Ats Miller: pole olemas sellist asja nagu kodanikupalk

Arvamus,
©Erakogu
Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller võtab vaatluse alla ühe paljuräägitud teema, palga lihtsalt olemas olemise eest.

„Olemas võivad olla tingimusteta põhisissetulek või näiteks baaselatis, kuid „palk“ kui mõiste eeldaks millegi tegemist (mitte lihtsalt olemasolemist), ja nii hästi ei lähe vaevalt ühelgi riigil maailmas, et nad võivad endale tõesti lubada seda rangelt ainult kodanikele maksta. (St kuni me EU-sse kuulume, oleks üsna mõeldamatu näidata keskmist sõrme hallpasslastele ja illegaalidele.)

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Idee on taas päevakorda tõusnud seetõttu, et päris suur osa inimesi juba on tööta ja seetõttu raskustes ja paratamatult ootab meid ees veel palju tõsisem kõhulikäimine koos kõige kaasnevaga. Enne aga, kui sel teemal arutlema hakata, tuleb endale selgeks teha, millest üldse jutt.

Ka termin “tingimusteta põhisissetulek” on eksitav, sest isegi Thomas More’i „Utoopias” (1516), ei saanud seda automaatselt päris kõik, kes juhtusid kohal olema. Kõige tihemini, muide, kiputakse erandeid tegema lastele ja loomulik küsimus tekib ka kurjategijate ja mingil põhjusel (vanadus, haigused etc) sisuliselt vastutusvõimetuks muutunutega (st kes selle raha ikkagi saab ja kuidas kasutab). Edasi ajutised riigisviibijad, illegaalid, teise kodakondsusega abikaasad ja kasvõi näiteks aukodanikud? Enamasti lisandub praktikas erijuhte nagu kirjuid koeri.

Sisuliselt räägime me inimestele mingisuguse suurema-väiksema (hingespüsimise absoluutsest miinimumist mingi kokkulepitud vähegi väärika alustasemeni) raha või elatusvahendite suhteliselt garanteeritud tagamisest ja seega oleks “baaselatis” vast kõige lühem ja täpsem termin.

Tuleb tähele panna, et põhimõtteliselt räägime samast asjast, kui eluspüsimine on tagatud tasuta elukoha ja toiduga (no ja arusaadavalt rõivad ja muud hüved, mida samuti on teoreetiliselt võimalik jagada – sisu see ei muuda ja mõte peaks olema arusaadav) ja sarnase tulemuse annab ka nn negatiivne tulumaks (mida esimesena käsitles põhjalikumalt Milton Friedman 1930-ndatel).

Edasi tuleks vastata kolmele küsimusele: 1. miks seda üldse vaja peaks olema? 2. kui suur see peaks olema (võrreldes vaesuspiiri, miinimumpalga ja keskmise palgaga näiteks)? ja 3. mida see tõenäoliselt kaasa toob?

Kõigi nende küsimuste kohta on loomulikult kirjutatud raamatuid ja sama loomulikult sõltub vastus püstitatud eesmärgist ja see omakorda maailmavaatest. Seega enne, kui ma pakun omad vastused (millest siiralt usun, et konservatiivse maailmavaatega eestlased võiksid lähtuda), lubatagu pisut üldisemat tausta avada.

Inimene on hämmastavalt võimekas, paindlik ja kohanduv olend. Eks see ole maitseasi, oleme Maa nelja ja poole miljardi aastase arengu ülim tipp või suurim õnnetus, ent mõistus on avanud meile varasemate ajastutega võrreldamatud võimalused (ohud muidugi ka). Kui inimtegevust põhjalikumalt analüüsida, selgub, et ka kõige raskemates tingimustes (kõrbetes ja jääväljadel) piisab  eluspüsimiseks 10 tunnist tööst nädalas. Kõik, mis on üle selle, on lisaväärtus.

Huvitav on siinjuures tähele panna, et täpselt see sama vegeteerimismiinimum kehtib enamiku pintsaklipslaste puhul – hommikune kohvijoomine, uudistelugemine, siis ehk paar kirja, siis lõustaraamat, siis kolleegidega klatšimine, siis lõuna, siis võitlus unega mingil mõttetul koosolekul, ehk veel mingites dokumentides tuhnimist ja algkoolimatemaatika tasemel numbrite liitmist… Sisulist tööd tulebki ju kokku ca 2 tundi päevas, ehk 10 tundi nädalas…

Jah, loomulikult on see kõik palju keerulisem. Loomulikult teevad paljud hulga rohkem tööd ja paljud neist lihtsalt sellepärast, et on selleks sunnitud. Loomulikult on see äärmiselt poliitiliselt ebakorrektne ja õel, kui öelda, et ka inimesed ei ole kunagi võrdsed ja ka kontoriroti hõlpelu peale saamine nõuab piiratud ressurssidega maailmas vähemalt keskmist IQ-d…

Ent prooviga korra maailma ka läbi selle prisma vaadata ja uskuge – nii paljud asjad saavad selgeks!

Järgmised numbrid sõltuvad tugevasti metoodikast, kuid on vähemasti viimase põlvkonna jagu arenenud tööstusriikide statistikas umbes sellisena figureerinud: kogu vajaliku toidu toodab ca 2% tööjõulistest inimestest ja kõik vajalikud asjad ca 3%. Arusaadavalt on vaja arste, õpetajaid, politseinikke, tuletõrjujaid, sõjaväelasi ja natuke isegi ametnikke ja poliitikuid, kuid juba viimased paar sajandit on kunagi kindlad ametid hakanud järjest kiirenevas tempos kaduma. Järjest kiiremas tempos võtavad masinad kõik üle, alustades muidugi lihtsamatest ja suuremat füüsilist jõudu nõudvatest töödest.

See tähendab, et järjest rohkem inimesi seisab ühel päeva masendava fakti ees, et nende omandatud ametit ei ole enam vaja. Ja kuna enamasti on tegemist juba algusest peale väiksemate võimetega inimesega, siis, arvestades ka iga, ei suuda nad enam omandada väärikat sissetulekut tagavat uut ametit. Need inimesed tunnevad – puhtinimlikust aspektist täiesti õigustatult –, et ühiskond on neid petnud. Need inimesed on valimisõiguslikud. Ja keda nad valivad, kui mitte neid, kes lubavad „pahadelt edukatelt” raha ära võtta?

Jah, põlvkondade lõikes on arenenud tööstusriikides kordades ja kordades rohkem arste, õpetajaid, teadlasi ja kultuuriinimesi, kuid inimene on geneetiliselt ikkagi seesama karvutu ahv, kes kunagi savannides teritatud kepiga kitse järel jooksis. Ja pole olemas nii steroididel jumalikku jõudu, mis teeks teadlased ja kunstnikud kõigest sellest 60-80%, kes 200 aastat tagasi hobuse tagumikku vahtides üle põllu edasi-tagasi marssisid.

Arenenud tööstusriikide reaalsus on julm, suur osa neist inimestest on üsna kasutud. Nad on kas (mõnel juhul juba viiendat põlvkonda! ja see ei ole kahjuks nali…) töötud või on neist saanud kontorirotid – noh, kõik need juristid ja kinnisvaramaaklerid ja nõustajad ja suunamudijad ja suhtekorraldajad ja euroametnikud ja innove-lased ja eas-lased…

Ehk siis lisaks sellele, et meid ootab Maa keskkonna mõõtmes praegusel viisil jätkates ökoloogiline katastroof – või selgemalt väljendudes uppumine oma sita sisse –, varitseb katastroof ka ühiskondlikus mõõtmes – uppumine lollusse, mida genereerib järjest kiiremini kasvav kasutute mass.

Me peame vaatama näkku faktile, et klassikaline industriaalajastu on läbi ja lähema põlvkonna jooksul muutuvad ühiskondlik-majanduslikud suhted kõigis ühiskondades, kes tahavad püsima jääda.“

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused