26.06.2022
Eesti metropol Tallinn.
“Seda, et homme on hullem, ma juba kirjutasin. Paraku homme tuleb, midagi pole teha.
Seekord läks maailmal midagi viltu ja jaanipäev ei olnud jõulude moodi (noh, teate küll: 6 kraadi sooja ja sajab…) Pärast viimase sajandi külmimat maid (elagu kliimasoojenemine!) hakkab enamusele kilulinlastest alles nüüd kohale jõudma, et on suvi.
Ja et mõned sõidud saab ehk jalgrattaga tehtud.
Edasine ei ole ei jalgratturite vaenamine ega kaitsmine. Jalgratturid – ja isegi tõuksisõitjad! – on inimesed sarnaselt jalakäijate või autojuhtidega. Ma tahaksin taas vaadata sammu kaugemale – mõistes hädade põhjust on juba mindud pool teed lahenduseni.
Ma ise liigun jalgrattaga, kui vähegi saab. See tähendab, kui mul pole liiga kaugele minna, raskeid asju vedada või ilm lubab (umbes +5 juures on piir, kust allapoole kohe üldse ei taha ratta selga istuda). Ma liiklen ka auto ja bussiga; liikleksin ka rööbastranspordiga, kui seda siin oleks (st rohkem kui nimeliselt).
Autodest – need on kõige olulisem leiutis kogu transpordialal üldse. Need on kõige rohkem muutnud meie elu, puudutades absoluutselt kõiki valdkondi. Auto on kõige levinum meetod ühest kohast teise liikuda ja väga raske on leida tänapäevast raamatut, filmi või mistahes laiemavaatelist kultuurinähtust, milles poleks muuhulgas juttu ka autodest.
Autod on meiega olnud sajandi; tuleb mainida, et nõukogude okupatsiooni all polnud me päriselt tsivilisatsiooni osa, autostumine tuli hiljem; USA-s, muide, tõusis autode arv tuhat korda, 8 tuhandelt 8 miljonini aastatel 1900–1920.
Autodega tuli vabadus. Jah, seda seostatakse enamasti mainitud USA-ga, samas kui praktiliselt kogu maailmas on autoga sõitmine suuremale osale nendest, kes seda teevad, pigem paratamatus. Või ütleme teisiti – kõige mõistlikum lahendus. See viimane määratlus sisaldab nii puhtmajanduslikku kui ajalist dimensiooni – viletsas ühistranspordis venides maksad sa oma ajaga ja aeg, teatavasti, on kõige kallim vara.
Jah, liiga palju autosid halvastiplaneeritud teedel tähendab ummikuid; jah, väikehinged tahavad autosõitjate elu põrguks teha; jah, üldiselt on kasulik end liigutada – kõik see ei ole nii lihtne.
Nii et kogu küsimus on, kas on võimalik linnaelu kujundada nii, et sa ei peaks igale poole kulgema kahetonnise jurakaga. (Ja unustage roheplära – elektrit tuleb samuti toota ja akude valmistamine on väga keskkonnavaenulik protsess, st asendustegevused ei anna siin keskkonna mõttes midagi.)
Mõttelises lõksus on need, kes arvavad, et ainus võimalus midagi parandada on autojuhte peedistada. Lisaks on see n-ö sind toitva käe hammustamine – autodega sõitvad inimesed peavad üleval tsivilisatsiooni.
Uue maailma linnad vähem, kuid Euroopa omad on endiselt olemuselt vankri-tõlla-linnad; Londoni kesklinna transpordi liikumise keskmine kiirus ei ole muutunud sajandeid, see oli sada aastat tagasi täpselt selline nagu täna, 12 km/h.
Ja autoteede ohjeldamatu juurdetegemine ei ole lahendus! Pekingis neljakordistus teede hulk sel sajandil, tulemusena neljakordistus ka linna ühest otsast teise jõudmise aeg.
Ehk kokkuvõtlikult – me ei vaja fooridega parkimisplatse, me vajame kiiret võimalust auto või tänapäevase ühistranspordiga jõuda sinna, kust edasi on võimalik liikuda jala või kergliiklusvahendiga.
Ja järelikult vajame lisaks kahele teedevõrgule, jalakäijate- ja autoteedele juurde kolmandat – kergliiklusvõrku. (Tegelikult ka neljandat, rööbastranspordivõrku, aga selguse huvides jätkem see siinkohal kõrvale.) See, mis praegu toimub, sarnaneb väga paljudelt tunnustelt sajanditagusele ajale, mil autod-hobuvankrid ja jalakäijad olid tänavatel läbisegi ja jube raske oli keskmise kodaniku ja nende valitud töllide pähe suruda mõtet, et oleks tark need teineteisest eraldada.
Kergliiklusvahendid on tulnud, et jääda. Üks aspekt on siin jalgratturid, kelle arv ikkagi tasapisi kasvab, teine kõikvõimalikud elektrilised kergsõidukid, tõuksidest kolmerattaliste toidu-pakikärudeni välja. Muide, see on üks koht, kus akud-elektrimootorid on end selgelt õigustanud – tegelikult kunagi ei suudetud luua mõistliku hinnaga piisavalt väikesest, töökindlat ja vaikset sisepõlemismootorit ja üsna viimase ajani on akud samuti olnud praktiliselt kõlbmatult kallid ja rasked.
Ja kuidas areneb kergliiklusvõrk Tallinnas? Nagu juba korduvalt tõdetud, kuluks senise tempoga 50-60 aastat, et jõuda Skandinaavia linnade tänasele tasemele. Ehk sisuliselt surutakse kergliiklejad tänavatele autode sekka või kõnniteedele jalakäijate sekka. Ja avatakse lippude ja loosungitega järjekordne eikusagilt algav ja lõppev kergliiklusrada, kasutu ja hale murdosa sellest, mida vaja oleks.
Hakkame otsast peale – kui me tahame elada tulevikus tulevikuväärilises linnas, tuleb korralikult ja mõttega läbi arvutada, kus saab autoga kiiresti sõita ja kuhu auto jätta. Täiesti loomulik, et suurem osa linnast on ala, kus venivad vaikselt ainult sinna kaupa toovad autod ja piirkonna elanikud koduukseni. Aga see töötab ainult siis, kui autot saab jätta (soovitavalt tasuta või vähemalt mõistliku hinna eest) sinna, kust edasi jalgsi jätkamine ei ole katsumus.
Me vajame magistraale, et autoga saaks kiiresti liikuda linna ümbruses ja selle asumite vahel. Me vajame linna rohkem avarust ja rohelust, et jala liikumine ei oleks tuim trampimine lärmakas, kitsas, heitgaasises ja räpases kivikanalis majaseinte ja toruporno vahel – üsna paljude kõnniteede esteetiline väärtus on ju allpool paremaid vanglaõuesid. Me vajame kogu linna hõlmavat kergliiklusvõrku, nii et elektri või kondiauruga saaks kulgeda küll mitte auto kiirusega, kuid ikkagi jalakäijatest mitu korda kiiremini, kartmata viimaseid sealjuures alla ajada.
See tähendab, et jah, mõned tänavad tuleb kuulutada jalakäijate ja kergliiklusalaks. Samas ei ole vaja harrastada ohjeldamatult mainitud torupornot, st muuta teed takistusribadeks! Kaubaautod ja elanikud, kordan, peavad ikka sinna pääsema. See tähendab, et ehitustegevuse aluseid tuleb muuta.
Ja selle viimasega on muidugi õnnetus. See tundub nii lootusetu – vaatad neid keskerakondlikke korruptante ja… kuidas sa võtad neilt nende sissetulekuallika? Eesti on hõredasti asustatud, poole tunni sõidu kaugusel Tallinnast on tühjad võserikud ja teed, kus liigub auto tunnis – linn tuleb laiali suruda!
… aga linnavalitsusele mõeldes tuleb mul silme ette selline hiigelsuur roheline mürkgaasipilv, kus kõik mõtted langevad enne läveni jõudmist surnult maha…”
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
