduseks hüdroelekter Quebecist, mis aga oli ja on ebareaalne, tegelikult ostetakse New Englandist maagaasielektrit).

Muidugi on selle läbikukkumise peale tulnud projekti toetajatelt igasugust möla, küll on mängu toodud autode kasutus ja isegi väidetud, et tuumaelektrijaama all on salajased torud, mis radioaktiivseid jääke keskkonda suunavad. (Selle tõestuseks tuuakse, et kord leiti põhjaveest triitiumi; kogus oli palju allpool joogikõlblikkuse piiri.)

Sõda tuleviku vastu

Korduvalt on püütud mõista, kust tuleb see atavistlik pelg tuumaenergia vastu? Kust tuleb see inimvihkajalik kius tegelikult kõige puhtama ja ohutuma energiaallika vastu? Nagu ikka, pole meie kohalikud ludiidid ja pimedusejüngrid leiutanud midagi uut, tuumaenergia vastane liikumine algas USA-s 60-ndate lõpul koos kõigi muude veidrate antisüsteemsete liikumiste tõusuga; suurem osa neist oli ja on suhteliselt ohutud – kui välja arvata, et nn rahuvõitlejaid pidas sisuliselt üleval NSVL… –, ühendavaks jooneks võib suurtes piirides pidada, viisakalt väljendudes, argumendite nõrka sidet reaalsusega.

Enamasti võitlevad tuumaenergia vastu grupid, mis kasvasid välja omaaegsetest tuumarelvavastastest liikumistest – mis muuhulgas selgitab, miks keskkonda puudutavad aspektid neile eriti korda ei lähe. Tuumarelvavastased nägid aastaid vaeva, et kujutada tuumarelva millegi saatanliku ja ebamoraalsena, ja kui ühel päeval selgus, et neid tegelikult ei ole enam vaja – sõlmiti hulk rahvusvahelisi leppeid tuumarelvastuse piiramiseks, samas kui oli ilmselge, et keegi neist ei loobu –, otsiti endale lihtsalt uut tegevusvälja. (Psühholoogias nimetatakse seda asendustegevuseks – et ülemuse peale oled vihane, aga peksa saab koer või lapsed – tuumarelvadest jõud üle ei käinud…)

Kes vähegi viitsib lugeda – tuumaenergiavastased on suutnud USA-s läbi aastate ära hoida umbes 100 tuumaelektrijaama ehituse. Nende asemele on ehitatud… kivisöejaamad. Hüsteerilise hirmude õhutamisega on saavutatud ka see, et tuumaenergia on aetud kalliks drakooniliste ohutusnõuetega.

Tegelikult pole tuumaelektrijaamades rohkem kui poole sajandi jooksul midagi tõsist juhtunud. USA ainsa märkimisväärse intsidendi tagajärjel Three Mile Islandi tuumajaamas sai 2 miljonit inimest kiirituseannuse, mis vastab umbes kolmandikule rindkereröntgenipildi tegemisel saadavale.

Avariide taga on inimlik lollus

Jah, venelased lasid Tšornobõli õhku, aga selleks peab olema venelane, ehk tegema järjest õige mitu Darwini auhinda väärt lollust. Jah, purunes Fukushima reaktor, aga jaam kannatas välja kaks palli tugevama magnituudiga maavärina kui ette nähtud, ja leket poleks tulnud, kui jaapanlased poleks avariitöödel saamatult soperdanud. Ehk kaht kõige raskemat õnnetust poleks olnud ilma inimeste „abita” ja tagajärjed ei ole võrreldavad fossiilsete kütuste kasutamisel keskkonnale tekitatavate kahjudega.

Ehk siis on tuumaenergiavastasus pehmelt öeldes kokkusobimatu globaalse soojenemise vastu võitlemise ja laiemalt keskkonnahoiuga. Tuumaenergiavastastel USA-s on sellele vastu panna näiteks uuring, et maailm saaks suurepäraselt hakkama taastuvenergiaga. Häda on aga selles, et selle uuringu nurgakiviks on USA hüdroelektrijaamadest saadava energia kümnekordistamine.

Reaalne potentsiaal on sellest sada korda väiksem, nii et iga kord, kui tuumaenergia vastased saavutavad võidu, tähendab see fossiilse kütuse intensiivsemat põletamist. Ja selline jabur olukord kestab juba 30 aastat – taastuvenergia umbluud põhjenduseks tuues võideldakse tuumaenergia vastu ja CO2 emissioon muudkui kasvab.

Tulles nüüd Eesti juurde tagasi – jah, muidugi võib natuke mängida taastuvenergiamängu. Tuulest saab oma 4-5% kätte ja ega see ju väga sega ka, kui olla ühenduses Loode-Venemaa energiasüsteemiga, milles on piisavalt ressurssi, et ebakvaliteetne tuuleelekter ära hajutada. (Tuuleelektrit ei tule, kui tuul ei puhu – järelikult on elekter ebakvaliteetne, nii lihtne see ongi.)

Päikese- ja hüdroelekter on ja jääb Eestis marginaalseks (sest piisava koguse päikeseenergia saamiseks tuleks päikesepaneelidega katta üks maakond ja hüdroenergiat lihtsalt ei jätku, isegi kui viimaselegi nirele tammid ette ehitada ja pool maad üle ujutada). Ehk siis tuulikute juurdetegemine tähendab suuremat energiasõltuvust naabritest ja lisaks on muidugi erinevaid arvutusi, on see ruutkilomeeter või rohkem või vähem maad, mis ühe tuuliku tegemiseks kõlbmatuks songitakse, aga peaks olema intuitiivselt mõistetav, et sellise keeruka ja kalli juraka tegemine ei ole kindlasti mitte keskkonnasõbralik tegevus.

Lühidalt – kui põlevkivi otsa saab, oleme energia mõttes kõhuli. Niikuinii on meil juba sissetulekute suhtes Euroopa kõige kallim elekter – kui valus veel peab hakkama, enne kui mõtlemine käima läheb?

Kokkuvõtteks

Miks käib sõda tuumaenergia vastu? Miks ka siin Eestis pealtnäha mõistusega inimesed hakkavad ajama mingit sõgedat jura, kui jutt läheb tuumaenergiale? On tegu ainult läbitugimatu rumalusega? Nagu loo alguses Vermont Yankee puhul sai mainitud, on tuumaenergia pooldajatel välja tuua arvutused ja analüüsid, selle vastastel usk. (Või siis teadlik või küündimatusest tulenev pettus, nagu analüüsikeskkonna valesti kasutamise näide. Või teistpidi väga keskkonnavaenulikud luulud, nagu hüdroenergia kümnekordistamine, või reaalselt püramiidskeemilaadne pettus, nagu me teeks keskkonnale seeläbi vähem kahju, kui doteerime fossiilsete kütuste arvelt „puhaste” energiaallikate kallist ja keskkonnavaenulikku tootmist.)

Kas Eesti saab läbi tuumaenergiata? Muidugi saab! Rahvaste lõplik allakäik ja hääbumine algabki enamasti „mõttetute” kulude kokkutõmbamisest. Üsna kaua saab läbi, hoides kokku teaduselt, kultuurilt ja üldse kõigelt, mis ei too mõõdetavat kasu tänase eluolu kontekstis. Eesti keeles kirjutavate inimesteni, näiteks, jõuab umbes üks kümnetuhandik riigieelarvest, ehk siis sisuliselt mitte midagi; teadus on läinud „projektipõhiseks”; iga vähegi suurema investeeringu puhul algab atavistlik õuduskisa.

Ma ei saa rääkida kõigi eest, aga kindlasti ei ole see minu Eesti. See on see Eesti, kus Brežnevi balti rahvaste hävitamise kava on hakanud eduka lõpuni jõudma – sest vaim on murtud.”

Kommentaarid